Hilja Valtonen

Hilja Valtonen (30. september 1897, Heinävesi, Soome - 19. detsember 1988, Imatra, Soome) oli Soome teravakeelne kirjanik ja kooliõpetaja, üks Soome 1920.-1930. aastate populaarsemaid autoreid. Tema esimene romaan, 1926. aastal ilmunud "Noore naisõpetaja abiventiil", sai kohe menukiks. Eesti keeles ilmus terve rida Valtose teoseid juba enne sõda ning mitmest on tehtud ka küsitava kvaliteediga kordustrükid.

"Hädaabi"

Tsitaadid väljaandest: Hilja Valtonen, "Hädaabi", tlk S. Sinimetsa, 1994. Esmatrükk 1939 pealkirjaga "Hädavahend". (S. Sinimetsa=Salme (Sally) Sumboru, neiupõlvenimega Sinimets; 22. september 1913 - 17. detsember 1996, USA (arv. Seattle). Teise trüki kirjastaja ei olnud teadlik omastava käände olemasolust eesti keeles.)

Olen peaaegu alati tasakaalukas. Mõtlen tasakaalu hingelistes nähtustes. Täna läks aga kuidagi nii õnnetult, et kaotasin täiesti selle olulise asja. Olen kui teelt ära. Olen kui parm, kelle silmad on määritud poriga. Lendan otse, kuhu aga juhtub. Ja see ei ole tark. Aga mina annangi tarkusele hundipassi. Mina olen vihane. Mina olen õige vihane ja selle vastu ei aita midagi! (lk 3)
Linna arsti tütar, kaunis Elina, on Jali kallim. Ta on selle aasta silmapaistvaim abiturient kogu linnas. Omast meelest andekas, õpetajaskonna meelest tavalisest tublim õpilane ja kaaslaste meelest auahnelt usin. Kui teen korraliku kokkuvõtte tema hingelisist ja kehalisist omadusist, võin selleks tarvitada piibli sõnu Saulist: "Ta on peajagu pikem kõigest muust rahvast." Pidagu aga hoolega silmas, et tal ei lähe nagu Saulilgi. Ülbus on viinud mitmed uhkedki pead longu ja mitte ainult tavaliste sitikate omad. (lk 3)
Jalmari Anterus või J. A. Kinnunen, nagu ta oma nime suvatseb kirjutada, on olnud neli kuud meie õpilaskonna juhataja. Oma kõrget kohta on ta täitnud nii edukalt, nii haruldaselt hästi, et õpilaskonna loidunud elu oli tema ametis olles puhkenud seninägematusse elevusse ja tarmukuse õide.

Sel kevadsemestril ei võinud ta oma kõrget ametit raske olukorra tõttu enam edasi pidada. Eksamid ja ülikooli sissepääsukirjand nõuavad andekamaltki õpilaselt oma aja.

Õpilaskond sattus valitsuskriisi. Keegi ei tahtnud hakata Jali järglaseks.

Abituriendid kõndisid õieli kaeltega ja põlastasid meid teisi. Nende meelest ei suutnud ükski teine klass juhatada õpilaskonda nii nagu nemad. Jali kõndis suurel sammul kooli õuel, uue kasuka krae püsti nagu mõnel magistril. Alamate klasside õpilased tõmbusid tema teelt austavalt kõrvale. Vanemate klasside tüdrukud ihalesid oma silmad teosarvedeks. (lk 4)

Jälle sama tulemus. Ei keegi vanemate klasside poistest ei tahtnud hakata esimeheks. Kõigil oli selleks pädevaid takistusi. Halb siga leiab ikka hädasid; millal on maa kõva, millal kärss kärnas. Meie, tüdrukud, olime tõesti hämmastunud selgusele jõudes, millised haiglased, saamatud ja tööst väsitatud meie meespoolsed koolikaaslased on. Küll see meeste seisus meie maal käib allamäge! (lk 4)
Mina olen ainult kuuenda* klassi õpilane ja sealjuures tüdruk, kes alles sügisel siirdus ülalt alla vaadatust maakeskkoolist siia linnakooli. Tavaliselt olen olnud vait ja alandlik kuulama oma kaaslaste tarkust ja üleolekut. Ei see maakoolist tulnud õpilane või muud kui olla ja kõige rohkem ainult olla. Seegi juba äratab imestust. (lk 4-5; *Meil võrdub keskkooli kümnenda klassiga.)
Kainus ei ole minu juures sünnipärane ega just ka kasvatuse tulemus. Kui oskan pidada suu kinni, on see mõistliku järelekaalumise vili. Nüüd oli kõige targem kõnelda ja oma sõnadesalv avada. (lk 5)
Mõnikord unes kaob maa jalge alt ja inimene kukub, kukub mõõtmatusse sügavusse. Süda läheb külmaks ja pea kuumaks. Kuidagi siiski on lohutuseks teadmine, et ärkad enne, kui pea jõuab kõva pinna vastu kolksatada. Nüüd tundsin end aga kukkuvat tõelisuse kuristikku ja ärkamiselegi polnud mingit lootust. (lk 6)
Õnneks inimene ei või hingeliseltki kukkuda põhjast sügavamale ja põhjast võib taas tõusta pinnale. (lk 6)
Lõunalauas Timo nimetas minu juhatajaks. See oli üldse nali ja eriti veel minusugusele titale. Minul oli kartul kahvli otsas. Viskasin sellega Timot. Teadagi lendas see just silmade vahele. Timo huumorimeelt ei jätkunud nii pikale. Ta andis mulle kõrvakiilu. (lk 8)
[Mari:] Ega minul ole õige uhkuse vastu midagi, aga inimene peaks ikka arvestama oma seisukohaga ja teisi ka inimeseks pidama. (lk 9)
"Mis see Jali teile tegi?" ruttasin küsima.

Alles eile olid Jali teod mulle üsna ükskõik. Nüüd tundsin sellest ainult rõõmu, kui keegi võis temast kõnelda halba.

"Teinud? See on juba liig! Kinnused ei saa minule midagi teha. Aga nad võivad olla vastikud, täitsa vastikud ja salakavalalt vastikud. Proua Kinnunen oli ringkonnaülema Oldini juures toatüdrukuks, kui mina olin seal keetjaks. Küllap me magasime sama teki all paar aastat. Mina küpsetasin saiad Kinnuse ja Anna-Liisa Tasku pulmadeks, mis proua Oldin korraldas. Nii et küll Mari teab üht ja teist. Ja sellest saab Anna-Liisa aru. Ei see nii loll olegi. Anna-Liisa saab aru, kui tarvilik see on, et Mari oma suu kinni peaks. Sellepärast see on kui sulavõi. Aga seda mesist olukorda ei taipa Anna-Liisa poeg." (lk 9)

[Mari:] "Olin täna Anna-Liisa juures kohvil. Ise ta koputas vastu seina ja käskis tulla. Viisin minnes koort ja saia kaasa. Muidu laku seal kohvi sinise piimasolgiga. Eks nõela abil on raske poega härrana hoida. Sooled võivad laulda naljalaulu, kui aga pealtpoolne ilu on hiilgav. Kui meie siis seal kohvi jõime, tuli noorhärra koolist. Laks otse oma tuppa, mind teretamata. Anna-Liisa tõi pojale tassi ja käskis tal kohvi jooma tulla. Noh, mis sa arvad, mis see keiser ütles? Uhuu! "Mina ei ole harjunud teenijatega kohviõhtuid pidama." Nii ütles see Jali. Minul lõppes õhk kopsudest. Anna-Liisa läks tulipunaseks. Teenijatega, ütles see poiss! Mis tema ema oli olnud? Teenija! Ja sealt ta tõesteti moonakanaise seisusesse! Ringkonnaülem andis Kinnusele hurtsiku ja mõne hektari maad palgaks, kui see korjas Anna-Liisa oma ausa nime varjule. (lk 9)
Nii see on. Kõigist inimestest käib Jali ikka võitjana üle. Keegi ei julge talle tõtt ütelda, ei Marigi, kes muidu ütleb kaunis palju, kuigi on neiu. Ja ega minagi ei julgeks öelda, sest kindlasti käänaks Jali selle siis nii, et häbi tunneksin kaheldamatult mina. Jali on kass, kes aina kukub küüned allapoole... (lk 10)
"Kuueteistaastaselt kuuldavasti ei ole veel palju seda, mida hingeteadus nimetab mõistuseks," ütles Janne-magister. (lk 10)
Aga kui keegi arvab, et au koosoleku õnnestumise eest langes minu õlule, siis ilmutan siinkohal, et see arvamine ei pea kaugeltki paika. Jali Kinnuse aule sai sellest lisa.

"Jali on teravasilmne poiss," öeldi. "Aiva kobina peale tegi sest Kankare tüdrukust juhataja, kuigi ei teadnud nimegi. Ei selle peale poleks keegi meist tulnud. Säärane väike punapea-pilbas, aga koosolekut juhatab kui poiss."

On lõbus, et punapeas leitakse olevat "ainet". Mind vihastab ainult, et "aine" omajat austatakse vähem, kui "aine" avastajat. (lk 11)

"Me jäljendame häid tegusid võistlushimust," ütleb Janne-magister.

Kuna nüüd Jali on kord kõigi õigete tegude mõõdupuu meie koolis, siis miks ei võiks ma teda jäljendada. Kuskile pidi ometi neid Janne-magistri elutõdesid rakendama. (lk 11)

Jali tuntud välkuv vaade tabas mind karistav-karmilt. Ta arvas olevat endal minu väikese hinge ja keha üle täieliku mõjuvõimu.

"Kui noor tütarlaps tahab olla meeldiv ja kena, siis ta valvaku oma suud ja karistagu keelt, sest kainus ja pehmed sõnad on naisele parimaks ehteks," ütles Jali isalikult õpetades.

Minu peas ristlesid mõistusevälgud. Kuna Jali kõneles kui pastor, üritasin tabada sama tooni. Ka kõrge asend tünni otsas soodustas seda. Mu käed tõusid õnnistavalt Jali karvamütsi kohale.

"Tarkussõnu nahkköites. Kogunud õmblejanna Anna-Liisa Kinnunen," venitasin oma praostist isa matkides. (lk 12)

Õpetus: Poiste meelest on lobiseja säärane tüdruk, kes jaksab neid vaidluses võita. (lk 12)
Ema ütleb, et häid suhteid tuleb hoida hellalt nagu lilli. Minu meelest on suhete hoidmine vastik, eriti kui ise pead toimima nende hoidjana. (lk 12)
"Milliseid lilli sa armastad, Jali?" küsis Elina.

"Nartsisse," vastas Jali kindlalt, kuigi oleksin võinud panna pea pandiks, et ta eriti millestki ei hoolinud. Kui ta oleks miljonär, oleksid kõige kallimad roosid ja orhideed tema lemmiklilled. Kehva koolipoisi lemmikuteks olid nartsissid üsna kohased. Elagu praktiline mõistus!

"Minagi armastan nartsisse. Narcissus poeticus on nii lihtne ja ilus. See lõhnab kui kevad ise! Jali, kas ostame siis nartsisse?" (lk 13)

Tuli teine müüja ja küsis üleõla minult:

"Mis sina tahad?"

"Kümme tulpi."

Olin vihast punane. Inimene sinatab mind nii toorelt, kui siin samas kõrval nimetatakse teisi õpilasi härrasteks!

"Tulbid maksvad kuus marka tükk."

"Võtan kümme tükki parimast sordist, mis teil on."

Härrased võisid ise valida, arvustada ja imetleda oma lilli. Minule tõmmati tulbikimp klaaspurgist kui lehmale rohuvihk põllupeenralt.

"Olge nii lahke ja saatke lilled assessoriproua Peltosalmele," ieidsin sobiva koha hankida au lilledele ja endale.

Häid suhteid peab hoidma. Tõsi ta on. Müüja muutus otsekohe.

"Jah, kohe. Kas preili soovib võib-olla kirjutada tervitused ühes."

Muidugi preili soovis. (lk 13)

Mari seisis esikus kui jahus keeratud karbonaad.

"Pst! Pst! Ole vait!"

"Mis on?"

"Suu kinni! Saad kuulda midagi põnevat."

Mari vedas mind sahvrisse ja näitas tähendusrikkalt Kinnuste köögi seinale. Siis asetas ta mu pikalioleva kartulikoti peale istuma ja vajus ise jahukotile.

Taipasin kohe, et Kinnuste poolt pakutakse meile kuulamisväärselt huvitavat. Mulle oli, teadagi, õpetatud, et salaja kuulamine on inetu ja alandav komme, viisakale inimesele otse sobimatu. Aga Jali ja minu vahel valitses sõjaseisukord ja sel puhul on kõik lubatud. Tasahäälitsev südametunnistus sai uinutava kõrvalopsu ja vaikis. (lk 14)

Kinnuse köögis juteldi. Proua Anna-Liisa Kinnunen ja majahoidja Tiittanen selgitasid seal omi vahekordi.

"Anna-Liisa passib oma poega veidi liiga palju," ütles Tiittanen ja minu meelest ta ütles seda üsna õieti. "Anna-Liisa peaks mõtlema vahel ka enesele. Inimene elab siin maailmas ainult kord. Anna-Liisa on veel noor ja õitsev naine, kellel oleks maailmas muudki teha, kui täisealist poissi pillitada. Aega peab tähele panema. Mõne aasta pärast on Anna-Liisa juba vana naine. Siis on kõik lõppenud. Nii nobe ja töökas inimene kui Anna-Liisa, võib veel tubli mehe saada."

"Ei mina hooli meestest. Head ei saa, halba ei taha."

"Kas mina olen Anna-Liisa meelest halb?"

"Ei maksa kõnelda isikutest, kõneleme asjadest."

"Kõneleme aga kõneleme isikutest. Küll Anna-Liisa aruka inimesena taipab isegi, et kord peab sellest kõnelema. Kas mina olen Anna-Liisa meelest hea või halb?"

Ma pole kuskil mujal kuulnud kosimist kui ainult teatris. Minule pole veel keegi avaldanud artnastust, veel vähem kosinud, kuigi teistel minuealistel tütarlastel on juba omad kindlad kallimad. Ma ei tea, millest see oleneb. Võib-olla minu väiksest kogust. Poisid peavad mind titaks ja mööduvad külmalt. Kuigi sellest polegi midagi. Ma ei mõista, mida küll tüdrukud poistes erilist leiavad. Minu meelest nad on seedimatud kiusajad.

Teadagi oleks olnud meeldivam ja romantilisem, kui Kinnuste köögis oleks ette kantud noorte inimeste armuavaldusi See oli õieti naljaks, et Tnttase-taoline vana mees unistas Anna-Liisast, kellel oli juba oma nelikümmend aastat turjal ja täisealine poeg. Kuid Anna-Liisa oli sale ja õrn. Tema suur, valge juuksekuhi kähardus nii kenasti. Selja tagant ta meenutaski noort tüdrukut. Mari meelest Anna-Liisa oli kui linavästrik, kes elatas oma pesas suurt käopoega.

Ja ega Tiittanen polnud ka mingi romaanisangar. Väike jässakas ja kõverasääreline mees äratas vaevalt kelleski naises armastust. Lisaks sellele oli ta kiilaspäine. Mari silmis oli Tiittanen tore ja aus mees, aga mina usun, et Mari mõtles rohkem Tiittase talu, elukinnitusagendi palka ja majahoidja töötasu. Kui Tiittanen oleks vaene, siis ta oleks Mari meelest vilets olevus.

Kas Anna-Liisa võtab Tiitase? On need lesed ennegi armunud, kuna neist on kirjutatud sääraseid näidendeidki.

Anna-Liisa vaikis hirmus kaua. Mina hakkasin juba pelgama korviandmist. Tittanen ohkas.

"On see siis nüüd nii raske öelda, kas ma olen hea või halb?"

"Küll te olete hea mees, aga..."

"See on selgelt öeldud ja sellest aitab. Mina ütlen sama selgesti, et küll Anna-Liisa minust saab paraja mehe. Mina olen Anna-Liisast alati lugu pidanud, sest ta on töökas ja puhas. Kunas läheme siis kiriklasse?"

Jumal aita! Kas siis nii kuiv ja luuletu see kosimine ongi? Millal läheme kiriklasse? Mina ei lähe iialgi mehele, kui mind luulelisemalt ei kosita!

Kuid Mari näis elavat täiesti kosjajuttude hurmas. Ta hingeldas kui vastu mäge pühkiv auruvedur. Kartsin, et ta lõhkeb ja meie salajane kuulamispaik paljastatakse. Vaevalt ta oleks enam kõvemini ähkinud, kui Tiittanen teda ennast Anna-Liisa asemel oleks kiriklasse kutsunud.

"Ei, kulla Tiittanen! Suur tänu, aga ei mina ei lähe kiriklasse ei teie ega kellegi teisega. Mina elan oma pojale," vastas Anna-Liisa tasa.

Heldene aeg! Mari purskas kõige selle keskel nutma. Tema neljakümne-aastane süda ei kannatanud nii liigutavat stseeni välja.

"Aga mina olen jõukas mees."

"Küllap mina seda tean, aga ei siiski..."

"On see Anna-Liisa viimane sõna?"

"On, kulla Tiittanen.“

Köögis valitses hääletu vaikus. Jahukotilt kostis sügav ohe.

"Mitu sülda neid puid oli, mille eest Anna-Liisa mulle veel maksnud pole?" paisus jälle Tiittase bass.

Mari pidas hinge kinni, nagu oleks küsimuses maailma huvitavaimad sündmused ja mitte proosalised halud.

"Kuus sülda... ja... te... lubasite oodata kevadeni. Mu poeg vajab nüüd raha enam kui kunagi varem."

"Kevad algab küünlapäevast. Nüüd on kevad. Kui ei sobi minna kiriklasse, siis sobib küll otsida välja 510 marka siia pigisesse kotti."

"Armas Tiittanen, mõtelge nüüd..."

"Mina olen küllalt mõtelnud. Kas tulete mulle või annate rahad. Muidu tulen politseiga." (lk 16)

Tittanen pistis kiruma, nimetades Anna-Liisat valetajaks ja petiseks. Mida enam ta sõimas, seda hiilgavamaks muutus Mari pale. Mõnikord on inimese mõtteid raske lugeda, nüüd võis pimegi aru saada, et Mari tahtis ise Tiittase emanda troonile pääseda.

"Oi, oodake nüüd veel veidi," hädaldas Anna-Liisa.

"Ei oota, mitte päevagi. Kui teie ei tule minuga kiriklasse, tuleb Mari. Mari on valmis nuumatud. Laisk see pagan on ja lakub liialt seda kohvi, aga küllap teda kõlbab külas näidata. Ei ole luurisu nagu sina. Ja küll mina olen mees, kes Mari seest laiskuse välja ajab."

Mari kohus heameelest kui piimapada. Kuuldes, et Tiittanen kavatseb temast laiskuse välja ajada, irvitas Mari mulle nii kaunikõlaliselt, et ma ei kahelnud hetkegi, et ta raputab need üleliigsed arvamised Tiittasest õige pea välja. (lk 16)

[Tiittanen:] "Kuus sülda. See teeb kokku 510 marka."

[Jali:] "Ja millal nende eest on lubatud maksta?"

"Kevadel. Nüüd on kevad."

"Kas on tunnistajaid?"

"Ei. Mis me kaks õiglast inimest tunnistajatega teeme?"

"Hästi. Halud makstakse."

"Mina tahan kohe raha."

"Ja mina ütlen, et need makstakse kevadel."

"Kevad algab küünlapäevast."

"Ja lõpeb jaanipäeval. Ja tuleb järgmisel aastal uuesti." (lk 17)

"Pane kiiresti toit lauale ja ära virise!"

Kiireid samme. Anumate kolinat. Siis alandlikult:

"Jali, nüüd on söök laual."

"Ja jälle need silgud! Sina teed minustki lõpuks silgu. Kas sa ei või leiutada vahelduseks muud rooga?"

"Marga eest ei saanud muud."

"Andsid ometi mulle hommikul kakskümmend marka. Miks sa siis ei öelnud, et see oli su viimane raha?"

"Jali, olen aina püüdnud anda sulle niipalju, et sina ei tarvitseks end koolis oma kaaslastest halvemana tunda. Kodus ma ei suuda seda teha. Arvasin, et saan täna linnapea proualt tööpalga, aga temal ei olnud peent raha kaasas ja mina pidin jääma ootama. Ei need jõukad inimesed seda mõista, kuivõrd tähtsad peened rahad meile on..."

Jali hääl muutus.

"Ema-kallis, anna andeks! Ma ei mõelnudki sinu raskustele. Ära nuta! Püüa olla vahva! Küll meile tulevad veel härraspäevad! Siis naerame kõige selle üle. Kas nii? Too silgud, väike ema. Need maitsevad kindlasti hästi, sest sina oled neist roa teinud."

Jali sõbralik hääl ajas meid Mariga püsti. On see elu ikka imelik. Marga eest silku lõunasöögiks, kahekümne eest kallimale nartsisse silmailuks. Peen peab olema, kas või püksid panti! (lk 17-18)

Õhtul etendus sama komöödia kolmas vaatus.

Kui Mari köögis nõusid pesi, ilmus sinna Anna-Liisa. Tuppa kostis salapärast sosinat. Anna-Liisa kõneles vaikselt ja leebelt Mari vastas karvaselt ja ühesilbiliselt.

"Ei, minul pole raha."

Jälle viis minutit selgitavad sosinat,

"Juba ma ütlesin, et mul pole raha. Majapidamisraha ei või laenata, muidu võivad mind varsti teisedki nimetada vargaks ja mitte üksi sinu poeg.“

Hingestatud sosin, millest ei saanud aru, kuigi asetasin peopesadki kõrvalehtedele abiks.

"Küllap mina mõistan, et viieteist marga puudumine on kibe. Minutaolised teenijapiigad kogevad seda sageli. Ei sinul tarvitse nutta, vaevalt see aitab. Katsu laenata mujalt. Küsi korraks Tiittaselt," ütles Mari-lurjus kaastundeta. (lk 18)

Meie kooli tänavused abituriendid on kõik paremasse seltskonda kuuluvate vanemate lapsed. Ainult Jali üksi on õmbleja poeg, kuigi seda paljud ei tea. Ristimistunnistuse järgi on Jali kohaomaniku poeg. Teda peetakse jõukaks. On ta ju paremini riietuvaid poisse terves koolis ning kunagipole ta püüdnud saada õpperahast vabaks. Tarvitades Mari sõnu, on Anna-Liisa ja Jali üsna kõrgele lendav perekond. Nad oskavad vaikida õigesti ja kõnelda õigesti. (lk 18-19)
Riitta ehtis end põhjalikult. Kõvera sahvrivõtme abil seati kaunid käharad. Võti ise ununes ahjutuhka ja leiti sealt alles kuu aega hiljem, kui sahvrile oli juba pandud uus lukk. (lk 20)
Aga ega sinna või midagi parata, et maailm on täis üllatusi. (lk 20)
Anna-Liisa Kinnunen läks tulipunaseks. Vana inimesenagi ta oskas seda teha veel üsna kaunilt. Hingeldades ta ei jõudnud küllalt ruttu leida vastuseks sõnu. (lk 21)
Kool kihas, kui saabusin Jaliga õue. Ime, et aknad imestusest ei lõhkenud. Tüdrukud vaatasid, silmaripsmed sirged, kuis Jali kergitas mulle mütsi kui maahärratarile. (lk 23)
Oi, seda Jali arukuse ja arvutamise sügavust! Isegi keerdteid pidi julgeb ta saata mulle meelitussõnu. Öeldakse, et madu on kõige kavalam elukas maamunal. Vale. Jali on kavalam. (lk 23)
Kui isa pani mind ühisgümnaasiumi, siis ütles ta tütarlastekooli pooldavale emale tegevat seda selleks, et tema tütar saaks poistest õige käsituse, õpiks pidama neid samaväärseteks ja käituma nende seltskonnas loomulikult. Siis ma ei mõistnud isa sõnu. Need ununesid. Kulgedes nüüd Jali, Riitta ja Reinoga, need meenusid mulle äkki jälle.

Riitta, kes on kodus reibas ja otsene tüdruk, muutus kummaliselt, kui poisid kõndisid tema kõrval. Ta hääl tõusis paari astme võrra. Sid tulid nii pehmelt sihisevatena. Kõne oli kui puuvillaga pehmendatud kohvikannusoojendaja. Leebelt naeratades ta kallutas pead aina kõneleja poole kui kanaarilind. Riitta siristas ja koketeeris nii julgelt, et minul hakkas päris häbi. Poiste meelest see näis olevat loomulik ja õige.

Kui mina oleksin üritanud kõnelda vaikselt, naeratada ja keerutada pead kui oksal istuv lepalind, siis poisid oleksid naernud end haigeks. Ei meist viitsi keegi säärast janti teha. Veetlev Elinagi kõneleb tüdrukutega sama häälega kui poistega. (lk 23-24)

Kõndisin paar sammu seltskonna taga, kui nad hakkasid sisse tungima soositud kohviku uksest. Põhjalikult haavunud Riitta ebaseltsimehelikkusest, astusin, nina püsti, ülevas üksinduse meeleolus koduteele.

Vaevalt pääsesin paar sammu kohvikuuksest mööda, kui Jali seisis minu kõrval ja peatas mind käsivarrest.

"Vappu, sina tuled muidugi kaasa."

"Ei, minul pole raha." vastasin otsekoheselt ja pahuralt, kuigi mu süda andis Jalile mõned ta patud andeks. Ta oskas olla väiketüdrukutegi vastu viisakas, kui ainult tahtis.

"Ega me ei kutsuks ometi naisi kohvikusse, kui meil ei oleks kavatsust maksta." ilmutas Jali toredalt. "Tule nüüd ja ära vaata mind kui tall hunti. Ei ma sind nahka pane."

Kuna härrad abituriendid kavatsesid meie eest maksta, läksin alandlikult kaasa. Õieti oli see väär, olla oma vihamehega kohvikus. Aga vahel tuleb toimida ka põhimõtete vastu.

[---]

Ootasime pool tundi. Nüüd pidas ettekandja meid juba kogu aeg silmas.

"Usu mind, et poisilurjused on läinud oma teed ja jätnud kohvi maksmata," julgesin ma oma kahtlusi avaldada.

"Aga nad ütlesid...*

"Et kavatsevad maksta. Nii. Aga kavatsemine ja maksmine on kaks eri asja."

Riitta kutsus ettekandja. Täiesti õige. Härrad kavalerid olid kohvikust lahkunud juba tükk aega tagasi. Ning arve oli maksmata. (lk 24-25)

Mari teadete järgi kurvastab Anna-Liisa kõige enam oma poja ebaõnne pärast. Ta mõtleb ja otsib selleks põhjusi ja leiab lõpuks, et süü peitub temas endas. Siis järgnevad jälle pisarad ja muud hädaldamised.

Mari kuulas hädaldusi esimesel nädalal kaastundega, teisel nädalal kaastunne lõppes, kolmandal nädalal sai Mari juba kärsituks ja pahaseks ja neljandal nädalal ta purskas välja: "Väiksemalgi plikadega jooksmisel on olnud kurvemaid tagajärgi!" Tema meelest oli Jali Elinaga käimine pädev põhjus ebaõnnestumiseks. (lk 27)

Aga mis oli vilets eksamiõnn korvisaamise tusa ja alanduse kõrval? Ainult sulava suhkru põhjustatud mullid kohvi pinnal. (lk 28)
Veetlev Elina on hüljanud Jali! Seda teab kogu linn. Ainult Anna-Liisa ja Mari elavad teadmatuses.

Asjade käik oli järgmine. Maahärra poeg, kellega Jali käis koos õppimas, pääses üliõpilaseks vastu oletusi. Maahärra juures tapeti nuumatud vasikas ja noorsugu kutsuti rõõmutsema rõõmsatega. Jali ja Elina kuulusid valitute hulka. Jali uuendas oma smokingi, seda teati Turu tän. 6. Aga pidustusile saabus ka maahärratari õepoeg, ei enam mingi koolipoiss, vaid mees, jäägrikapten, kelle mehist pead ei kaunistanud tumedad juuksed, vaid hiilgavad loorberid ja salapärane sangari maine. Ta tuli, nägi Elinat — ja võitis.

Elina alamates klassides puberteediajastul alanud armastus Jali vastu kustus kui vette kastetud tulitikk. Ei jõudnud sisisedagi.

Muistend jutustab, et Elina ema oli ilmselt õnnelik tütre arukuse üle. Ometi teadis kogu linn, kuis Elina isa oli kutsunud Jalit väimeespojaks, kuis Jali oli veetnud mõnedki suved arstipere suvilas, kuis Elina ja Jali olid aina koos... Ja nüüd? pikk see oligi!

Romaanides kannatavad petetud peigmehed koledaid piinu, kahvatuvad, lahjuvad, jäävad kumeraks ja küüru. Tõsine mure ja meeleheide vaatab nende elutuist silmist ja suunurgist.

Jali heitis kinda romaanisangaritele! Ei tea, mida ta südames tundis, aga pealtpoolt ei saanud midagi aru. Ei see põrsas lahjunudki. Pigem läks aina priskemaks ja pulskemaks, jättes ülemäärased ülevalolemised ja jooksmised. Pea oli endisest ülbemini püsti. Elinat ta ei otsinud ega kartnud. Kohtles teda samuti kui teisigi oma klassi tütarlapsi. Tüdrukute meelest ta otsis endale uut kallimat. Ja nemad olid valmis täitma Elinast tühjaks jäetud paika. (lk 28)

Väikesed poisid mängisid õuel. Heikki-veli vaatas trepilt poiste mängu. Nähtavasti see ei läinud just tema meele järgi, sest varsti unustas ta oma teise klassi õpilase aukraadi ja ühines mängijatega. Kerttu saadeti Heikkile vastukaaluks. Kerttu omalt poolt meelitas minu ja Riittagi ühes. Ja enne kui päike loojus, jooksid Turu tän. 6 õuel eelmainitutele lisaks Timo, peaehituses asuv noor advokaat oma prouaga, saapakaupluse müüjatar, rauakaupluse kontoriametnik ja Leppase jooksupoiss. (lk 29)
Mõnikord võib paljas jooksminegi lõbus olla. Tundub, et jõudu jätkub lõpmatuseni. Lendamise rõõm täidab rinna. Kui ei olnud jooksukord, pidi hüplema. Kogu maailm oli kaunis ja hea. Meel rõõmutses mingi tundmatu, salapärase üle. Ehk õunapuu puhkevast õiest? Või taevas süttivast tähest? Või linnust oksal? (lk 29)
"Ükski kena tütarlaps ei pilka teise tõsist muret," pahandas Timo minuga.

"Tema oli minu vastu häbematu," kaitsesin mina.

"Ja naiste viisil sina vastad keelega."

"Naiste viisil? Samahästi meeste viisil! Keelega haavas tema mindki!"

See maailm on ikka keerukas küll. Poistel on aina õigus ja tüdrukud on süüdlased. Ja kui tüdruk julgeb ennast kaitsta, on ta põrsas või hädavares, kes ei saa naljast aru.

Olen mina koduski seda märganud, kuis isa pahandab emaga nende vigade pärast, mida ta ise teeb, palju hullemini.

Oi, kui minust kasvaks ometi tark naine, kellele iga mehekonn ei võiks öelda: "Milline põrsas oled! Nii naiste kombel!" (lk 32)

Piparmünt, kui mina tuleval suvel ei saa oma korpust nii palju pikemaks venitada, et mind aina titaks ei peetaks, siis hüppan järve! (lk 35)
Tulime rannateele, mida palistasid kaunid leinakased. Õhtupäike paistis vaiksele veele. Sääsed surusid pajupõõsaste kohal. Järvelt kostis aerulööke. Elu oli siiski ilus. Kui oleksin seda saanud näidata ainult nii, et Jali enesearmastus sellest ei toituks! (lk 37)
Ma pole enam koolitüdruk, kes vihkab oma enesearmastust haavavat ja väikest isiksust mittemillekski pidavat koolipoissi. Olen kahekümne ühe aastane, kaubandusülikooli lõpetanud pangaametnik, kes oskab kaaluda oma sõnu ja tundeid. Oma pikkuaega olen rahul, kuigi minust ei saanudki täispikka naist. Loojale tänu, et ma siiski kääbuseks ei jäänud! (lk 39)
Deebet ja kreedit on nüüd minu igapäevase leiva allikateks. Minutaoline eriliste kalduvuste ja kutsumusteta olend sobib kõige paremini panka. (lk 39)
[Jali:] Noor mees on nüüdisajal kui piiratud kindlus... Kõiki ei jaksa eemale tõrjuda. (lk 41)
[Jali:] "Sina naljatad. Mina aga mõtlen tõsiselt. Ma ei tahaks tungida sinu ja su peigmehe vahele."

"Ole mureta! Sina ei saa seda teha, isegi kui tahaksid."

"Mulle igatahes meeldiks sinuga seltsida. Oled karske kui allikavesi. Sinuga võib kõnelda otsekoheselt. Aga mina ei taha flirtida sinuga. Oled selleks liiga hea."

"Seda sul ei tarvitsegi. Mina ei hooli sellest."

"Tead, et olen vaene, õppevõlad lasuvad mu õlul. Ma ei taha nende all igavesti ohata. Olen küllalt kannatanud puudust. See peab minu elus nüüd lõppema. Kui abiellun, peab mu naine olema jõukas. Ta peab olema mulle trepp ülespoole. Armastus — sellesse ei maksa loota. Sain esimesest korrast tarbeks."

"Omalt poolt võin sind rahustada. Mina ei kavatse sinusse armuda ega sinu naiseks saada."

Jali punastus ja naeratas veidi löödult. Ta ei oodanud, et mõistaksin tema mõtteid just nii kõvakooreliselt.

"Sinul on huumorit, Vappu."

"Mõned peavad tõde naljaks." (lk 41)

Küllap väikesed ja paid panganeiud peavad leiutama mingi erutava ja huvitava ajaviite, kui elu ei paku muud, kui deebetit ja kreeditit. Pealegi pälvib Jali otsekohesus ja ausus väärilist tasu. Üsna harva kohtad siin maailmas mehi, kes ütlevad tüdrukule ausalt: "Jaluta minuga, aga ära armu minusse. Niikunii ma ei hooli sinust."

Kergitan Jali auks kübarat. (lk 42)

Jali on ohvrimeelselt ja truult teinud minuga jalutusretki alevi kõigi ilmakaarte suunas. Väikese pesa elanikud on akendest vaadanud oma ninad laiaks ja silmad kõõrdi. Juu'u! Punapea pangapreili püüab uut, toredat metsaülemat. Seda teab alevirahvas väikesest suurimani. Aina nad on ühes. Juu'u!

Arvatavasti rahvas minestuks pettumusest, kui ta teaks, kui flirdivabad meie kõnelused on. Jali jutustab oma retkedest, metsakaubast, seemnepuu asendist, harvenduslõikusest, maarjakaskedest, surnud mändidest, halbadest öömajadest, ebausust, katkistest suuskadest, parvepoistest jm. Mina omalt poolt tutvustan Jalit alevi elanike ja juhtumistega. Oma ameti tõttu tunnen rikkaid ja varakaid, ja neidki, kellel on peened riided, kuid mitte mingit summat pangas.

Meil on ülilõbus auväärt kaaskodanike arvel. (lk 43)

"Kuidas oleks, kui jooksime tassi kohvi," pani Jali ette.

"Ei, minul pole raha," vastasin.

Jali peatus. Vaatas mind hetke nagu haavunult, aga mäletas siis ja naeratas.

"Nii sina ütlesid sel õhtul, kui Reino ja mina viisime teid kohvikusse. Täitsa lõbus lugu. Reino ja mina püüdsime sundida teist arvet maksma. Tarvitasime juba rusikaid. Lõpuks tuli välja, et meil kummalgi pole pennigi. Siis otsustasime kaduda. Reino lubas tunni aja pärast tulla teid lunastama, kui te oma rahadega selgeks ei saanud. Aga te olite ikka saanud."

Naersime magusalt selle kibedaid mõtteid ja viha äratanud kohvikuloo üle. (lk 43)

"Nüüdisaja tüdrukud on nii kummalised. Kas olete seda märganud, härra Kinnunen? Nad tahavad ise endale hankida sissetuleku, kuigi selleks poleks vajadustki," seletas proua Leinjoki. "Saara ja Vappugi võiksid oma kodudes elada kaitstult ja hooletult. Aga ei taha. Nad tahavad enda eest väljas olla nagu mehed. Mina ei suuda seda mõista."

"Ja mina ei suuda jälle mõista, kuis keegi arukas tüdruk võib istuda kodus, heegeldada pitsi ja oodata meest," kähvatas Saara julgelt, aga veetlev naeratus kustutas varsti sõnade karmi tooni. Ta oskas olla meeldiv ja südamlik, kui ta tahtis, ja praegu ta näis tahtvat. Ei Jaligi olnud asjata kooliajal külastanud maahärra perekonda ega veetnud suvekuid arstipere suvilas. Ta lausa lummas Leinjoe naispere oma vestlusoskuse ja viisakusega. (lk 44)

Mina kadusin tugitooli pehmesse hääletusse, kust direktor Leinjoki päästis mu malekaaslaseks. Isa-praosti huvil olin juba lapsena saanud selles mängus teatava ametioskuse. Direktor Leinjoki pidas mind väärikaks mängukaaslaseks, kuigi ta haavus, kui usaldasin teda võita. Maleoskuse põhjal ta võttis mu vist pankagi.

"On sel lapsel vähe nagu praktilist meelt, kui ta mõnikord oskab mind teha šahh-matiks," kuulus mu isa soovitus oma õemehe õemehele.

Katsusin võimalikult süveneda mängu, mida Jali oli osanud ja mida Saara nimetas igavaks vanade härrade mänguks. Minu meelest tundus olevat sobiv teha direktorihärrale Jali juures olles matt. (lk 44)

Jali tõstis silmad lehelt.

"Ise sa mind sesse neetud piinapinki sokutasid, kanna nüüd oma risti."

"Mina? Mis sa õige mõtled? Ole hea ja kasuta kohe seda ukseavaust! Ja häbene minnes! Mina pole sind mingisse piinapinki sokutanud."

"Või ei ole? Kes tahtis mind tutvustada selle küla jõukama neiuga? Kas see polnud sina?"

"Olin. Ja kaunis kenasti läkski see tutvustamine. Sina, tobu, ei oska ainult tänulik olla."

"Ja kas tead, mis see tutvus mulle maksab? Kahekordse kuupalga. Pidustused, kino, kohviõhtud, autoretked, õhtusöögid, lilled. Ja rikas preili ei küsi kunagi, kas noorel härral jätkub ka selle kõige jaoks raha. Ta jätab mulle ainult lahkelt au maksmiseks. Selle asemel, et võlgu maksta, pean nüüd tegema uusi. Neetud! Ja sina veel küsid, miks ma norutan."

"Kulla leidmine ja väljakaevamine vajab ikka kapitali," lohutasin lepitatult. "Küllap sa ärimehena sellest aru saad. Tao ainult rauda, hangi omandusõigus ja fiuu..., mis tähendavad siis väikesed võlad! Tee kõrgele kohale on lahti."

"Ja sina, riivatu, julged mind veel pilgata," ütles Jali süngelt. (lk 46)

[Jali:] "Ema! Kas sa ei tea, et ta mu keelust hoolimata möödunud talvel läks siiski Tiittasele, Ja see mees juba vaatab, et majast ei läheks pennigi välja. Mina ei saa aru, mis sundis teda küll Tiittasele minema."

[Vappu:] "Ta vajas tuge, kui sina ta maha jätsid."

"Küll mina oleksin teda toetanud, enne pidin aga saama oma jalgadele toe alla."

"Su ema on veel noor. Ta tahab elada endalegi ja mitte ainult sinu kasuks, sina isekas olevus. Kilomeetrite taha sinu pojaarmastus ei ulatu," laenasin reipalt kunagi kuuldud sõnad. (lk 46)

[Vappu:] "Ise olid sama innustunud Saarat püüdma, kui mina tagant kihutama. Kanna nüüd tagajärjed ja ära tule mind haukuma ega kamandama. Ja ega mina sind niisama ei võõrusta ega aita. Iga penni, mis ma sinu pärast kulutan, märgin arvesse. Kui saad oma pärandusehunniku, siis esitan arve kohvile, võileibadele, nõelumistele ja paikamistele, üldisele heale kohtlemisele ning abile. Pea seda meeles!"

[Jali:] "Või nii. Ja mina arvasin, et teed seda kõike selgest sõbralikkusest."

"Ise ütlesid, et mehe ja naise vahel ei saa kunagi olla tõsist sõprust. Nüüd pettud, kui märkad, et sul on õigus. Kas kõik mehed on säärased, et söövad oma tõdesid?" (lk 47)

[Jali:] "Peaksin saama sult lohutust ja sina parastad ja haugud pealegi."

[Vappu:] "Kui suure summa vajad lohutuseks?"

"Mina ei laena raha naise käest. Häbene!"

"See on tore, et pead mind vahel naisekski. Mina ei hooli aga jälle sellest suurt, eriti veel sinu suhtes. Oleksin võinud sulle pumbata mõnesaja. Vaata, mu isa arvab, et ma ei tule oma palgaga läbi ja saadab mulle teise palga kodunt lisaks... Kui vajad raha, ära peenutse. Minult võid laenata sama hästi kui mõnelt mehelt. Ma ei kavatse sind sellepärast veel end naima sundida. Püh! Maksa siis, kui saad."

"Mis ma paarisajaga teen. Vajan paar tuhat marka."

Läksin kapi juurde ja ulatasin härrale rahad.

"Ole lahke. Ja pea meeles, et praegusel ajal on naised ja mehed võrdsed."

Jali kõhkles hetke.

"Ülehomme on palgapäev ja mul on veel kolm tuhandelist kapis."

Jali võitles oma parema minaga või õigemini mehe enesearmastusega ja kaotas hiilgavalt.

"Olen tõesti koledas pigis... Pane see siis arvesse. Arvan, et võiksin sind tänuks päris suudelda."

"Kui hakkad nii mõtlema ja tegutsema, siis anna raha tagasi!" (lk 47-48)

Seekord vihastasin Jali peale tõsiselt. Ta käitus minuga andeksantamatult halvasti.

Timo Muranen, kes mõne aasta pärast on valmis arst, sõitis siit läbi kuskile jaoskonna-arsti asetäitjaks ja tuli teel siis ka mind vaatama. Ta tõi mulle suure kimbu imeilusaid tulpe. Hommikul Timo tõi need ja õhtul viis Jali nad Saarale.

Säärane röövlitegu vihastaks ingleidki, ammugi siis veel äkilise loomuga noort tüdrukut. Ma ei andesta seda Jalile, palugu või põlvili. Aga seda ta ei teegi, kuna palumine on temale üldse tundmatu komme. Olen käinud väljas ja möödunud temast suures kaares, et ta mõistaks, et ta on läinud üle igasuguse piiri. (lk 48)

"Mul oli ka haruldaselt lõbus maipäev, Vappu, kohe koomiliselt lõbus," jutustas Saara. "Sinu noor metsaülem, Vappu, on ebatruu mees. Kui sa ära olid, palus ta mu kätt. Mõtle, minu! Ära ole sellepärast armukade! Küllap mina tean, et ta armastab ainult mu isa raha."

Direktor keerutas klaasi käes, tusane tütre ja pahane minu pärast. Tädi Leinjoki selle asemel heitis mulle lohutava pilgu.

"Need mehed on ikka mõtlematud küll. Noor Kinnunen peaks ometi mõistma, et sina ei röövi teiste tütarlaste armsamaid. Sina võid paremaidki saada."

Saara naeris ja patsutas mu käsivart.

"Kulla Vappu, ära ole nii tusane. See on hea, et õpid mehi juba noorelt tundma, siis pääsed mõnestki pettumusest. Küllap sinugi praosti-isa maapealne vara üle loetakse, kui su abielu väärtust kaalutakse." (lk 49)

Direktor katsus paar korda juttu viia teisele teemale, aga Saara oli otsustanud nautida minu kibedat valu ja hakkas kirjeldama Jali kosimist. Direktor ei jaksanud enam kuulata. Ta põgenes. Minu meelest oli kogu see jutt lõbusam, kui Saara oskas uneski kujutleda. Otsustasin kord Jalit üllatada oma selgeltnägijavõimetega.

"Ta oli kaheküme kolmas, kes minu kätt palus," teatas Saara lõpuks. "Mul on selleks eriline album, kuhu panen kosijate pildid. Pildi all on kosimise kuupäev." (lk 50)

"Õnn ühele, suvi kõigile, Jumal igaühele," meenus mulle vanasõna. Varsti saan kahekümne kahe aastaseks ja mind pole veel keegi kunagi kosinud. Muidugi, mu oma süü on selles kõige suurem. Oma terava keelega peletan soojalt, iseteadlikult või kaitsetult lähenevad kavalerid. Leides endale austaja, peab tüdruk oskama meeldivalt puudutada mehe enesearmastust. See neile meeldib. Mina aga pole veel kellessegi nii armunud, et oleksin ennast sellega viitsinud vaevama hakata. (lk 50)
[Saara:] "Kas sina teadsid, et ta minu juures käis?"

"Muidugi. Kogu talve läbi me muust ei kõnelnudki."

"Kas tema on sulle minust kõnelnud?"

"On küll."

"Arvad, et ta mind tõesti armastab?"

"Kui seda armastatakse, kellest kõneldakse, siis küll."

"Ja sina? Kas sina ei armasta siis teda?"

"Mina ei ehita aedu oma sõprade teele," üritasin vaimukalt vastata.

Saara hüppas mulle kaela, suudles mind põsele ja pigistas mu käsivarrele sinise märgi. Hambaarstil on tütarlapse kohta liiga kõvad näpud. Arvasin, et ta kisub mu käe ära nagu halva hamba.

"Ja miks sa mulle sellest varem ei kõnelnud?"

"Minu sõprade asjad pole siiski minu asjad."

"Sina näid olevat truu sõber. Ega tüdruk ei või abielluda igaühega, kes teda armastab. Aga ta võib neile sõbralik olla, lohutada, pehmendada pettumust... Saada ta kohe minu juurde! Ootan teda."

Saara lendas minema kui tiibu tõstnud tihane. Vaatasin talle aknast järele. Kose kohin kostus nuuksumisena. Kägu kukkus katkeliste vaheaegadega Mariapori puiestikus. Tuul tõi kevade lõhna. Maalripoiss vilistas. Minul hakkas kurb ja paha. Kadestasin rikkaid ja ilusaid tütarlapsi. Kadestasin neid, kellega Timo kulutas oma kevadpäevi. Mis kasu minule se'st kõigest oli, et istusin kevadõhtud üksi oma toas ega saanud elust midagi. Ei! Lähen välja. Olen kena, meelitlev ja leebe esimesele narrile, kes minuga liitub. (lk 51)

Jali istus tugitoooli ja viskas kübara põrandale.

"Ära jää siia istuma. Lenda alla Saarat lohutama!" pidin algul saama teada, kas ta kavatses hakata Saara narriks.

"Ei tule meeldegi. Sinul tuleb mind lohutada."

Tänan, aga liiga kerge saak ei kõlvanud minulegi. Vaja poiss enne vihastada, siis on kena oma häbematust kahetseda ja teda lepitada.

"Mis sa põrnitsed?"

"Kahetsen sinu korvisaamist. Millal maksad mulle nüüd oma võlad? Vajan kohe raha. Mu rõivad ei rahulda mind."

"Või sinagi vajad uusi riideid? Imelik, et ma sellele varem ei ole mõelnud. Ma ei ole tõesti kunagi sinu rõivaid tähele pannud. Sul on ju ilus kleit praegugi seljas. Ja õieti oled üsna kena tüdruk. Juuksed säravad kui tuli."

"Tänan meelituste eest, aga ega need su võlgu ei kustuta." (lk 52)

[Vappu:] "Kust need lained nüüd küll randa tulevad, et vesi lõhnab odekolonni järele? Kas tahad teada, kes Saara järel on meie küla varakam neiu? Rektori tütar Kerttu Loimola. Ole kena ja tee proovi!"

[Jali:] "Suur tänu nõu eest! Korraldame nüüd enne kuidagi oma diplomaatilised vahekorrad. Milline on sinu ettepanek?"

"Kord nädalas kõige rohkem võid käia mind vaatamas. Siis annan kohvi tasuta. Muidu seisab uksel: sissepääs võõrastele keelatud."

"Halb ettepanek! Heidetakse kõrvale. Läheme ostame homme sõrmused, siis saame koos olla nii sageli, kui tahame."

"Või nii mu poiss, kas sa kavatsed asutada korvipoe? Vastu suve see end vaevalt tasub."

"Ära anna korvi!"

"Sul näib olevat kosimise maania. Kui sa säärasel viisil Saaratki kosisid, pole korvisaamine kuigi imekspandav."

"See sündis palju tundelisemalt. Kas tahad, et kosin sind samuti?"

"Ei. Saara kirjeldas seda juba, kogu perekonna kuuldes. Aga nüüd mine ära, või ma kutsun politsei!"

"Seda võiks sinust arvata. Oled kange küll. Harva keegi mees julgeks sinu kätt paluda, kui ta tunneks sind nii hästi kui mina."

"Jali, oled sa põrsas või purjus?"

"Tule nuusuta." (lk 53)

Minu isa ütleb, et kõige paremad on need abielud, kus mõistus valitseb tundeid. Kuulasin esiteks oma mõistust. Selle arvates pidin panema põrsa kotti, kui see juba sinnapoole kippus. Jalil oli hea amet. Pangadirektor võiks tema olukorda veel parandada. Isa maksaks Jali võlad ja ostaks meile mööbli tuppa. Timot oodates võisin jääda vanapiigaks.

Siis intervjueerisin oma tundeid. Need teatasid avalikult, et nad Jalit tulipalavalt ei armasta, aga lubasid ka, et nad Timo pärast mässu ei tõsta.

Südametunnistus hüüdis kuskilt kaugelt: "Ära sa ainult valetama hakka!"

"Noh, kas saab selgeks?" küsis Jali.

"Ma ei tea," vastasin. (lk 54)

Kummaline! Kui Timo mind suudles, mõtlesin aina, miks ta küll ei ütle, et ta mind armastab. Jali suudlus tõstis mu meelde küsimuse, kui palju võiksin saada kaasavara. Tõeliselt armunud tüdruk siis arvatavasti ei mõtle midagi. (lk 55)
Kolimine majas on inimelu üllatusrikkamaid hetki. Väärtuslikke esemeid läheb katki ja kadunud asjad leitakse üles. Vanad mälestused kerkivad esile. Puudused paljastuvad. Vana koli hävitatakse. Abikaasad märkavad üksteises seni märkamata jäänud omadusi. Sõprade lahkumispisarad kaalutakse jne. Üllatused ja tunded on siis nii mitmekesised, et leiad end varemeteks purunenuna oma mööbli ja pakk-kastide vahel. (lk 55)
Sütitavaks jõuks oli aga kuidagi siiski see lihtsakaaneline must vihik, mälestus mu noorusaja rohelistelt karjamaadelt, mille kolimine jälle päevavalgele tõstis, üheteiskümne aasta järel.

Nüüd, kus elu luulelisus on muutunud argipäeva proosaks, tundub naeruväärsena ja kaugena lugeda oma nooruse eneseväljavalamisi. Teiselt poolt on aga huvitav samasse raamatukesse liita juba vanema naise elamusi, pealegi kui sangar juhuslikult on püsinud samana. (lk 55)

Kümme aastat olen olnud proua Kinnune. Vahel tundub, et ma kunagi pole midagi muud olnudki. Aasta teise järele on hajunud sama hallina ja sarnasena eelmisele. Olen kolmekümne kahe aastane. Paar viimast aastat olen tundnud end vanana. Kui mul neid kolme poega ei oleks, tunneksin oma olemasolugi tarbetuna.

Abielu esimestel aastatel oli teisiti. Meie valge majake lookleva jõe päikesepoolsel kaldal oli õnne maja. Selle valgetes tubades elas noor, hellitatud naine, kelle juurde tema abikaasa kiirustas sajakilomeetrilistegi teede tagant. Maailmas oli neil aastatel palju lilli.

Valgesse majja saabusid Matti, Lassi ja Jussi, väikesed, imelised inimtaimed, kes oma areneva olemasoluga takistasid ema tähele panemast, kuidas tema oma elu pühapäev muutus pikkamisi tahtmatult argipäevaks. (lk 55-56)

"Vappu, miks toit pole laual? See söök on kõrbenud. Hapupiimas on liig palju soola. Puder on jälle soolata. Vappu, õmble mu kuuele nööp ette! Otsi mu tuhvlid! Too mu frakk. Seo lips! Vaheta taskurätik! Vappu, vii poisid ära! Ma ei jaksa nende kisa kuulata! — Vappu, loe kasvatusteaduslikku kirjandust. Sinu asi on lapsi kasvatada. — Vappu, kui sul ei ole midagi muud teha, kui järele vaadata, kas kodu on korras, miks sa siis seda ei tee? — Vappu, söö enam! Oled kole kõhn. — Vappu, ära too seda inimest meile! Mina ei salli seda. Keelan, et sa temaga tegemist teed. — Vappu, ei kuskile seltsidesse, perekonda esindan mina. — Kuna mina pean olema alati kodust ära ja väljasõitudel, peavad lapsed vähemalt ema võima enda juures hoida. Niipalju meil vara on. — Vappu, ära seleta vastu! Sina ei saa sellest asjast midagi aru.“

Mu armsa Jali laused näivad kirjutatima kaunis koledad, aga õigel kohal ja ilmekalt öelduna, rõhud hästi esimesel silbil, kuuluvad need loomulikul lisandusena igapäevase leiva juurde. Ja kui ta neid ei ütleks, helistaksin kindlasti arstile, olles mures oma armsa mehe tervise pärast. (lk 56)

Jali Kinnunen on püsinud täiesti endisena: käskivana, teenitavana ja kõiketeadvana kodus, viisakana, teisi teenivana, targana, ümbruskonna tähelepandavama ja huvitavama mehena väljaspool kodu.

Vappu Kinnuses on endisest ainult veel eesnimi ja kiuslik punane juus. Tema liikuv keel, mis enne seisis aina valmis ninakateks vastusteks, on vaikinud. Paljudki pisarad pidid enne voolama, kui keel alistus. See oli kuuldavasti kahjulik mehe suhetele. Kodune enesekaitsekõnegi oli kurjast. Kui mees võitis, sai naisele osaks pilge. Ja kui õnnestus endal vedada pikem kõrs, järgnes tusatsemine ja halb tuju. Kümneaastase sõja tulemuseks oli õpetus — katsu rahul olla hea ja rumala naisena, kellele sobib öelda: "Ole vait, sina ei saa sellest midagi aru!" Siis väldid asjatud tülid ja pisarad.

Punapea Vappu oli jaksanud endale pikkamisi vaikselt selgeks teha, et kõik abielunaised on naeruväärsed ja mida vanemad, seda naeruväärsemad. Neist on lõpmatuseni anekdoote. Nendega lõbustavad abielumehed üksteist. (lk 56)

Puresin huuli. Kolm kirgast silmapaari jälgisid vilkalt isa ja ema keskustelu. Silmapaaride tagant paistsid õpihimulised isikukesed. Homme, vahest juba täna, võib keegi neist märgata ema sündsusetut keelt. Neelasin mitu küsimust alla. Seisku seal, siis mind vähemalt ei saada laste ees alandada. (lk 57)
Ma ei võinud sinna midagi parata, aga mulle paistis, nagu oleks vastas istunud võõras mees. Lugesin oma lapsed paar korda üle, et jaksaksin tajuda, et need on meie ühine vara. Oli see mees tõesti nii mõistmatu, või tegi ta ennast nii rumalaks, et ta ei taibanud, et kolimine mind ei liigutanud, vaid see, et ta kõigest minule kõneles alles nii viimasel minutil, nii et teenijadki seda juba varem teadsid. (lk 58)
Olin nii õnnetu, et jaksasin vaevalt oma tuppa minna. Mu mitmeaastane hingeline tuimus oli kui ära pühitud. Nägin end säärasena, nagu olin oma mehele: lastetüdruk, mõteteta majamööbel, tolmuimeja, kuid kõik annaksin talle andeks, kui ta nüüd tuleks mind lohutama.

Aga ta ei tulnud. Uks käis. Ta läks oma tööle, nagu varematel päevadelgi. Poisid saatsid teda lähema tänavanurgani, jätkates sealt oma kooliteed. Ta ei saatnud lapsigi minu juurde. (lk 58)

Ausalt öelda, ma pole kõigi ponnistuste peale vaatamata Jali armastust siiski saavutanud, kuigi seda algul uskusin. Kui mu oma süda temasse kiindus, oletasin, et asjad on õiges korras. Siis paari aasta järel, raskest kopsupõletikust paranedes, hakkasin märkama, et meie vahekord ei olnud siiski kõige parem. Kummaline tummusepisik oli Jalit nakatanud. Kui naersin ja olin rõõmus, häiris minu kiljumine teda, kui ta parajasti tahtis veeta rahulikku hetke koduses vaikuses. Kui üritasin kõnelda poliitikast, kirjandusest, kunstist, filmidest jne., olid mu laused säärased, mida mu kallis mees oli juba ammu ajalehest lugenud. Naabritest kõnelemine oli klatš. Oma tööst ja matkadest ei tahtnud tema kõnelda, sest neist sai talle päevalgi küllalt. Kui olin vait, tõlgiti see norutamiseks. Ei ole ime, kui Hamleti "olla või mitte olla" küsimus piinas mu ajusid. Olin siiski pannud tähele, et Jali siis, kui ta arvas, et ma teda ei näe, mind kuidagi kaaluvalt ja midagi otsivalt silmitses. (lk 59)
Võtsin suusad ja sõitsin kümne kilomeetri taha sanatooriumi, kus Timo oli arstiks. Tema on püsinud sama rõõmsana ja üleannetuna, kui oli. Tema pole endale veel võtnud elu süngeksmuutjat, ta armastab kõiki naisi. Minu abielu peab ta loomulikuks asjaks. Ta pole mind kordagi noominud ega laitnud, et ma tema maha jätsin. Meie vahekord on endine, ainult suudlemine on ära jäänud.

Ülemõega, keda ta nüüd varjatud paigus suudleb, saatis Timo mind peaaegu koduni. (lk 59)

Pidime minema kohe Jokelasse. Mingi võim ei sundinud Jalit ööks jääma. Ema kurvastas enese poolhaigeks, kui pidi vaatama, kuidas reisikohvitesse pakiti must pesu. Tema ei mõistnud säärast kiiret. Jali oli paindumatu nagu alati.

Vaevalt Elias oma tulevankris pääses kiiremini taeva, kui meie Jali toredas autos Jokelasse. (lk 61)

Olen teadlik, et mu mehele ja härrale meeldib, et tema seltskonnas vaikin, aga ma ei teadnud, et ta mulle vahel luiskab. Olen siis üleliigne punases majas. Tal ei jätku ainult veel küllaldaselt julgust, et käskida mind siit minna.

On tal mõni teine naine välja valitud? Arvatavasti. Ma pole tõesti meie abielu ajal märganud, et Jalil oleks kalduvusi abieluaiast üle hüpata, aga öeldakse, et oma naine märkavat seda kõige viimasena.

Ah, juhtuks ometi midagi! Tuleks haigus, õnnetus, riid, mis tahes, mis selgitaks kord meie vahekorra. See kole igavus, tusk, põgenemine ja pagemine söövad mu närvid ja vaimu.

Tuleks kas või uus nainegi. Oleks lohutavam saada hüljatud teise naise kui omaenda tühisuse pärast. (lk 62)

[Preili Hyväri Vappule, keda teenijaks peab:] "Kas proua on sama kaunis kui teiegi?"

"Ei oska öelda. Vahest ilusam."

"Lollus. Väike, vanapoolne, emalik, kombeline, heatahtlik, õige kirikla kasvandik — hosianna, kulla mamsel," naeris preili.

"Arvatavasti nii umbes..."

"Andekate noorte meeste armastus noorest peast ei vasta sageli nende ideaalile enam neil päevil, "kui nad seisavad oma parimas eas. Sellest ei saa teie muidugi aru, mu kullake..." (lk 63)

Olgu nii. Kes ei oska kukkuda, see ei oska ratsutada, ütleb minu isa. Kukun toredamalt, kui Jali oskab kujutellagi. Harjutusaega jätkub ja oma jagu mõistust on mul ka. Tegelikult tundub küll kergem arukas olla teiste kui enese suhtes. Aga kõigega harjub. Esimene päev on võllaski raskeim. (lk 63)
Meie viisakusvisiidid on veel tegemata. Jalil pole olnud selleks aega ega tahtm ist. Ja see olekski tal tühi vaev oma tähtsusetut naist lennutada ühest majast teise, kui ta selle varsti niikuinii kavatseb Jum ala hoolde jätta. Küllap Jokela prouad taipavad, et proua Kinnusel ikka mingi viga peab olema, kui ta ennast teistest nii väga eraldab. Nad kiidavad säärase naise hülgamise õnnistusega heaks. Nii tore ja andekas mees kui Jali Kinnunen, vajab esinduslikku naist.

Küll Jali juba oskab seltskonda oma tarviduste kohaselt häälestada. (lk 64)

Juba paari aasta eest hakkasin oma pikkade päevade lühenduseks ajalehtedele jutte ja vesteid kirjutama. Muidugi salaja, sest vaevalt Jali lubaks mul säärase asjaga tegelda. Tema meelest ei tasuks naiste kirjutisi kellelgi trükkida ja veel vähem lugeda. Ma pole Jokelaski oma küünalt vaka alla pannud. Otse vastupidi, olen tõstnud selle lauale. Jõuluks ilmub mu esikromaan, mis huvitab mind enam kui ähvardav abielulahutus.

Tundmatu sulega on õnnestunud Jokelagi vaikset vett segada. Kirjutasin ümbruskonna kõige enam loetavasse lehte lõbusa loo kahe ratsutaja rindelt. Selle lehe trükk lõppes kohe. Minu nimemärgiga vestetele avas see lehes ruumi.

"Kes see Nõelaotsaga kirjutaja küll võiks olla?" küsisin Jalilt süütult. "Ta kirjutab üsna vaimukalt."

"Sina ei taipa kirjutamisest midagi. Kõiksugust solki pannakse ka lehte."

"Tüdrukud kõnelesid köögis, et säärane lugu olevat siin lausa juhtunudki."

"On minul aga peen proua küll, kes jahvatab teenijatega köögis juttu."

Järgneval päeval meile lehte ei tulnud. Metsaülem oli muutnud aadressi kontorisse, kust lehte koju ei tooda.

Käin üksiknumbreid ostmas. Saan nii vähemalt tarvilikul määral liikuda. (lk 64-65)

"Relvastu uue julgusega, mu poeg, siis tõuseme veel tähtede poole," ütleb meister Vergilius. Ja mina olen otsustanud relvastuda tema klassikalise nõu järgi. Kui kaotan, pole Vergilius mu silmis poolt pennigi väärt...

Olen teinud julge hüppe. Imetlen päris ennast.

Olen tööstur. Ei, see pole vääriti mõistetud. Mina olen tööstur. Oman poole ühe tulevase telliskivitehase tuludest.

Mu mees kavatseb abielu kaudu pääseda tehase juhatajaks. Mina kasutan selle saavutamiseks otsemat teed.

Hakkasin töösturiks detsembri teisel poolel, kui olin oma esikromaanist rahad kätte saanud. Vaevalt meil seni keegi kehv kirjanik on seni osanud töösturiks hakata. Mina kavatsen nüüd sel teel läbi lüüa. (lk 65)

Ape on pikk, lahja ja mustajuukseline mees. Kui ta üksikul metsateel vastu tuleks, siis nõrganärviline inimene kindlasti ehmuks. Puhtus ei kuulu tema põhihuvide hulka. Ta haises niivõrd tubaka, kala ja mustuse järele, et tema külaskäigu järele tuli kööki pool tundi tuulutada.

"See kaladega kauplemine ei too vist midagi sisse?" julgesin ükskord küsida, kui valisin tema kelgult jäiseid ahvenaid.

"Miks proua nii arvab?"

"Kuna te riietute nii kehvalt."

"Mõtlete mustalt? Ei mina pühapäevariietes saa kalu müüa." (lk 66)

Andsin talle särgist kaelasallini kõik rõivad, mida mehine mees talvel vajab ja saatsin ta parajasti küdevasse sauna ennast pesema.

Ape läks sauna, Keto tuli sealt välja. Tüdrukud ei tundnud teda algul äragi, nii oli mees muutunud. Jali riided sobisid talle kui valatud. Kalakaupmees oli omandanud härrasmehe välimuse. Ainult kräsune juus oli endisest Apest alles. Et ta oli puhas, viisin ta raamatukokku. Ape ei tahtnud kuidagi istuda, sest ta arvas, et suurest pesemisest hoolimata ei suutnud vahest kõiki "üürnikke" nahalt maha küürida.

"Põletasin kõik oma endised riided saunaahjus ära. Öelge, et tüdrukud valaksid sauna kuuma veega üle," andis ta nõu. (lk 66)

[Ape:] Ega te ei haavu, kui ütlen, et teie imeline juus on mind pannud mõtlema telliskividele. Minu isal oli omal ajal telliskivitehas. Minu lapseea- ja noorusmälestustega liituvad telliskivid kui müür. (lk 66)
"Ühel päeval, tõugates oma kalakelku, tuli mulle meelde, et mu vanaisa oli viiekümneaastane, kui asutas oma telliskivitehase ja jõudis siiski surra varaka mehena," jätkas Ape. "Siis otsustasin jälgida isade teid. Mitte isa juurde tagasi minna. Tema mind ei tunne. Müüsin onni ja maa ja viisin raha panka. Sellest ajast olen kokku hoidnud kui hull. Ma pole juba mõnel kuul korralikult söönudki."

Ape silmis süttis kummaline tuli. Tema tasase hammasterivi alumine serv paljastus kui valmistudes vihaseks hammustuseks.

"Armas proua, kas teate, et telliskivid maksavad nüüd mark tükk. Sada kivi, sada marka. Tuhat kivi, tuhat marka! Ja Jokelas on neist kividest puudus! Ma lähen päris hulluks, kui ma seda mõtlen. Sonninotkos, üsna siin lähedal on ilusat savi ja Suikarlahes on liiva. Ma ei teaks midagi ilusamat, kui seal sellest kive küpsetada, kive ja marku... Ja õieti tahaksin oma isale näidata, et ma ei ole veel täiesti hukkaläinud mees... Aga Sonninotko omanik nõuab selle eest viisteist tuhat marka ja minul on vaevalt viis tuhat."

"Kulla mees, te võite osta selle maa. Andke omanikule käsiraha, võtke maa peale hüpoteegilaen ja lugege raha müüjale pihku."

Ape vaatas mind hämmastunult.

"Te, te tunnete seda asja...?"

"Miks ei, olen endine pangaametnik," ütlesin väikese iseteadvusega.

"Võiksin saada Sonninotko peale viietteisttuhande margase hüpoteegilaenu, aga vajaksin raha ka tehase asutamiseks. Kas usute, et keegi mulle raha laenaks?"

"Kui palju vajate?"

"Ainult viis tuhat marka. Aga see on meiesuguse silmis suur raha."

"Kui teie tehas maksab ainult viis tuhat marka, siis annan mina teile selle raha," pahvatasin äkki nii, et isegi ehmatasin. (lk 67)

[Vappu:] "Minu mehel pole selle kohta midagi öelda, kuhu ma oma raha panen. Kui olete maa ostnud, tulge raha järele. Saate selle kindlasti."

[Ape Keto:] "Vahest oleks parem enne metsaülem aga kõnelda?"

"Siis te ei saa pennigi. Tema raha ei jätku tehaste asutamiseks. Mina olen oma rahade isand. Meil on mehega varanduselahutusleping."

Varanduslahutus! Mulle meenus, kuidas see kõik tuli. See oli omal ajal tundnud praosti-papa tarbetu nõudena ja kiskunud mõnedki pisarad mu silmist. Kavatsetud abielu pidi peaaegu jooksma varanduselahutuslepingu karile. Jali pidas seda usaldusepuuduseks ja haavus nii, et arvasin juba, et ta mind tõesti kosis minu väikese päranduse lootuses. Palusin, et isa loobuks sellest nõudest, aga vanahärra oli kõigutamatu. Ta lubas maksta Jali võlad ja sisustada meie kodu, aga seda kõike varanduselahutuse tingimusel.

Nüüd alles märkasin, millise toreda asja pärast olin siis nutnud nagu tobe. Mu tark isa oli säilitanud mulle tegutsemisvabaduse!

Isa on kindlasti parim ja targim mees maailmas.

Ma poleks iialgi nõustunud Ape ettepanekuga hakata telliskivitehase osanikuks, kui ma poleks tahtnud proovida seda võluvat tegevusvabadust, mille mulle varanduselahutus tagas. (lk 68)

Olen tõesti relvastatud uue julgusega. Tunnen juba, kuis see suurendab mu enesekindlust ja rahustab mind.

Inimene elab ainult korra. Seda ei tasu ühe mehe pärast tühja lasta joosta, kui selle armastus ka satub teise suunda. Elagu töö ja tegevus! Need ei peta!

See on tore, et inimene vananedes läheb ka targemaks. Mul on päris kahju, et istusin aastaid käed risti süles ja kahetsesin mehe kadunud hellust. Otsisin oma saatuslikke vigu ja olin õnnetu.

Rumal Vappu! Püüdsid paradiisi tagasi pääseda kui koer väravast. Ja tulid tagasi saba jalge vahel ja häbi südames. (lk 68-69)

"Õnn kohutab inimesi enam kui õnnetus," väidab isa Luther. Mind igatahes õnn ei kohuta. Püüan vapralt hoida ennast õnnetusist eemale. (lk 69)
Olen imetlenud, kuis mu praostist isa viljeldud tarkussõnad on peidetud mu hingesse ja tõusevad sealt mind julgustama ja kinnitama kui rasv kaameli küürust. "Tee tööd, rõõm tuleb siis iseenesest," on olnud mu tunnuslauseks ja hinge selgrooks neil nädalatel. Ning värskendavat ja tõstvat jõudu olengi sellest saanud. Hommikust õhtuni teen tööd. Mu pajas peavad söed hõõguma ja lõõts liikuma. Nüüd mõistan, miks mehed ei salli end ise elatavaid naisi. Nad kardavad oma kogemuste põhjal, et töö võib naisegi südames siirduda esimesele kohale ja jätta mehe teisele.

Niisiis Telliskivi A/S valitsusnõukogu juhataja V. Kinnunen võib rahulikult ulatada metsaülemale oma põse suudluseks, kui see sõidab välismatkale. Proua Vappu Kinnunen oleks pidanud endises olukorras aga uluma või vähemalt vihastuma, teades, et meest ootab Berliinis veetlev kodumaine plaattinablond reisikaaslane.

Õpin tänama elu, et ta mulle on saatnud kogemusküllaseid päevi! (lk 69)

Märtsikuu päike paistis pimestavalt kirkale Suikarlahe jääle. Rannakaldast laskus alla suur ja tugev mehemürakas, nii et mets punetas. Ta oli nähtavasti üldse hea mäelaskuja, sest laskis oma suuski sõita täie kiirusega. Aga ta laskus petlikku jalgrada mööda, mis viis üle suure kivi. Kivist allpool oli meetrikõrgune langus. Mul ei tulnud meeldegi laskujat hoiatada. Arvasin, et ta tunneb rada isegi.

Tuli sellest aga tore kukerpall! Mets kajas ja lumi tuiskas kui mürsu plahvatusest.

Ruttasin kohale vaatama, kas polnud juhtunud midagi halba, kuna hiiglane hangest ei tõusnud.

"Oh, sina sarviline saatan," kostis lumest toredat pominat. Sealt paistis labakindaid, keppe, suusaosi ja vihane nägu.

"Kas saite haiget?" küsisin.

"Vahel kuuldakse patusegi palvet! Ei saanud haiget. Aga omal jõul ma siit välja ei pääse."

Mina võin hoiduda nutmast, kui tahan. Sellist enesevalitsemist ei jätku mul aga naeru jaoks. Naersin nii, et mets kaikus. Vaene mees oli naljakas nagu taignasse selili kukkunud konn. Sõtkus ja pöörles ja kaevas end veel hullemini lumme.

"Mis, kurat, te naerate? Ega mina teadnud, et siin säärane hundikoobas asub. Tulge ometi appi! Või kavatsete mind siin lasta viimsepäevani istuda?"

Läksin appi. Mul oleks kindlasti kergem olnud mõnda suurt kivi mäest alla veeretada, kui seda sajakilost mehemürakat pehmest lumest välja kaevata. Tema alumine ots oli ulatunud vist sula maakamarani. (lk 69-70)

"Otsi mu prillid, tüdruk! Need on seal kuskil lumes," abitu onkel muutus püsti saades toredalt kamandavaks härraks.

"Härra tundub olevat kimbatusest pääsenuna suur direktor, on kohe selline tahe käskida."

"Kas sina siis mind ei tunne?"

"Ei."

"Otsi nüüd prillid üles. Ilma nendeta ma ei näe midagi. Ei sindki, sa ninakas laps."

Onkli õnneks olid ta prillid teinud suurema hüppe kui ta ise ning särasid nüüd eemal teerajal.

"Siin on teie prillid. Need pääsesid se'st õnnetusest paremini kui te ise," ärritasin vanameest.

Mina küll ei tunne Jokela härraseid, aga käitumise järgi võis otsustada, et kukkuja on mõni tehase ninamehi. Loodetavasti oskab ta veidi häbeneda, kui märkab, et aitaja ei olnud enam laps.

"Sina oled halvasti kasvatatud laps," ütles härra karmilt, saades kätte oma tehnilised vahendid, mis vabastasid ta kaasinimese heategevusest. "Sinu vanemaid peaks karistama, et õpiksid vanemate inimestega viisakamalt kõnelema."

"Minu meelest ei ole te kaugeltki nii vana, et teid peaks nii väga austama," lõõritasin vastu.

Meelita, siis saad austajaid!

Onkel pühkis prillid puhtaks ja seadis need ninale.

"Aa... vabandage neiu, mina pidasin teid väikeseks tüdrukuks. Neetud prillid!"

"Ei midagi. Laske aga tulla, kui veel julgust jätkub. Kuulan meelsasti." (lk 70-71)

"On teil parukas või olete need imelised juuksed saanud värvipajast?"

"Oleksite äsja tutistanud, oleksite võinud tühjadest küsimustest loobuda! Kas keegi naine võiks värvida oma juust nii viletsalt? Ei. See on puha looja töö."

"Teil jätkub sõnu, preili Punapea... Aga peab ütlema, et veidi ärritav värv on teie juustel küll."

"Kas teate, ma ei kuule meeleldi, et mu juustest kõneldakse. See ärritab mind. Või meeldib teile, kui ütleksin, et väike käsn teie ninal on ebamõõdukuse tunnus." (lk 71)

"Olete kaunis terava keelega noor neiu. Teate, võiksin teisse peaegu armuda. Kuulen harva nii värskendavalt mõjuvat kõnet."

"Kas olete siis vanapoiss?"

"Kuidas nii?"

"Abielumehed ei pea otsekohesust veetlevaks."

"Kust te seda teate?"

"Olen sündinud abielus."

"Ai, see on üllatav." (lk 71)

"Kui võtaksin teid? Kas soostuksite?"

"Mina ei kuulu nende naiste hulka, kes lohutuksid kohe esimese metsast leitud mehe seltskonnaga."

"Minu harjumuste hulka ei kuulu jälle endale naisi seltsiks paluda."

"Siis on teil asjata minu pärast oma harjumusi muuta. Samuti ei tee mina seda teie pärast. Võtke korv rahulikult vastu, mu härra." (lk 72)

Nii noorena pole ma tundnud end kümme aastat. Kõik johtub muidugi sellest meeldivast eksitusest. Oma mehe silmis olen olnud juba aastaid vana naine. (lk 72)
"See on ju õieti ükskõik, kes me oleme. Kahest inimesest lumises metsas aitab. Vihkan ühiskonna treppe ja neile ronijaid. Kui tahate suurustada, siis suusatage mujale."

"Kas olete sotsialist?"

"Ma ei hääleta nende poolt ei eduskunna ega muil valimistel, muidu aga toetan neid küll."

"Mis teie isa selle kohta ütleb?"

"Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik." (lk 73)

"Arvan, et armun teisse ja abiellun teiega."

"Armuda võite, selle vastu ei saa ma midagi parata. Abiellumiseks aga vajate minu nõusolekut."

"Võib-olla pole te enam vaba?"

"Kas võib nüüdisaegne inimene üldse muud ollagi kui vaba?"

"Kartsin juba, et olete järsku proua. Vaadake, tahaksin, et sünnitaksite mulle sama tarmuka poja, kui olete ise."

"Meil saavad olema teineteisest kaunis rängad pettumused." (lk 73)

Olime just jõudnud Sonninotko poolsele harjale. Pöörasin suusad ja hakkasin tasa alla libisema.

"Ei te minust nii kergesti vabane," pomises onkel ja tuli mulle järele.

Mu auväärne ja iseteadlik kaaslane ei aimanud siiski, et tal oli tegemist tänapäeva emaga, kellele juba ta omad pojad on õpetanud vajalikud suusanõksud, käändumised, hüpped, Kristiaanid ja Telemargid.

Poolel rindel tegin vahva Telemargi ja hakkasin kallakust üles ronima. Petetud peigmees aga liugles järelepöördumise asemel kaugele Suikarlahe jääle. (lk 73)

Jali ei vabastanud mu kätt tükk aega.

"Vappu, ma olen sinu järele igatsenud."

On üsna raske olla viisakas mehe vastu, kelle keel on kaheharuline nagu maol.

"Ära valeta!" hüüdsin oma käsi vabastades.

Et tal ka häbi pole! Kulgeb tummana kodus ringi, tantsib ja ratsutab, lõbutseb ja reisib teise naisega ja siis ütleb: igatsesin sinu järele...

See on muidugi see diplomaatia, mille üle mehed on nii uhked. Nüüd võib ta oma armsamale jutustada, et katsus jälle naisega vaherahu sobitada, aga see on päris võimatu. Temaga ei saa elada. Laste pärast püüdsin end unustada. Aga tema raevus.

"Ostsin sulle Pariisist kleidi. Sa ei hooli muidugi minu kingitusistki?"

"Muidugi hoolin."

"Viisin selle sinu tuppa."

Läksin oma pariisilist kleiti vaatama. See oli tõesti hurmav. Roheline looriline õhtukleit oli kui unelm. Roosad õunapuuõied rinda ja spiraal juustesse.

Vaatlesin kleiti oma käsivarrel.

Milline diplomaatia peitus selle kleidi taga?

Arvatavasti lootis ta, et hüppaksin üles, viskaksin selle maha, sõtkuksin jalgade alla ja käsiksin viia ta sellele, kes seda valida aitas.

Aga mina püüan olla omal viisil diplomaat.

Panin kleidi selga, värvisin huuled ja tippisin allkorrale tänama, õnneks olin veel sama kaunis pronksprintsess kui varem.

"Ah, Jali, see on imeilus! Ilusaim, mis mul kunagi on olnud. Näen, et su seltsilisel on olnud hea maitse. Tänan!" tõstsin looridest šleppe ja tegin reveransi kui kuningale.

Jali vaatles mind kortsus kulmul. Nägin, et rõõmus naine ei sobinud tema plaanidesse. (lk 75)

Sellel talvel palusin esmakordselt oma elus, et lumi ei sulaks. Aga mida võimatumaid asju soovida, seda suuremad ja kindlamad pettumused saadakse. Lumi sulas, jääd läksid ja suusaretked lõppesid.

"Nüüd öelge ilusti, kes te olete ja lubage, et ma teid mujalgi kohtan, kui siin Suikarlahe rannal," ütles mu vana austaja, kui leidis mu ühel maipäeval endisel suusateel sinililli korjamas.

"Olen talvetüdruk ja kaon ühes lumega. Muud nime mul teie jaoks polegi. Täna juba kaon. Te valmistate endale asjatut vaeva, kui tulete mind siit otsima." (lk 75)

"Kas te ei usu. et mina olen mees, kes võib teha, mis ta tahab?"

"Võib-olla, aga alati ei ole see just tark ja kasulik."

"Mis saladus see teil on, mida te ei taha mulle avaldada?"

"See ilmneb kunagi avaldamatagi."

"Aga kui ma ei lase teid enne minna kui ütlete?"

"Sureme siis koos külma ja nälga."

"Ärge olge nii iseteadlik!"

"Kas arvate, et teil on selleks ainuõigus? Nüüd olete kohtunud võrdsega."

"Jälitan teid kui koer jänest."

"Ja esimene okastraat viib teid eksiteele. Mina pääsen selle alt läbi. Teie aga ei üle ega alt." (lk 76)

Iga õis avaneb omal ajal, nii tühjade juttudegi õied. Oli tarbetu käituda siin kergemeelselt. Ning saatus leiab sageli huvitavamaid lahendusi, kui meie enda aju seda oskaks välja mõelda. (lk 76)
Ulatasin käe jumalagajätuks.

"Teie siis tahate mind tõesti hüljata?"

"Raamat õnnetu lõpuga on suurem kunstiteos. Selleks peab saama ka meie kohtumine Suikarlahe rannas."

Kinnitasin kimbu sinililli oma elu suurima vallutuse nööpauku.

Nii pikk see siis oligi.

Kadusin kevadiste kaskede valgete tüvede vahele nagu see muinasjutuolendile kõige sobivam. (lk 76-77)

[Vappu:] "Peate aga paremini enese eest hoolitsema. Keto! Teie ei jaksa kaua sel kombel rahelda."

"Raha ja naise pärast võib mees palju teha. Aga muu pärast ei tarvitse küll rabelda."

"Kumb siht on teie meelest kõrgem?"

Ketol oli himu sülitada. Kalakaupmehena ta tegi alati nii, kui oli vaja otsustada, kas alandada kilo hinda või ei. Tööjuhataja auga säärane otsustamise kergendamine ei sobinud. Ta neelas oma harjumuse vapralt alla.

"Teie ei usuks mind, kui ütleksin, et töötan naise pärast," naeratas Keto, paljastades oma tasase hammasterivi.

"Millisena võiks küll naisele tunduda olla mehe siht ja mitte trepp sinna?"

"Ta halvustaks oma südame põhjas säärast meest, proua," arvas Keto.

"Vististi on teil õigus. Trepiks olla on huvitav. Madalaimgi trepp võib olla libe." (lk 77)

"See on kena, et usud mu ausust. Aga ma ei mõista, miks sa haavud, kui sul on nüüd ometi hiilgav põhjus abielulahutuse saamiseks. Tunnistajaid saad nii palju, kui tahad."

"Abielulahutust? Kust sa selle oled võtnud?"

Jäin tummaks. Peaaegu kogu aasta olin oodanud Jali vabakspalumist. Ja nüüd küsib ta imetledes, et millal tema on siis tahtnud lahutust. Taeva arm! Ükski elusolend pole vastikum kui kalkuleeriv mees, kes alati tahab kõik halva veeretada teise õlgadele. Säärase tooruse ees kaotasin hetkeks enesevalitsuse.

"Kust ma olen selle võtnud? Mitte kuskilt! Tuulest! Vastik naine leiab aina kõiksuguseid kujutletud põhjusi, nagu tummana olemine, kodust eemalolek, äkiline kohavahetus, ratsutamine direktori tütrega, välismaareis jne."

"Ja siis? Kes on seda kõike põhjustanud?" küsis Jali kuratliku rahuga.

Suurepärane! Juba ma arvasin, et kas siiski mitte mina kuidagi ei ole kogu selle loo patuoinaks ja algpõhjuseks. Abielludes oli mul tõesti see lapsik usk, et kaks mõistusega inimest tulevad abielus hästi toime, kuigi nad üksteist võib-olla nii hirmsasti ei armastagi. See usk oli lori. Kui pole armastust, pole ka aru. (lk 80)

Olen nii õnnetu. Lähengi kindlasti hulluks. Ma ei mõista enam midagi. Nägin Jali silmis nii murdunud ja lootusetut vaadet, nagu oleksin tõesti mina ajanud meie elu sellesse viletsusse, nagu oleksin mina aastaid tummana vaikinud, nagu oleksin mina sõnagi ütlemata kohta muutnud ja jätnud tema terveks suveks üksi maailmale keerutada, nagu oleksin mina võõra mehega reisinud välismail. Kui ma ei teaks ise oma süütust, usuksin, et Jalil on õigus.

Kahju, et Jali ei õppinud advokaadiks. Tal on selleks sünnipärased anded. Ta oskab suurepäraselt keerata musta valgeks ja vastupidi. (lk 81)

"Sina oled kurat!"

Mees tõusis ja läks.

Siis olen muidugi kurat, kui oskan tema oma relvi tema enda vastu tarvitada. (lk 84)

Ehtisin enda oma Pariisi kleidi ja nüüdisaegse tehnika abil nii kauniks, kui sain... Mul oli selleks ka kolm põhjust: võluda Hyväri, võita tema tütar ja näidata Jalile, kelle ta on kaotanud.

Mu ettevalmistused õnnestusid haruldaselt hästi. Tema olemus muutus nagu Kainil, kui ta mind nägi. Ta oleks meelsamini läinud vist Horna veskile ennast jahuks jahvatada laskma kui Hyväri õhtusöögile. Aga esimehe palve oli käsk. Ta pidi minema. Venitades soostus Jali mulle keepi õlgadele aitama. Oleksin andnud kõik oma osatähed, kui oleksin sel hetkel saanud vaadata ta hinge. Seal raevutses kindlasti taifuun. Tema külmad ja kindlad sõrmed vabisesid. Olen tundnud Jalit kuusteiskümmend aastat. Millalgi varem veel pole ma näinud tema sõrmi vabisevat. (lk 84)

"Kas te armastate oma meest? Mõelge hoolega, enne kui vastate, et saaksite oma südames tõe kätte. Sellest oleneb nüüd väga palju."

"Ei minul tarvitse mõelda. Kui lubate vaikida, ütlen tõe kohe."

"Olgu nii. Mina vaikin."

Tõde tõusis kindlana huulile. Aga seda ei olnud kerge öelda. Ma ei olnud seda kunagi enne öelnud. See oli vaikselt mu südames küpsenud ja jäänud sinna argipäiste mõtete alla, kuni selle ümber oli kasvanud kõva koor nagu ploomiseemnele kivi. Ei tasunud enam seda kivi rikkuda. Mu mees ei hooliks sellest ja Hyväri ehitatud kavatsused purustaks see samuti.

"On see nii raske öelda?"

"On."

"Hästi. Te ei tarvitse seda öeldagi. Teadsin juba, mis ma teada tahtsin..." (lk 86)

"Kust te muide leidsite endale meheks säärase täisverelise lolli?"

"Teda peetakse andekaks meheks."

"Metsamajanduse alal. Tõsi. Aga teie pole metsaasjandus. Saame näha, kas ta vähemalt oskab teie parast armukade olla!"

"Tema pole kunagi olnud minu pärast armukade. Naine pole tema meelest seda väärtki."

"Kas sellepärast hakkasitegi telliskivitöösturiks. Kindlasti kavatsete ja suunitlete juba, kuidas Jokela A/S ostab teilt kõik kivid. Teie juuksed on kui tellised. Teate, mina oleksin teie pärast hirmus armukade!" (lk 87)

Oli väga lõbus õhtu. Sain tantsida enam kui oma nooruse parimail päevil. Lasksin jõel joosta. Nüüd oli minu kord Jokelas tantsida. Igaüks tahtis Kinnuse väikest, tarmukat ja kaunist naist tantsitada, keda tema senise puudumise pärast oli harjutud pidama arenematuks ja mittemidagiütlevaks. Nüüd taipasid prouad sedagi, et Kinnunen mitte oma naise armetuse tõttu ei olnud preili Hyvärist huvitatud. Proua oli nii tõsisele mehele liiga kergejalgne. (lk 87)
"Kannata, kannata, seda kirkam on kroon, mille saad!" lohutas vanasti mu ema, kui asjad ei läinud nii, kuidas tahtsin ja kannatus ähvardas lõppeda. Olen korranud seda lauset kui hull, et saaksin oma kannatust venitada äärmiselt pikaks. (lk 88)
Ootasin, et Jali lõpuks nüüd ometi ütleks end lahti oma kuratlikust naisest, aga ei. Ta sõitis vaid ära.

Meestel on ikka vahva olla ja elada! Kui asjad kodus ei lähe meeltmööda, pannakse pillid kotti ja sõidetakse ametireisile. Kuratlikku naist ei mäletatagi enam.

Teistviisi on kuratliku naise elu. Tema peab, närvid pingul, püsima kodus ja ootama, millal härra ilmub tummana või plahvatavana. Iga ese meenutab kurba olukorda. Sellest tiksub kell ja kolisevad sööginõud. Seda põristab aknaruudul keerlev mesilanegi. (lk 88)

Et mu meeled liiga ei rahuneks, ilmus preili Hyväri oma valge autoga telliskivitehasesse.

"Tahaksin teiega kõnelda, proua, kui lubate," ütles ta.

Soostusin.

Muidugi ta tahtis minuga Jalist kõnelda. Kas ta kavatses ta mult ära osta? Olin kuulnud, et rikkad naised ostavad prouadelt vahetevahel mehi. Huvitav, kui palju preili Hyväri Jalist pakub? Aga pakkugu kui palju tahes, poole enam igatahes küsin. Auto, maja ja eluaegse pajuki tahan ja kena summa veel käsirahaks. Siis see proua alles avab endale akna Euroopasse!

Aga eriline mees on see meie südameroos siiski. Ta jätab umbsõlmed naistele lahti harutada ja saabub ise siis, kui selgus käes on. Kuidas ma küll austan meeste arukust! (lk 89)

Preili Hyväri vaatles mind uurivalt. Siis võttis ta suitsukarbi ja pakkus mulle. Ma ei suitseta tavaliselt. Jali on selle armutult keelanud. Nüüd võtsin. See kuulub asja juurde, et uueaegsed naised suitsetavad, kui nad kõnelevad tähtsatest asjadest. (lk 89)
"Hiljem ta jutustas teist ja lastest. Ta ütles, et teie pole teda kunagi armastanud ja et ta igatseks leida tõelist õnne."

See "tõeline õnn" jäi mu meelde kummitama kui kivi kose põhja, millest vesi üle kihutab. Jali igatses tõelist õnne! Minule polnud ta sellest kordagi vihjanud. Lapsed majapidamine, ühiskondlik seisukoht, neist ta mulle kunagi kõneles, kui tummus teda veel ei vaevanud.

"Kas teie toote talle tõelise õnne?" küsisin vaikselt.

"Kujutlesin algul nii. Pikkamisi õppisin märkama, et see siiski ei olnud mina, vaid...“

Ta katkestas ja jäi mind uurivalt vaatlema, kurb naeratus suunurgis. Kaastundesäde mu südames muutus kohe parastuseks. Kas arvasid, et pääsed Jali südame valitsejaks? Vale! Oled vaid trepp! Raha ja seisund valitsevad Jali südant.

"Kas teid ei huvita teada saada, mis on teie mehele tõeline õnn?"

"Tean seda liigagi hästi, aga mina ei või teda aidata."

"Kas kõnelete tõsiselt, proua?"

"Miks mitte. Kui mina oleksin võinud talle tõelise õnne anda. siis ta poleks tulnud teie juurde."

"Võib-olla teie vahel valitseb väärkäsitus?"

"Ei. Me oleme alati mõistnud teineteist liigagi hästi."

"Kas te siis ei armasta oma meest?"

"Nii palju, et meeleldi aitan teda tema tõelist õnne saavutada. Ja kui teie talle selle annate, siis võtke ta! Mina taganen."

Preili süütas teise sigareti.

Miks me ei elanud kiviajastul! Siis meil ei oleks olnud vaja säärasest asjast nii rahulikult jutelda. Oleksime võinud haarata teineteise juustest ja kiskuda niipalju, kui jõudu jätkub. Vahest blond võistleja poleks siis nii mõtterikkalt koputanud kinganinaga vastu seda suurt kivi, mille kergesti oleks võinud visata oma punapäise võistleja kulmu pihta. (lk 89-90)

"Olen teada saanud, et mu isa on teist väga vaimustatud. Ta on suusatanud teiega kogu kevadtalve. Te oskate südameid vallutada, kui ainult tahate."

Armuline preili suvatses pilgata, kuigi nägu oli võluvalt ilmetu. Tõesti, ma oskasin südameid vallutada, kui mu oma meeski ujus minust mööda kui kala meres.

"Sünnipärane and," vastasin kuivalt. Mina oma sisemust sellele naisele ei näita, ükskõik kui ma siis üksi jäädes hajun kui seebimull. (lk 90)

Jalit on kerge armastada, kui tunned teda lillede toojana, seltskonnalõvina, korraliku kutseinimesena ja õnnetu abielumehega. Säärane mees võib kas või kahekümne kahe aastase printsessi südame paigast nihutada. Õnnelik tüdruk, kes ei uskunud, et maalil on ka värvimata tagakülg! Kinnitusnaelu näeb maali esiküljelt harva. (lk 91)
Ulatasin võitjale käe.

"Proua Kinnunen, ärge mõelge minust halba. Ütlen teile, et annaksin mis tahes, kui saaksin olla teie asemel. Oi, kui teisiti käituksin kui teie! Hüvasti!"

Naeratasin. Preili Hyväri elab veel selles õndsas usus, et abielumehega võib asjad korraldada meeldivas keskustelus. Seda arvasin minagi enne, kui "ära sina kõnele, sa ei saa midagi aru!" lõpetas need keskustelud nägelemistega, siis riiu ja lõpuks tummusega. (lk 91)

Istusin oma toas kirjutamas. Kirjutusmasina innukas klõbin takistas mind kuulmast Jali samme. Ehmusin, kui ta mu nime nimetas. Vaistlikult heitsin kirjutatud lehed sahtlisse. Oli kontoriaeg. Mitu aastat ei olnud ta sel ajal koju tulnud.

"Küll peab aga suur armastus olema, kui seda jätkub nii mitmele lehele," ütles mees kuivalt.

"Nii see ongi," möönsin. Ma ei võinud ometi öelda, et kavatsesin osa võtta romaanivõistlusest. Ta poleks seda niikuinii uskunud. On seegi lahja lohutus, et mees usub sind veel teistele kõlbavat. Palju häbitum oleks olnud jääda ihuüksi nagu metsavaikuses huikav öökull. (lk 91)

"Miks sa kutsusid mind palavikus sonides Timoks? Sealt see kõik algas."

"Armas sõber, ega see siin sonimine poleks olnud, kui ma sind Jaliks oleksin kutsunud." (lk 95)

"Jali, ma pole sulle siiski mitte vaid hädaabi?"

"Olen ikka kõrgelt hinnanud kiriku hädaabi, armuline proua." (lk 96)