Elspeth Barker
Ilme
Elspeth Barker (16. november 1940, Edinburgh, Šotimaa – 21. aprill 2022, Aylsham, Norfolk, Inglismaa) oli Šotimaa kirjanik ja ajakirjanik.
"Oo, Kaledoonia"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Elspeth Barker, "Oo, Kaledoonia", tlk Liisi Rünkla, 2022.
- Aias oli vana kuldvihmapuu, säbrulise siidpehme koorega. Puutüve lõhest leidis Janet mõned kenad triibulised karbid ja tõi need tuppa kaasa, et pärast uinakut Francisele anda. Ettevaatlikult sättis ta need oma padjale. Ärgates sirutas ta käe välja, aga need olid läinud. Nende asemel venisid lina peal jubedad sarvilised elukad, aeglaselt ja kindlameelselt, ronisid üle tekkide kumeruste ja lohkude, koletislikud siluetid kardinate summutatud valguses. Õudust tundes hakkas Janet kisendama, kisendas Ningningi järele, keda aga ei tulnud. Tuli hoidja ja vihastas: "Sa oled räpane tüdruk, Janet, kesse siis seesuguseid elukaid kaasas tassib." Ja viskas nad aknast välja. (lk 17)
- Kui Francis ära väsis, tohtis ta vankri otsa peal istuda, aga Janet pidi kõndima.
- "Sa oled nüüd suur tüdruk." Ta ei tahtnud suur tüdruk olla. Paistis, nagu oleks teda karistatud millegi eest, mis sündis, ilma et tal oleks mingit valikut olnud, ilma et ta oleks asjast arugi saanud. Tema nukrad jalad talusid miilidepikkust kõndimist, otsatuid kõnniteid, pikki nagu elu. (lk 17-18)
- Lohutust leidis ta kangapoes. Petrooleumiahju õline hõng ning linase riide kuhjade ja kangarullide puhas lõhn lõid koos sooja rahuliku õhkkonna. Kõrgetes klaasustega kappides pika tumeda leti taga kumasid igat värvi niidirullid. Janet vaatas lummatult, kuidas roostepruunist sai oranž, korallpunane, roosa, peaaegu märkamatult, karmiinpunase sügavat sära ja kõigi purpursete püha toredust. Milline neist purpurse toonidest talle kõige rohkem meeldis? Selle küsimuse lahendamisele oleks ta võinud terve päeva pühendada. (lk 18)
- Õhtuti, kui Janet ja Francis olid lastetoas oma valgetesse raudvooditesse pistetud ja meretuul akende taga mühises, tuli Vera ja luges neile ette. Ta luges Hans Christian Anderseni ja vendade Grimmide jutte, ja nägi ise välja nagu mõni kuldjuukseline jäine printsess, kes võiks meresügavustes elutseda. Ta istus korvtoolis ja luges, erapooletult ja kassilikult, ja siis kuulas ta nende palveid: "Armas Jeesus, leebehea, siin üks lihtne lapsuke, kaasa tunne mulle sa, las ma tulen taevasse, jumal õnnistagu mammat ja papat ja vanaisa ja Francist ja Rhonat ja hoidjat ja kõiki loomi ja linde ja härra Churchilli." Lõhnapilves kadus ta toast ja jättis nad külma ja pimedusse. (lk 19-20)
- Francis jäi kiiresti magama ja nohises vaikselt omaette, aga Janet lebas ärkvel ja mõtles suurele paksule metsale ja üksildasele rüütlile, kes selle metsa radadel ratsutas, mürkide ja ohtude ja nõidade seas. Mõte nõidadest ajas talle hirmu peale. Ta nägi, kuidas nad tulid mere poolt öise tuulega, hõljusid akna taga laperdavas pimeduses, kriipisid aknaruutu, klammerdusid majaseinte külge. Ta imes nii raevukalt pöialt, et lõug läks krampi. Aga siis tuli tuletorni halastav kiir, ujutas julgustusega üle lae ja seinad, liikus jälle edasi, ning Janet tundis end taas piisavalt turvaliselt, et pöörduda tagasi metsa, rüütlite ja printsesside ja neitsite ja nende veritsevate südamete juurde. Ta kavatses printsessiks hakata, kui suureks saab. Peaaegu niisama palju kui kujutluspilt ise meeldis talle see sõna, selle pingul algus ja sahisev-voogav lõpp, nagu printsessi kleit, peenikese piha ja keerlevate siidiste seelikutega, rüüside ja vedikutega. Mõistagi purpurne. Ja selliste mõtete juures jäi ta magama. (lk 20)
- Rahvamaja oli inetu kõle kõrge raudtaraga ümbritsetud hoone, kust toodi vastikut sõjaaegset apelsinimahla, mida lapsed pidid kleepuvatest uriinikarva pudelitest jooma. (lk 21)
- Kui ta sõjasantidele lähemale jõudis, nägi ta, et nad naeravad, nad naeravad tema üle. Ta oli nad naerma ajanud. Võidukalt säramas, jäi ta ühe ühekäelise ette seisma: "Kes on," algas ta uuesti, "KUULNUD." Mees maigutas suud; kartmatult astus Janet lähemale ja tegi sügava reveransi. "Sa oled kena, kullake," ütles mees. "Mis su nimi on?" - "Janet." - "See sulle küll ei sobi. Mina ütlen sulle Beth." Beth. Ilus nimi, sametine nimi, kassinaerikarva.
- Hoidja lähenes, nägu sünge nagu Põhjameri. Üks asi jäi Janetil veel teha, enne kui hukatus tema peale pidi langema. "Kas ma tohiksin teie kätt puudutada?" küsis ta. Mees vahtis talle otsa ja naeratas ikka veel. Janeti põlved värisesid, aga ta sirutas sõrmed välja ja puudutas ettevaatlikult mehe kortsulist könti; see oli nagu paber, kuiv ja sile, isegi väänlevate, põimuvate ja säbruliste ränkade armide all oli see sile nagu puukoor okstel. Hoidja haaras tal käest kinni ja andis talle korraliku laksu vastu sääri. "Kui isa koju tuleb, küll ta veel kuuleb sellest. Nüüd aga istud minu juurde." Ta tiris Janeti jälle saali teise otsa. "Eputab. Räägib meestega. Elu sees pole sellist asja nähtud. Su vaene vanaisa." Janeti silmad kipitasid ning jalad tulitasid ja kipitasid, aga ta oli õnnelik. Ta oli oma elust ühe tontliku hirmu välja ajanud. Ja oli tundnud võidurõõmu mürgist naudingut. (lk 23)
- Vanaisa jumal oli kõikenägev ja kõigeväeline, nagu hoidja omagi, aga erinevalt hoidja omast oli ta kaitsev ja kaastundlik, mitte kättemaksuhimuline. Tema asjaajamistes oli suurejoonelisust ja õilsust. (lk 27)
- Janet katsus ette kujutada, kuidas mõni tema inglitest võiks külastada sõjasante nende lohututes betoonist elupaikades, silitada nende karme, valukrampides nägusid, mähkida nad armastavasse soojusse, õilistada nende sandistatud jäsemeid ja elusid, nii et nemadki saaksid aupaistes särama lüüa. See oli võimatu. Ta tahtis vanaisalt selle kohta küsida, aga ei leidnud sõnu. Nii jäi temasse ängistunud, jõuetu kaastunne, mis pani nutma, kui ta mõnikord üksi oli ja lastetoa aknast välja vaatas, halastamatule merele ja kajakatele, kes ei elanud mitte kusagil, üksnes õhus ja vees, loovisid vabalt ja lohutult kõige kohal. (lk 27)
- Selles toas elas lahke vabameelsus, mis puudus ülejäänud majas, kus valitses rutiin: uinakute ja jalutuskäikude ja einete ajakava; karmide nõudmistega enesekontrolli ja puhtuse, karedate särkide ja pihikute ja kurguni kinni nööbitud tviidmantlite asjus; kus juukseid tuli kammida, kuni peanahk tulitama hakkas, ja palmikutesse kokku tõmmata. (lk 28)
- Pärast vanni tuli hoidja kohutav küsimus: "Kas kõik on tehtud, mis te täna tegema pidite?" Kui vastus oli vale, raputati nad väledasti üle doktor Gregory mõru pruuni pulbriga. Nõnda said Janetist ja Francisest meisterlikud valetajad ja sõna "pidite" jäid nad vihkama, ajapikku sai sellest üldse kohustuste vihkamine. Tõesti, nad kohtusid teistegi lastega, kelle hoidjad olid otse küsinud, kas lapsed on oma kohustused täitnud; iial ei oleks ükski neist põhimõttekindlatest naistest osanud ette näha, millised osavad petised nad maailma valla päästavad. (lk 33)
- Janetile nukud ei meeldinud, nad olid liiga titade moodi ja neil ei olnud kübetki loomade sarmist, olgu siis päris või mängu. Ükskord võttis ta Vera rõõmustamiseks roosa vormitu hullumeelse põmitsuse ja plõksuvate silmalaugudega eluka kaasa pärastlõunasele jalutuskäigule koos hoidjaga. Poole külatänava peal märkas hoidja alasti nukku. "Lähme kohe tagasi, ja sina paned nuku riidesse, enne kui ta uuesti kodust välja viid. Säherdust asja näevad minu silmad küll esimest korda." Janet toppis nuku lastetoas kapi tagumisse nurka ja võttis tema asemele karu. Talle oli kingitud nukuvanker ja ta sai aru, et temalt oodati sellega ringikärutamist, nagu oleks ta pisike ema. Ta oli näinud, kuidas täiskasvanud tunnustavalt ja vandeseltslaslikult naeratavad teistele väikestele tüdrukutele, kui nad oma tselluloidist lapsi sisse mässivad ja magama kiigutavad. Oma karu ei saanud ta sel moel häbistada, aga pani tähele, et Dandelioni jaoks oli nukukäru täiesti vastuvõetav sõjavanker, kuni ta võis sõidu ajal järada varblase tiiba või mõnda muud pikantset trofeed oma peiduurkast. Lõpuks tassis Dandelion kõik oma aarded vankrisse ja pakkus Francisele ja Janetile iga päev kaasaelamise põnevust; kass oli osav kütt. Selleks ajaks, kui hoidja ja Vera otsustasid, et kuivõrd Janet vankriga kunagi korralikult ei mängi, tuleks asi Rhonale anda, oli sellest saanud haisev hauakamber, kuivanud kondid segamini karvade, sulgede ja rotisabade tõreda külmaverelise läikega. (lk 33-34)
- "Sa sööd selle ära. Enne lauast ei tõuse, kui taldrik on tühi." See reegel kehtis kõikide einete kõikidele käikudele, ja Janetil oli mitmeid kavalusi selle vastu, mõned vastikumad kui teised. Suurejoonelise salvrätiga põgusalt huuli tupsutades võis ta suhuvõetu süstemaatiliselt väljutada ja lumivalgesse linasse mässida. Eine lõpul rulliti salvrätid kokku ja pandi kenasti sahtlisse. Janet tuli vargsi tagasi ja raputas jõledad jäänused aknast välja, rododendronivõsas elutsevad metskassid sööstsid aplalt jaole. Söögilaua lähedal seisis vana harmoonium, ammugi jõude ja vaikselt. Parajalt mahukas õõnsus pedaalide taga pakkus pelgupaika toidule, mis oli liiga vastik, et suhugi võtta, peamiselt heeringatele ja suitsukalale. Oli küllalt lihtne salvrätik maha pillata, kummarduda seda üles võtma ja väleda randmeliigutusega kala pimedasse peidupaika saata. Vera koer Clover koristas hiljem ära, teda võis usaldada. (lk 53)
- Ükskord salatilehti närides (iga suutäit kolmkümmend korda) tabas ta oma suust nälkja. See tundus tohutu ja tuuseldas ringi. Ta kartis, et kui ta kisendab, öeldakse, et lõpetagu ta jonn ja neelaku alla. Tal õnnestus see vargsi välja sülitada. See oli suur, vöödiline, hall ja veniv. Ta pani oma taldriku selle peale. Taldrik hakkas tantsima. Meeleheites haaras ta taldriku servadest ja surus seda kogu jõuga vastu lauda. Siis tundis ta, kuidas miski lirtsatas; taldrik jäi paigale. Laua läikivale kastanikarva pinnale valgus peenike nõre vahutavat vedelikku. Janet istus kangelt, palvetades nii tugevasti, et sõnad tundusid õhus tema ees nähtavaks ja kombatavaks muutuvat: "Anna andeks, anna andeks, anna andeks," aga ta ei palunud andestust mitte jumalalt, vaid nälkjalt, ja seda ei olnud võimalik üal saada, nii et oma süüd pidi ta igavesti kandma. "Kuule nüüd, Janet, ärka üles, aeg lõunat süüa, mine ja pese käed," hüüti. Ta lohistas end mornilt võõrastetoast välja. (lk 53-55)
- Magustoiduks oli täna roosa piimakreem, hõrgutis, mida preili Muffet niiväga hindas; see meenutas Janetile kahvatuid jäneseid köögis kausis, aga ta oli täiuseni viimistlenud meetodi toidu sissevõtmiseks ilma peaaegu mingigi füüsilise kontaktita, poetades seda vähehaaval päris suu tagumisse otsa ja neelates kiiresti. Peagi oli katsumus läbi. (lk 56)
- Liia kahest toast avanes vaade väikesele ja väga vanale muruplatsile, mis oli isegi talvel roheline nagu vee all. Selle taga oli pesunöör ja kärbunud õunapuu, ja siis hiid-karuputke tihnik, mis oli suvekuudel keelatud paik, kui taimede suured pead kõikusid tuulise taeva taustal ähvardavalt ja siuglevad varred kõrgusid võidukalt ja helkisid punakalt. "Kardetav nagu väehulk lippudega," mõtles Janet, ja need lipud kandsid oma kardetavat seadeldist. "Noli me tangere" ja "Nemo me impune lacessit" sisistasid nad, kui nende suured lehed vaevu tõusid tuule käes, mis kiskus roosidelt õielehed küljest ja pani rododendronid mühisema nagu mere. Nüüd varasügisel seisid need tagasitõmbunult ja tontlikult, kuivanud skeletid, mürgist tühjaks nõrgunud, ja aeg-ajalt murdus mõni hoiatamata, rebenes ja vajus õhulises aegluubis maha, ning jäi majesteetlikult lebama nagu suur Kuukrahv. Janetit piinas ja pahandas, et neid karuputkedeks nimetati, see kõlas nii tahumatult, kahekordselt solvavalt, ja ta oli vaimustuses, kui sai teada, et nende pärisnimi on tõepoolest kangelaslik: Heracleum giganteum. Tema mõtetes olid nad endiselt kuukrahvid, aga rääkides kasutas ta nüüd Heraclea nime ja püüdis teisigi veenda samamoodi tegema. Keegi ei olnud nõus, isegi mine Lila, kes sel aastaajal viis neid murtud tonte oma tuppa ja silmitses pärastlõunavidevikus istudes nende varjusid valgetel seintel, kui tuli koldes hõõgus ja seitsmeharuline kroonlühter võbeles ja kumas. (lk 59)
- Kaminasimsil paistis kassiakvarelli ja lekkiva puudritoosi vahel nurgake Liia kadunud abikaasa, Hectori nõo fotost. Liia oli temaga kohtunud kunagi väga ammu Venemaal, mees oli seal tsaari laevastikus mereväenõunikuna töötanud ja tema kätt palunud ja Liia polnud leidnud ühtki viisakat viisi, kuidas ära öelda. Nii oli mees toonud oma vaikse tumedasilmse pruudi Šotimaale ja siis oli toimunud revolutsioon ja Lila ei olnud enam kunagi tagasi läinud; kogu ta minevik oli kadunud. (lk 60)
- Auchnasaugh's ei olnud ta ei õnnelik ega õnnetu, veetis oma päevi lugedes, unistades, maalides akvarelle loomadest, maastikust, seentest, ja viisakalt keeldudes mis tahes kontaktist maailmaga väljaspool orgu. Ta kogus metsikuid lilli ja kuivatas neid ja tegi herbaariumeid, ta tõi korvitäite viisi seeni ja määras neid eoste värvi järgi, kattis mistahes vaba põrandapinna suurte paberilehtedega, mis kokkusulavate viljakehade all täpiliseks ja lögaseks muutusid. Kolmkümmend viis aastat oli ta üles märkinud mõistatuslikke botaanilisi tulekuid ja minekuid. Mõnikord nähti teda istumas nõmmel mõne kivi otsas ja kaugusse vahtimas, või sambla ja sambliku sees kühvlikesega kraapimas, või läbi metsa liuglemas kummalise jonksleva kõnnakuga, pea kumaras ja üksildaselt süvenenud nagu seeneline ikka. Üldiselt arvati, et ta on hull ja ühtlasi nõid. (lk 60-61)
- Küll aga räägiti mitmel pool Ferguse surma asjaoludest. Hector ja Vera ütlesid, et ta oli kokku kukkunud ja rabandusse surnud, vana sõjahaava süül. Hoidja ütles, et Lila oli mehe oma räpaste sitaseentega mürgitanud, et mees oli krampides heidelnud, et karjed olid orust vastu kajanud, aga tema kurt vana isa ei olnud midagi kuulnud, ja Lila ei olnud samuti tähele pannud, oli hea une toeks pitsikese võtnud ja puhkama heitnud. Seda lugu räägiti külas palju. Lila ütles, et õigupoolest oli see kass Moufloni tegu, Fergus oli kassi vihanud. Mouflon oli siis noor ja mänguhimuline ja õhtusöögi ajal oli ta ülemeelikult Ferguse forelliga jalga lasknud. Fergus oli püsti hüpanud ja oma taldriku kassi poole lennutanud. Kassile ta pihta ei saanud, aga taldrik läks katki. Mouflon pages forelliga kõrgesse riiulisse ja küürutas siis seal, urises ja kugistas saaki. Fergus läks raevust lillakaspunaseks, hakkas jonnima, kuidas Lila pühendub aina kassile ja seentele, ei suuda tema sõpradega sõbrustada, keeldub isegi tutvustest lugu pidamast. "Sa võid oma elu ju ära elada ilma sõpradeta, aga tutvusteta ei saa." Lila sai, ja elaski, aga ei hakanud seda ütlema. Ta juhtis mehe tähelepanu kõrvale, rääkis imetlevalt, kui võimekas oli mees oma Lagonda roolis, see oma tindisinise kupee ja kooldus astmelauaga oli mehe silmarõõm. Ta jättis mulje, et tahaks mehega järgmisel päeval sõitma minna. Fergus rahunes maha. Ta rääkis Lilale, kuidas hambaarst oli tema hambaid kiitnud, öelnud, et need on nagu Rolls Royce hammaste seas, ja kuidas tema oli torganud, et pigem ikka Lagonda. Öeldu tõestuseks tahtis ta nüüd Foxi piparmündipastilli oma esihammaste ainsa lõikega poolitada. Ta sättis pisikese helkiva jäämäe paigale; Lila vaatas, unistavalt, küünlavalgel; hambad langesid nagu giljotiinitera, ja siis sööstis Mouflon kõrgelt riiulist hooga alla ja lõi küüned Ferguse kaela. Fergus ahmis õhku, jõnksatas pea taha, tõmbas pooliku piparmündipastilli kurku ja lämbus. Liia tagus mehele seljale ja raputas teda asjatult. Kõik sai väga ruttu läbi. (lk 61-62)
- Kui nad Auchnasaughsse tulid, oli Vera lootnud, et Lila võiks ehk tahta lastega abiks olla; ta nägi temas ühendatuna narruseni armastavat ja omapäraselt sõgedat tädi ja ekstsentrilist majateenijat, kes teaks oma kohta, aga leiaks pereelus mõõdukast osalemisest rahuldust. Ja oleks Verale tänulik oma üksluise olemise elavdamise eest. Lila oli aga titehälli sigaretituhka puistanud ja lastele lõunaks aurava potitäie petersellikastmes nartsissisibulaid keetnud, neid söögisibulateks pidades. Hoidja ütles, et tema on sunnitud lahkuma, kui seda naist veel kord üle lastetoa läve lubatakse, ja nii võis Lilat edaspidi kohata vaid allkorrusel. (lk 64)
- Janet oli hakanud ladina keelt õppima ja oli taimenimedest vaimustatud: Clitocybe nebularis, Asterophora, Flammulina, või Rosa gallica, Rosa mundi, Rosa versicolor, Potentilla fruticosa. Ta seadis need nimed kirikulaulude viisidele ja uitas ringi ja laulis. (lk 64-65)
- Hectori arvates oli tüdruk lihtsalt kehvemat sorti poiss; seda kahetsusväärset olukorda sai parandada või kohendada haridusega. Sellepärast oli ta rajanud poistekooli, kus ta tütred käia võiksid. (lk 66)
- Järgneva mõne kuu sees juhtus kohutav asi. Janeti rinnale ilmusid muhkjad mügarad. See oli valus. Poisid märkasid neid läbi kampsiku ja togisid mõnuga. Siis oli väga valus. Uueks mõnituseks sai "Näita tisse, Janet". Need muhud tundusid nagu õrnad sarvepungad vasikate otsmikel. Kui neist vaid tuleksid sarved, lühikesed teravad okka moodi sarved. Millise üllatuse see poistele valmistaks. Ta palvetas, et nii juhtuks, kuigi lootust väga ei olnud. Nii ei olnud ette nähtud. Ta käis ringi, käed pidevalt rinnal risti. Vera ärritus tema uuest kühmus hoiakust ja selgitas, et pole midagi, mille pärast piinlikkust tunda: "See käib lihtsalt suureks kasvamise juurde. Rinnad on ilusad ja loomulikud asjad." (lk 82)
- Hector ja Vera sõitsid ära kevadisele puhkusele ja jätsid Janetile lugeda väikese raamatu. See oli ülevaade veel mõnedest ilusatest ja loomulikest asjadest, mis teda ees ootasid. Janet oli vapustatud. Tähendab, et kõik need pentsikud naljad, mida poisid rääkisid — naljad, mida ta arvas kuuluvat lihtsalt kogu meheks olemise totruse juurde, nagu kinnisideed sõja ja konstruktorite ja autode ja putukatelt tiibade küljest kiskumise asjus —, põhinesid tõel. Muidugi ta teadis, kuidas loomad paljunevad. Metskassid paaritusid kõikjal aias ja tihtilugu oli ta näinud koeri kokkupõimununa, pingutamas ühenduses, mis tundus valus ja pikk; ainult ämbritäis vett suutis nad lahutada. Aga ta oli eeldanud, et inimesed on teistsugused, metafüüsilised. Oli ju ingel Gabriel. Pole ime, et jumal oli Aadama ja Eeva paradiisist välja ajanud. Milline häbi. Õnn, et ta ei olnud kunagi kavatsenud lapsi saada; nüüd on kindel, et ta ei abiellu samuti kunagi. Ta veedab oma elupäevad Auchnasaughs vanatüdrukuna raamatute ja kasside ja papagoide seltsis, kuni saab eeterlikuks, puhtaks vaimuks, mida ihuhädad ei määri, tuules hõljuvaks viirastuseks. Küll tal saab tondina alles lõbus olema. Ta suudab vaevu ära oodata. (lk 82-83)
- Pärastlõunal mindi mägedesse piknikule, sügava pruuni paisjärve äärde; jõgi sööstis järsult kosena alla tumedasse samblasesse kuristikku ja lookles kivide vahelt oru suunas. Järve ümbritsesid kõrged rohused nõlvad ja männitukad ja mäed igas ilmakaares, pilvede varjud liikusid neist üle, värvid muutusid kogu aeg, trügisid lähemale ja kaugenesid jälle. See oli Janeti lemmikpaik maailmas, sinna tahtis ta maetud saada.
- Ta ratsutas sinna üles ja lasi poni vabalt õrna metsarohtu sööma. Lähedasel välul vahetas ta vargsi rõivad ja libises puude vahelt järve jäisesse vette. Kui esimene ehmatus möödus, ujus ta laisalt ringi, vaatas, kuidas päikesevalgus mudaselt järvepõhjalt kivikesi leiab, kuidas forell kalda ääres vilksatab, kuulas poiste pladistamist ja hõikeid kaugel eemal. Välja tulnud, hiilis ta põõsaste vahelt metsise pesa juurde ja vaatas, kuidas kummastavalt suur rohelise-mustakirju isaslind oma väikesel lagendikul ringi trampis ja tema kahvatu kaasa imetlevalt küürutas. Kukk avaldas vähem muljet, kui üritas lennata, laperdas muudkui siia-sinna, riivas puude oksi, sai vaevu tüvedestki mööda. Seejuures ta tiivad sahisesid. (lk 85-86)
- Francis läks Hectori poolele: "Mina nende meelt lahutama ei hakka. See jääb sinu teha, Janet. Pealegi sobiks Hilary sulle kenasti sõbraks. Te ju lähete koolis ühte klassi. Kindlasti meeldivad neile Enid Blytoni raamatud." Ainus, mis Francist ja Janetit neil päevil ühendas, oli põlgus Enid Blytoni ja eriti kuulsa viisiku suhtes. Nad taarusid ringi, naerust kõveras, müksisid üksteist ja tsiteerisid võidu: ""Karil," ütles Bill süngelt", ""Õues on toit alati nii palju maitsvam," ütles Dinah", ja kõige parem: "Julian tõmbas supelpüksid jalga." (lk 88-88)
- Auchnasaughs ei rääkinud keegi kuigi palju, kui ehk vaid koertest, kassidest ja autodest. Tihtilugu tundis ta, et kõigi nende elud on üksteisest nii lahus, et kes iganes neist oleks võinud olla mõrtsukas või jumal, kes on taevast alla tulnud, ja mitte keegi ei oleks märganud. (lk 88)
- Janet oli hakanud salaja lugema tütarlastekoolide lugusid, sealhulgas (mis oli nii häbiväärne, et ta seda kellelegi ei tunnistanud) "Malory Towersi viiendas" ja "Suvesemester St. Clare'is", ja ta lootis saada neljanda tolaks või vähemalt leida mõne sõbra. Seal ei hakka keegi teda tossikeseks kutsuma ega varitse mõnes hämaras nurgas vägistamiskavatsusega või vähemalt sooviga üht-teist näha saada. Janet oli õppinud selle uue ohuga oma elus toime tulema: ta oli täiuseni viimistlenud tehnika, kuidas haarata ründajal korraga juustest, virutada talle vastu nina ja põlvega jalgevahesse. Tema voorus oli jäänud puutumata. (lk 88-89)
- "Vaatame õige tenniseväljakut," pakkus rõõmsameelne Hilary ja lükkas oma pehmeid heledaid juukseid pehmelt heledalt laubalt kõrvale. "Meid on piisavalt palju, et saaks tõeliselt hea paarismänguturniiri pidada." Jumal küll, mõtles Janet, ma oleksin pidanud aimama. Ta ei olnud mõelnud, et nad võiksid tahta isegi nii märja ilmaga sportida. Pealegi oli Auchnasaugh' tenniseväljak õieti tenniseväljaku paroodia. Selle kulunud pinnases olid lohud ja praod ja pragudest kasvasid pajulilled ja nõgesed. Võrk oli välja veninud ja auklik. Kui pall platsilt välja lüüa, mida tegi enamik inimesi enama osa ajast, kadus see pealetungivasse rododendronivõssa, igaveseks. Ja seal oh kõige rohkem sääski ja Janet oli harva mänginud rohkem kui paar mängu, enne kui pidi tagasi tõmbuma, sest silm läks jubedalt paiste. Nad vaatasid ja vaikisid jälle. Jälle kõlas poisilik naer. "Nojaa, see annab kahtlemata uue tähenduse sõnale "väljakutse"," ütles jäle Raymond, heitis pea kuklasse ja paljastas teravad hundihambad. Jestas, see tuleb äge," ütles Gail. "Kes ei oskaks siis uuel ja siledal väljakul mängida. See siin näitab, kes tegelikult midagi väärt on." (lk 89-90)
- Hullem oli veel ees. Järgmisel õhtul lükkasid nad mööbli eest ja näitasid, kuidas tantsitakse morrist. "Te olete kõik sellised tarkpead, kindlasti teid huvitab," siristas Melanie Dibdin. "See põhineb iidsel viljakusrituaalil. Teate küll, maaemad, kuningas peab surema, täkutants, kõik selli- sed asjad." Janet mõtles, et nad olid rohkem väikese Noddy või Andy Pandy moodi. Jahmatav oli näha täiskasvanud inimesi end nii naeruväärselt üleval pidamas. Ainult Lulu ja Caro ühinesid nendega; see paistis olevat sobilik tegevus pigem väga väikestele. (lk 90-91)
- Karistused kooli reeglite rikkumise eest olid rängad; poodi mineku eest võis neid mitmeks nädalaks õppetööst kõrvaldada. Sealt võisid nad üles korjata pisikuid, mis võisid koolis metsatulekahjuna levima minna. Kõige ohtlikum oli see, et nad võisid saada lastehalvatuse pisiku, mis tõi surma ja tegi sandiks. Pealegi käisid poodides mehed ja nad ei tohtinud iial, mitte iial meestega rääkida. Tüdrukutele tehti selgeks, et kõik mehed pulbitsevad kontrollimatust ihast nende järele ja kõige väiksemgi julgustus pidi viima mõrvani. Või millegi veel jubedamani. St. Uncumba pühale territooriumile võisid astuda ainult nende isad. Onud olid täiesti välistatud. (lk 122-123)
- Aprill oli Auchnasaughs talvekuu. Lumi oli maa pealt hajumas, aga kõikjal teeservades kõrgusid jäised vallid, luitunud ja porised. See oli kole ja kibe aastaaeg. Mõnel päeval langes akendele ikka veel keerlevaid lumehelbeid, org vaikis. "Talve viimased krambid," ütlesid nad iga kord, kui see juhtus. (lk 132)
- Janet mõtles kevadele valusa igatsusega. Varasest lapsepõlvest mäletas ta säravaid krookusi, purpurseid, kollaseid ja valgeid. Et maastikus pisutki värvi oleks. Siis tundis ta end süüdi; ta suutis vaevu uskuda, et oli Auchnasaugh' suhtes kriitiline olnud. Ta muljus mälestuse puruks. Varsti, maikuus, tulevad nartsissid, tuhanded nartsissid. Inimesed siinkandis ei rääkinud "kevadest". Nad ütlesid "talve lõpp" või "suve algus" või nimetasid kuu nime; talv taandus suve ees, üleminekuaega nagu ei olnudki, seda rõõmsat ärkamist, mida luuletustes ja lauludes nii väga kiidetakse. Janet tundis, et see aastaaeg, nii nagu inglased seda kirjeldasid, tõi neis välja halvima. (lk 133)
- Janet uitas oma teed ja ümises muretult koraaliviisikest. Kui ta kuuldekaugusest väljas oli, läks ta mossi ja tusaseks. Ta teadis, et käitub kohutavalt, teadis, et on tõepoolest kohutav, põlastusväärne segu ülbusest, kadedusest ja enesekesksest vihast. Ta oli nagu üks neist haisvatest mudajugadest Islandil, mis maa seest välja sööstavad ja möödujate suunas põlevaid kive heidavad. (lk 134-135)
- Ja kõige tipuks ütles Lulu rõõmujoovastuses, et poni nimeks saab Mustu. Mustu! Mitte Saatan ega Lucifer ega Pluton ega isegi Öö, vaid Mustu! Tema õnn, et Janet sõnatuks jäi. (lk 135)
- Janet seisis ja vaatas ahve. Kui heidutav oli mõelda, et nad on lähisugulased. Teisalt selgitas see ehk nii mõndagi inimeste käitumises. Nad kükitasid okstel ja otsisid üksteiselt kirpe ja sõid need ära. Nad liikusid pidevalt, vahetasid kohti, põiklesid ja tõuklesid ja müksisid. Paistis, et nad ei suuda millelegi keskenduda kauemaks kui hetkeks. Siis märkasid nad musträstast, kes oli nende puuri kinni jäänud ja heitles võrguga, lootusetult. Algas jõle jaht, ahvid nägid ette linnu iga liigutust, kiikusid ja hüppasid ja lõikasid tal tee ära. Janet karjus nende peale. Ta vehkis kätega. Nad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Viimaks vajus lind kurnatult puuripõrandale. Ahvid kogunesid tema ümber kokku. Lind oli liikumatu; ainult vaevuaimatav värin rinnas andis märku, et ta ikka veel elab. Ahvid kaotasid huvi ja ronisid tagasi okstele, kus nad jätkasid sügamise, näpistamise ja üksteise taguotsade põhjaliku uurimisega. Tuli mees käruga. Ta lasi linnu vabaks, ja Janeti rõõmuks tõusis see otsekohe lendu. (lk 137)
- Lõvid uitasid uimaselt mudasel mäenõlval. Nad olid talvest tuhmunud ja igavusest tuimad. Must panter vahtis oma urust, oli ümbritseva pimedusega nii üks, et ainult kaks smaragdrohelist silma paistsid. Lõvid kangestusid, liikusid piirdeaiale lähemale; korraga olid nad valvel ja sihikindlad. Vahest oli söögiaeg. Janet pöördus vaatama, mida nad uurivad. Mööda teed tulid nunnad, mustad rüüd tinahalli taeva taustal voogamas. Kas nende lõvidega rääkisid esivanemate hääled, tuletasid neile meelde, mida võis misjonäridega teha? See mõte tõstis tuju, ta liikus edasi. (lk 137)
- Nad ujusid kivide vahel tohutus looduslikus tiigis; meretõus tuli kaks korda päevas ja ujutas selle üle, tuues kaasa haruldasi mereloomi, ja mõõn neid iga kord tagasi ei viinud. Kui Janet oli kohtunud kuus jalga pika jõllsilmse angerjaga, ei meeldinud talle enam siin ujuda. (lk 140)
- Janet põlvitas maha. Ta mattis orava ja istus siis väikese haua juures ja tundis ülevoolavat leinatunnet. Kaastunne, mõtles ta, kaastunne nagu alasti vastsündinu, kaastunne nagu konn hangu otsas, lohutamatu merilehm, Hiroshima inimeste ülessulanud silmamunad, põlevad märtrid käsi plaksutamas, kaastunnet oli vaja ja seda maailmas ei olnud; kui see oleks olemas, ei saaks olla kõike seda. Jumalik kaastunne. Inimlikust kaastundest ei piisa. Veritsev süda võib ainult veritseda ja veritseda. Siis tundus talle, et Kaledoonia iseloom on kaastundeta ja tema enda oma ei ole parem. Mis kasu on sellest, et ta piinleb valust loomade ja maailma üldiste hädade pärast, kui teda ei liiguta tuttavate inimeste kurbus? Ta mõtles jälle tudengitele, kes külmas suvises meres uppusid; nad pidid kuulma kirikukellasid kaugetelt nähtamatutelt kaljudelt koiduudus, helisemas ja kutsumas inimesi jumala armastuse ja tarkuse juurde; aga mitte ükski neist inimestest ei olnud nende appikarjeid kuulnud, ja jumal oli otsustanud neid eirata. Temas tõusis viha ja segunes leinaga ja ajas ta täiesti segadusse. (lk 145)
- Ta asetas hauale mälestuseks kilpjalalehe, korjas hangu üles ja kõmpis mööda teed tagasi. Ta möödus konnast, tol olid silmad pahupidi, elutult lebas too hallil talvisel rohul. Veel üks matus; ta ei suuda seda taluda. Ta heitis laiba langenud lehtede hunnikusse. ""Üheksa paabulindu õhus, kuis nad sinna said, ma ei tea ja pole minu asi,"" märkis ta sahisevale valvel karuputketihnikule. (lk 146)
- Tuulte impeeriumit jagavad koidujumal Eose ja tähistaevas Astrause järeltulijad. Auchnasaughs valitsesid õhku külm põhjatuul Boreas ja metsik nukker läänetuul Zephyr. Aeg-ajalt tuli mõni julm iil ida poolt Euruselt, otse üle mäsleva mere viletsatelt Madalmaadelt ja kaugematelt barbarite territooriumidelt, gootide ja vandaalide maalt. Lõunatuul Notus oli Kaledoonias võõras, "Ignotus", nagu Janet ütles, see oli üks tema igavatest pedantsetest naljadest. Aga kõige ilusam, kõige tontlikum ja tondilikum oli koidutuul, mis tõi uue päeva ja keerutas mineviku minema muutuvatesse pilvedesse: köitev ja melanhoolne tuul, õrn ja julm, alguse ja lõpu tuul.
- Janet lebas pimedas ja kuulas, kuidas see müüride ümber tuuseldab ja ulub. Ta tundis end kaalutu ja abstraktsena, peaaegu vaimuna, kelleks ta ühel päeval lootis saada. (lk 146)
- Sel aastal ei jaksanud nartsissid pikemalt oodata. Nad surusid end läbi maa külma kooriku ja lõid tuhmunud lume sees õitsele. Otsekohe tuli metsik läänetuul ja keerutas nad pusasse, näpistas varsi, kiskus ära kuldsed trompetid, tuuseldas ellujäänuid ja surus nad maadligi. Kassid hulkusid tagaukse juures, kõheldes, kas riskida õueminekuga; nuhutasid tuult, korts nina otsas. Nartsissikeerises lebas vana labrador, otse tormi südames. Pea oli tal tõstetud, kõrvad kikkis; valvsalt nuhutas ta õhku; vaatas, kuidas maailm muutub, kuidas uus aastaaeg läheneb. Teda silmitsedes mõtles Janet äkilise kurbusega: "ja seda ma enam ei näe", sest koer suutis veel vaevu kõndida; tema tagakäpad olid viletsaks jäänud, teda tuli aidata sisse ja välja ja trepist üles. Ja ometi lesis ta seal väljas, kartmatult, tervitades väärikalt seda, mis iganes tulemas oli, hooletute kirevate lillede seas, kelle aeg oli veelgi üürikesem. "Kaunid nartsissid, kui kurb on meil näha, kuis juba tõttate minema." Kaunis labrador. Mõnikord mõtles Janet, et elu ainus eesmärk on õpetada, kuidas surra. Nagu peaaegu kõiges, nii selleski said loomad paremini hakkama kui inimesed. (lk 164)
- Märts oli sel aastal leebe ja lumi sulas varem kui kunagi varem, nii kaugele kui keegi mäletas. Malbe tuuleke kiigutas metsikuid kirsiõisi pehme sinise taeva taustal. Nartsissid ja lumikellukesed õitsesid koos. (lk 191)
- Janeti hakk käitus kummaliselt. Ta ronis Janetile taskusse ja kiikas tema poole üles, pööras kutsuvalt pead, silmas tähenduslik sära. Janet muutus murelikuks ja otsis raamatutest abi. Konrad Lorenzi imelisest "Kuningas Saalomoni sõrmusest" leidis ta seletuse. Lind tahtis teda endaga taskusse meelitada, et seal koos pesa ehitada. Lind oli valinud ta endale elukaaslaseks, oma tõeliseks ja igaveseks armastuseks, sest hakid on monogaamsed. Kui kummaline, et olevus, kes talle kõike seda pakub, on lind. Kui kummaline võib Clawsi jaoks olla, et tema on inimene. Kuidas küll jumalad naerda saavad. Janet tundis end austatu ja ülendatuna, aga tal oli hea meel, kui suvi algas ja pesitsemisaeg läbi sai. (lk 191-192)
- Ühel päeval, kui Claws "8, Belitha Villas" katusel kõndis, hakkas ta rääkima. "Ikkagi," ütles ta. Janet oli vaimustuses, aga kindlasti mõtles ta öelda "Ei iialgi". "„Ei iialgi, Claws," ütles ta. "Ei iialgi." — "Ikkagi," kordas lind, ja seekord kõlas ta Francise moodi.
- "Ma mõtlesin, et see on kasulikum väljend," ütles Francis. "Aga mina olen juba peaaegu aasta otsa püüdnud teda õpetada "Ei iialgi" ütlema." — "No mina olen talle umbes kolm nädalat õpetanud "Ikkagi". Sellest võib vast üht-teist järeldada meie õppemetoodika kohta. Ühtlasi oleks minu arvates Poe luuletus palju lõbusam olnud, kui ronk oleks öelnud "Ikkagi", ja mina kavatsen selle vea parandada kõigis eksemplarides, mis mu teele satuvad." Janet heitis äreva pilgu oma raamaturiiuli poole. "Ära muretse. Sinu omaga olen ma juba tegelenud." (lk 192)
- Halli kaugemad nurgad olid sügaval pimeduses, ja kuuvalge trepp võimendas seda pimedust.
- Nõnda siis nägi Janet mehekuju sügavast tumedast mõõdukamasse tumedasse ilmumas. Kuu oli ta soovi täitnud, oli toonud ta õnne. Pööraselt ja rõõmsalt sööstis ta trepist alla ja kirglikult heitis ta end tumeda kuju kaissu. Kostis kohutav raevukisa, jälestus; ta kuulis sisinat: "Sa räpane pisike lits," aga nuga ta ei tundnud, kuidas see suskas ikka jälle ja jälle ja jälle. Ainult suur väsimus rõhus maadligi, ta langes aeglaselt, Orpheus kutsus ja tema langes Avernuse vete mühasse.
- Jim pühkis oma jänesenülgimise noa püksisääre vastu puhtaks. Ta oli tulnud muusikat kinni panema ja tulesid kustutama ja nii ta tegigi. Siis läks ta välja pimedusse. Pikka aega oli loss vaikne.
- Metsikud koidutuuled pekslesid Auchnasaugh' ümber, oigasid puude latvades ja kolistasid aknaruutudega. Viimaks pöördusid nad tagasi põhja ja võtsid kaasa Janeti hinge, kaugesse põhja, armastusse või leina, kuni neist ei jäänud muud kui mere kohin teokarbis. (lk 200, romaani lõpp)