Beryl Bainbridge

Beryl Bainbridge (21. november 1932, Liverpool, Suurbritannia – 2. juuli 2010, London) oli Suurbritannia kirjanik.

"Igamees enda eest"

Beryl Bainbridge, "Igamees enda eest", tlk Airi Tenni, 2001.

Ma nägin teda veel korra, nendel venivatel sekunditel pärast minu hüpet ohvitseride maja katuselt alla ja enne veelainet, mis kandis mu endaga kaasa. Ta seisis reelingu ääres, üks käsivars selle ümber haagitud, et end paigal hoida, ja esmalt ma ei tundnud teda ära, sest ta oli võtnud prillid eest; sametist hommikumantel oli see, mille ma ära tundsin.

Ta vaatas otse minu poole, kogu aeg tolle ploomi värvi mantli hõlmaga oma prille nühkides, ja ma tunnistan, et tema tegevus jättis mulle kuidagi sensuaalse mulje. Saate aru, ta käsi oli riide all peidus ja ma mõtlesin, et ta silitab ennast. Surm on nii jõhker armukaisutus, et võib andeks anda, kui mees end jõuga vabastab. Tema taga silmapiiril helkles midagi, mida ma eksikombel pidasin tähevalguseks. (lk 9-10)

Öö oli nii vaikne, meri nii rahulik, hetk nii kokkusobimatu süveneva katastroofiga, et ma tahtsin tema juurde minna ja lehvitasin kätt, otsekui oleksime mõlemad külalised seltskondlikul üritusel ja on maailma loomulikem asi viibata kohatud sõbrale. Mu suu isegi avanes hüüdma mingit tervitust, kuid ühtki sõna ei tulnud.

Mäletan, et vaatasin oma paremat kinga, mis ikka veel laitmatult viksist läikis, kui valmistusin sööstma tolle reelingu külge haakunud kogu poole.

Siis tuli vesi, algul tasakesi, siis pahinal, ja uhtus meid lahku. (lk 10)

Jackil võis olla nutti kaubanduse peale, kuid kõige muu suhtes oli ta vapustavalt tuhm. Lõppude lõpuks ajab ta ju oma isa äri. Kõigi nende nädalate jooksul, mis ma viibisin selles Princes Gate'i majas, ei olnud me kordagi koos õhtustanud, kuigi on tõsi, et oleksime pidanud kohtuma minu saabumispäeval hommikulauas. Sel korral katkes toidulifti vedav tross keldrikorruse ja söögitoa vahel ja järgnenud puruneva portselani kakofoonia lõi mu nii verest välja, et ma lasksin jalga, enne kui Jack ilmus. Pärast seda polnud me kohtunud suuremal pinnal kui toalävel, tema tavaliselt minekul, kui mina sisse astusin või vastupidi. Peale urahtuse, mis arvatavasti käis ilma kohta, polnud ta käopoega oma pesas millegagi tunnustanud. Ma polnud päris kindel, kas ta isegi teadis, kes ma olen. (lk 15-16)
Mis puutub teistesse minu lapseeaga seotud grotesksetesse juhtumitesse, mille kohta ma lugesin krabisevatest ajaleheväljalõigetest, mida Jack varsti pärast minu kaheteistkümnendat sünnipäeva mulle andis, noh, need üksnes kinnitasid mu kasvavat usku, et ma olen eriline. Mul ükskõik, kui mind valesti mõistetakse; ma ei räägi intellektist ega suurte auavaldustega esiletõstmisest, lihtsalt ma olin määratud olema pigem osaline kui pealtvaataja harukordsetes sündmustes.
Näiteks tund aega enne seda, kui Amy Svenson end piimapalaviku tõttu keldriukse külge üles poos, marsitasin mina oma mängusõdureid üle Madison Avenue maja plaatidega kaetud hallipõranda. Amy küüris vestibüüli ja kui ma hakkasin ulguma - üks minu tinast konföderatsioonisõdureid oli hällilaua rataste alla jäänud — tuli tema ja laulis mulle hällilaulu. Ta juustes lõhkes seebimull, kui ta mu endale põlvele tõstis. Ja kui ma olin kümnene, kohtasin ma Van Hopperi juures elades meest, kes laskis endal pea otsast. Ma olin ühel hommikul vara üles ärganud ja uidanud omapead oja juurde surnuaiast allpool ja seal oli neljakäpukil maas Israel Wold, poole aruga mees osmikust mändide taga, ja kaevas maad, nagu oleks ta metskass. Ta hõikas: "Aita mind, marakratt," ja mina kükitasin kuulekalt tema vastu ja kraapisin maad. Kui auk oli küllalt sügav, kallas ta sinna püssirohtu kotist, mis rippus ta püksirihma küljes, ja ütles: "Nüüd ma lähen ja tulgu Jumal minuga", ja siis heitis ta maha, pea augu kohal. Ma jooksin minema, sest ma teadsin, et ta on napakas, ning järgmisel hetkel kostis nagu piksemürin ja kui ma tagasi vaatasin, nägin, kuidas ta vana õlgkaabu uduse taeva poole paiskus, otsekui oleks keegi toonud rõõmusõnumi. (lk 17)
Ma mõtlesin juba siis, et armistatud huulega võõras on keegi, kellega ma võiksin kasulikku sõprust sobitada. Temas oli midagi robustset; ülbust, millel polnud midagi tegemist rahaga, ja kui ma ei oleks tundnud end nii tõbisena, oleksin reageerinud sellele esimesele rõõmsale tutvumiskatsele. Ma ei ole, või õigemini ma ei olnud sedasorti inimene, kes peab tähtsaks distantsi hoida, eriti kui asi kipub tõenäoliselt kujunema lõbusaks. (lk 19-20)
Naine oli oma soo kohta erakordselt pikk, täiusliku kehaehitusega, ja seljas oli tal mingist tumedast riidest õmmeldud mantel, millel kraeks ja kätisteks ribake odavat karusnahka. Alaspidi äärega kübara alt rippus hele juukselokk. Mul ei ole toonast mälestust tema näojoonte ilust, rooma ninast, kahvatute silmade laiast vahest, üksnes tema naha läbipaistvusest. Kui väljenduda pisut luuleliselt, oleks õige öelda, et tal oli oma täiuslikkuses nii helendav näojume, et oli tunne, nagu vaataksid pärlit. (lk 20)
Kuigi Andrews ei jäänud seisma, tervitas ta mind nimepidi, millele järgnes möödaminnes heidetud märkus, et oli tore mind näha ja me peaksime parast rääkima. Tohutult lookas ja äärmiselt reserveeritud, oli ta oma põgusatel külastustel joonestajate tööruumi Queen's Islandil nii mõnigi kord minu töölaua juures peatunud. Töö, mida mind oli tegema pandud, oli vaevalt mainimist väärt, ammugi mitte kiitust — minu onu oli kahetsusväärselt veendunud sugulaste edutamise kahjulikus mõjus ja mind võeti tööle detailide alal, mis puutusid kraanikaussidesse kolmanda klassi ruumides — aga Andrews ei jätnud kunagi heakskiitu avaldamata. OH muidugi oodatagi, et ta minu edust eriti huvitub, arvestades, et ma olen laevaliini omaniku õepoeg, ometi kujutasin ma ette, et ta pooldas mind minu enese pärast. (lk 27-28)
Kailt kerkis üksmeelne ootushuile, mis uppus laeva aukartustäratavasse bassihäälsesse hüvastijätuvilesse, samal ajal kui aur pahvatas eesmiste korstnate poole kõrguseni. Nad tuututasid veel kaks korda, ajades merelinnud tiirutama läbi musta suitsu; see tupras puksiiridest, mis nüüd pingutasid, et vedada Titanic dokist jõele. Kahvatu päike tuli välja ja värvid hakkasid särama.

Hüsteeriline naine minust vasakul väljendas pettumust tseremoonia puudumise üle, polnud ei orkestrit meile lahkumisserenaadi mängimas ega tavalisi saiuute samas kai ääres seisvatelt alustelt. "Ma lootsin suuremat vaatemängu," nurises ta.

Mis minusse puutub, siis ei hoolinud ma ühest ega teisest, olles selles kehatus meeleseisundis, mida tekitab magamata öö ja topeltbrändi. Kui laev liikus edasi ja linn libises mööda silmapiiri, saades ajuti mükse laeva lillalt korstnametsalt, kandusin ma kaasa kusagil suitsust piiratud kajakate peadpööritava tiirutamise kohal. (lk 29)

Et meil Melchettiga polnud kõht tühi, läksime laevas ringkäiku tegema.

Tund aega hiljem ei olnud me suitsetamisruumist kaugemale jõudnud. Nagu Melchett kentsakalt tähendas: meil oli palju aega ja tõenäoliselt ei läinud laev ilma meieta kuhugi. (lk 32)

Kohe pärast seda tellis Melchett šampanjat, et meie merereisi alguse puhul toosti öelda. "Elusolemise terviseks," ütles ta klaasi lae poole tõstes. "Selle terviseks, et oleme noored, et meil on piisavalt vedanud ja me oleme niisugusel ajal siin." Niisuguse tundepuhangu järel läks ta roosaks; ta oli ikkagi britt. (lk 33-34)
Me jõime just nii palju, et tõsta oma vastuvõtlikkust, ning kui me alustasime laeva ülevaatamist, olime minu ettekujutust mööda lasknud lõdvemaks tolle peene kunstlikkuseloori, mis meiesugustele omane on. (lk 34)
Melchett kippus kangesti E-tekki külastama, peamiselt laia tänava pärast, mida meeskond tundis Scotland Roadi nime all mingi tänava järgi Liverpoolis ja mis kulges terves laeva pikkuses. Ta oli külastanud seda põhjapoolset linna lapsena, jutustas ta mulle innukalt, tema vanaisa värvides toimunud ratsavõistluste puhul Grand Nationali takistussõidus. Ma küll ütlesin talle, teadlik nagu ma olin kõiges, mis puutus odavate kajutite torustikku, et vaevalt ta leiab tänaval võidusõiduhobuseid tunglemas, aga ta oli kõigutamatu. Laskusime siis liftiga alla ja uitasime edasi-tagasi mööda plaatidega kaetud koridori, millesse lõikusid kirjeldamatult igavatesse tööruumidesse viivad raudtrepid. Melchett püüdis kõigest väest jääda elevile, kuid närbus. "Mis mõte on," kaebles ta, "anda nimesid kohtadele, millel pole minevikuga mingit sarnasust?"

"Mõte on see," rõhutasin mina, "et nad tõmbavad tähelepanu viite päritolule. Mõtle Waterloo jaamale." (lk 34-35)

Pärast seda mõttevahetust põrkasime õnneks kokku noore meremehega, kelle veensime meid alumistel tekkidel juhatama. Algul oli ta tõrges, kuid lõi vankuma helde jootraha lubamisest ja juhtis meid alla. Kuigi ta oli kasvult kidur, säras ta silmis intelligentsus. Ta ütles, et ta nimi on Riley ja ta kodulinn on Liverpool; kus ta elas oma "mamma" ja viie õe-vennaga. Niisugusest kokkusattumusest üsna julgust saanud Melchett hooples, et tunneb päris hästi seda linna. "Minu vanaisal," ütles ta, "oli hobune, kes lõpetas 1901. aastal Grand Nationalil teisena... Mulle ei tule mitte kuidagi tema nimi meelde."

"Mo taadil," vastas Riley, "oli eesel nimega Dickey-Sam, tema vedas kaltsu- ja kondikaarikut." Melchett ütles, et see on huvitav, ja tõmbus jälle roosaks. (lk 35)

Kui jätta tähele panemata Riley käitumise teatav vabadus, oli ta parim teejuht, sest kuigi inglise keel, mida tema kõneles, oleks kasu saanud tõlgist, olid tema teadmised laevast sügavad ja tema hinnangud nakkavad. F-teki paremal pardal, mille all asusid peamasinad, pidas ta loengu nende võimsusest ja suutlikkusest. Alus, nagu ta minu arusaamist mööda meile teatas, oli varustatud kahe neljasilindrilise, kolmekordse paisumisega kolb-aurumasinaga. Kumbki võis anda 15 000 hobujõudu 75 pöörde juures, tootes kiirust 21 sõlme. Nende järel juhtis madala rõhuga turbiin auru peamasinatest ajama kolme sõukruvi. Selles viimases oletuses polnud tal õigus, niimoodi aeti ringi ainult tsentraalset sõukruvi, aga ma pidasin suu. (lk 35)
Melchett ja mina püsisime vakka, jätkates laeva ülevaatamist, ja kui see oli tehtud ja me olime vajunud nahktugitoolidesse A-teki fuajees, ei olnud meil ikka veel sõnu. See ei olnud salongi pillav sisustus ega pärlmutriga inkrusteeritud uksed, tamme- ja vahtrapaneelidega koridorid, kullatise ja messingi sära ega kristall, mis meil hinge kinni lõi, sama vähe kui kakskümmend üks kandelaabrit, mis rippusid alla massiivsest kuplist tolle majesteetliku trepi kohal. Me olime veetnud oma elu uhketes majades ja suursugustes hotellides ja meie jaoks ei olnud siin midagi uut, see tähendab, mitte midagi, kui asi puutus küllusse; meid haaras kõrist hoopis Titanicu masinavärgi paindlik termodünaamika. Vaimustatult mõtlesin ma, et kui inimese saatus on seotud universumi korraldusega ja kui saaks võrdsustada masinate teadusliku töökorralduse lihtsalt samaväärse universumiga, no siis ei saaks minu maailmaga midagi juhtuda. (lk 37)
"Meeldiv teiega tutvuda, härra Scurra," ütlesin ma kätt sirutades.

"Mitte härra," vastas tema. "Minu kogemuse järgi püstitavad niisugused prefiksid barjääre. Kas te pole seda märganud?" (lk 38)

[Scurra:] Ta ütles: "Andrews on kummaline mees. Erinevalt paljudest, kes peavad edu eesõiguseks, usub tema enese tõestamisse. Ma leian, et see on väga tüütu, kas te ei arva? Ta usub ka saatusesse."

"Saatusesse," kordasin kajana.

"Jumalikku ettemääratusse. Lohutav idee, kas te ei arva, sest see jätab inimese süüst priiks?" (lk 39)

Õhtusöök oli lustakas ettevõtmine. Meie maailm oli väike ning supi ja kala vahel popsasime me kõik pidevalt üles ja alla, tervitades inimesi, keda tundsime; kui poleks olnud perioodilist tillukest elektritulede vilkumist, oleks see võinud olla õhtusöök Ritzis Pariisis. (lk 41)
Ida Ellery ei olnud kena, võib-olla sellepärast ta oligi nii heasüdamlik ja temaga oli kerge olla. Me olime kõik hullupööra armunud tema õesse Wallisesse, kes oli niisama tark nagu Sissy ja absoluutselt kättesaamatu. Wallise seltskonnas oli võimatu talle mitte otsa vahtida, ja vahtida oli ohtlik, sest kui ta sind sellelt tabas ja tal oli tuju vastu vaadata, oli ta pilk nii rahulik ja ilme nii pilkav, et see võis inimese kiviks muuta. Tal olid soojad tumedad silmad ja kahvatu lopsakas suu ja otse huule kohal oli üliõrn ude, mis helkles pähkelpruunina sealt, kus valgus seda puudutas. Mitte keegi ei söandanud ilmaski Wallisega flirtida. Temaga tantsimine oli, nagu hoiaksid kristallklaasi; Hopper rääkis õigust, kui kaebas, et Wallis tekitab tas tunde, nagu jätaks ta sõrmejälgi. (lk 43)
Me imetlesime väga söögisalongi, kõik, see tähendab, välja arvatud Wallis. Tema arvates oli mõnitus teha ruum Jacobi stiilis ja siis värvida puitosad valgeks. Ja mis puutus kreemidesse vaasidesse, mis olid liiliaid täis topitud, nojah, see tekitas tas tunde, nagu oleks ta matustel. (lk 43)
Ginsbergil läks üsna kiiresti sarv soojaks. Tema ja George Dodge olid alustanud diskussiooni Saksamaa üle ja juba oligi vestlus Saksa mereväe ülemvõimult kuidagi lülitunud ümber Ginsbergile, kes jahvatas, et on ainult kaks vägevat impulssi, nälg ja seksuaalinstinkt. Lugupidamisest tüdrukute vastu ja ujedusest lakkas George vastu vaidlemast kohe, kui nägi, mis suunas tuul puhus, aga Ginsberg ei lasknud end vaigistada.

"Nälga," hõikas ta, tükeldades juustu oma taldrikul, "on kerge rahuldada, aga teist..." ja siin pruuskas ta läbi nina nagu hobune.

"On veel üks impulss," ütlesin mina. "Igavus. Mis ei puudu iialgi, kui sina oled platsis."

"See ei ole impulss," nähvas ta vastu. "Üksnes tunne." (lk 45)

Sügisel oli rannikul udune ja kogu lõunasöögi aja võis kuulda udusireenide melanhoolset halamist ja justament iga kord sosistas Molly: "Kas see oli peeretus, Morgan?" (lk 46)
Ginsberg muudkui täitis mu klaasi. Seda ma ütlen ta kohta, lobamokk või mitte, mossitaja ta ei olnud, ja lõppude lõpuks oli tema ainult välja öelnud seda, mida meie teised tundsime. Enamus meie aega kulus mõeldes, mida me võiksime naistega teha, kui ainult oleks võimalust. Muidugi olid majad, kuhu me võisime minna, aga meie enda seltskonna tüdrukutega polnud iial pisimatki võimalust katsetada natukestki sellest, mida me olime õppinud, ja see tegi meid võimetuks nende seltskonnas loomulikult käituma. Oma parimatel silmapilkudel, mis olid õnneks valdavad, mõtlesime nendest kui õdedest või emadest ja kohtlesime neid vastavalt; halvimatel hetkedel olid nad alati hoorad, valged ja vastutulelikud, kuigi peitsime niisugused ebaväärikad spekulatsioonid ülevoolavalt lugupidava üldise suhtumise taha. Aitas teadmine, et meist vanemad paistsid olevat saanud selle nipi kätte, ometi imestasin ma sageli, kus siis armastus mängu tuleb. (lk 46)
Üks kelner põikles laudade vahel, hoides kõrgel ühe peo peal suurt serveerimisvaagnat, mis helkis valguse käes; see oli nii raske, et surus ta kõveraks; ta kummardus äkiliselt alla ning tõusis jälle nagu žongleerija, mille peale ma plaksutasin käsi ja hõikasin: "Hästi püütud, söör." (lk 46)
Wallis leidis, et Sissy on kohutavalt vapper, kuna niisuguse asja läbi tegi, kuigi see oli arvatavasti seda väärt. Ja talle meeldis Whitney päris hästi.

"Sissy valis ta tema ripsmete pärast," ütlesin ma talle.

"Kui mõistlik," lausus Wallis. "Need vähemalt on kindlasti ehtsad." (lk 48)

Sissy, kellele ta meeldis, ütles, et Wallise tarkus võrsub konfliktist. Tema isa pidas karja "plikasid" ja ema oli kaks korda üritanud enesetappu. Viimane vussi läinud katse oli, kui ta nende Bostoni linnamaja esimese korruse aknast välja viskus, mille tulemuseks oli vigastatud selgroog ja ratastooli jäämine. Ma polnud päris kindel, kas tarkus tärkab sedasorti asjadest. Meie ringkonnas olid niisugused perekondlikud vapustused tavalised, aga eks seda oli ka rumalus. (lk 48)
Mehe kohta, kes pidevalt mängis lolli, oli ta märkimisväärselt terane, millest ma järeldasin, et ta polnud päris otsekohene. Minule on niisugune otsustus jõukohane, sest ma pole ka ise alati täiesti otsekohene. (lk 52)
Kui üks naine kuulutab, et ta pole midagi nõudnud, usub ta kahtlemata, et talle midagi võlgnetakse. (lk 79)
Scurra näis mõtlevat, et naine on terve mõistuse juures, sest ta pakkus, et saadab ta tagasi E-tekile. Rumalast peast pahvatasin välja, et oleks üsna imelik, kui mõni stjuuard näeks teda tekireisijaga.

"Missugune ebatavaline sell sa oled," ütles Scurra. "Mida see loeb, mida keegi mõtleb?" (lk 79)

Seal olid Carterid ja Bruce Ismay koos ühe inglise ajakirjanikuga, kelle nimi oli Stead ja kes näis olevat ära teeninud lugupidamise. President Tafti kutsel oli ta teel, et pidada lõppkõne kokkutulekul, mis oli mõeldud sundima ärimehi võtma aktiivselt osa usulistest liikumistest.

"Suur Jumal," pomises Ismay, kui ta Steadi jutu mõtte ära tabas.

Ma teadsin, mida ta tundis. Minu onu oli regulaarne, isegi fanaatiline kirikuskäija, nagu enamik tema kolleege Wall Streetil, ja ka nemad oleksid pidanud pühaduseteotuseks segada pühakirja kommertsiga. (lk 80)

Leidsin, et leedi Duff Gordon on lõbus — ma unustasin peagi teda proua Morganiks kutsuda — ja otse sellise määrani, mida nooremas naises oleks võinud pidada tahumatuseks. Tal oli pikk kõhn nägu ja kõrk ilme, mis oli lihtsalt tema stiil. Peaaegu kohe, kui ma istet võtsin, ütles ta, et tal on hea meel, et ma pole pärinud Morganite nina. Ma ei näinud mingit mõtete talle öelda, et pole põhjust, miks oleksin pidanud pärima; selle asemel peatusin ma hädal, mida mu onu märkimisväärselt esiletikkuv näoosa talle ta nooruspäevil oli põhjustanud, see tähendab, ta oli kannatanud surmapiinu murest selle suuruse pärast.

"See pole ainus esiletikkuv osa, mis talle häda on põhjustanud," nentis leedi kuivalt. (lk 80-81)

Ma veetsin viis minutit suuresõnalises mõttevahetuses Bruce Ismayga, keda ma tundsin päris hästi ega hoolinud tast. Erinevalt enamikust inglastest puudus temas apaatia. (lk 81)
Pealtnäha paistis ta enesekindel, peaaegu kalk; käitumine, mida paljud pidasid petlikuks katteks, arendatud kaitsma tundlikku meest selle all. Minu arvates oli see suuresti jama. Tal oli küll kihte, aga need olid nagu sibulal kõik ühesugused. (lk 81-82)
Me olime nüüd allpool veepiiri ja õhk oli täis kurjakuulutavaid kriginaid ja oigeid; aeg-ajalt oli kuulda kõrget heli, midagi helihargi ja viiulikeele näppimise vahepealset. Seal oli kaks autot teineteise kõrval köitega kinnitatud, iidne Wolseley, mis Hopperi väitel kuulus vanale Seefaxile, ja Dodge'i tuliuus Lanchester; viimane oma messingist esilaternate, tulipunaste rattakodarate ja tumesinise polstriga oli kindlasti eelmisest uhkem — vähemalt Hopperi arvates. Minu onul oli Rolls Royce, samuti Jackil, aga mind polnud see hullus tabanud. (lk 86)
Ma ei hakka kordama, mida Hopper ütles naiste kohta; osa sellest oli üsna ebadelikaatne. Jumal teab, mida Charlie sellest arvas, tema teadmised niisuguses vallas ulatusid vaid õige natuke kaugemale orhideede tolmlemisest tema isa kasvuhoonetes. Igatahes tema osalus oli väike, kuigi terav, peamiselt see, et ta oli kunagi Dorsetis kogemata puudutanud ühe väga kena tüdruku rinda, kes oli kõigepealt jooksnud emale ütlema ja siis oksendanud. (lk 87)
Hopperiga oli muidugi teine asi. Kuigi ainult kaks aastat vanem, oli tal Fifty-seventh Streetil oma korter ja töökoht isa õigusfirmas. Charliel kui britil polnud midagi oma jagu ega õigust teha muud, kui ratsutada mööda perekonna mõisat, püss kaenla all, ja oodata isa surma. Sellegipoolest kinnitasid mõlemad kangesti, et neil on plaanid kuldseks tulevikuks, millel oli vähe tegemist juuraga või mõi&apidamisega. Millega just sellel tegemist oli, ei saanudki selgeks, kuigi Hopper vandus, et ta tõmbab välja suurima kala, mis eales jões on välgatanud. (lk 87)
[Riley:] "See mees," ütles ta, "see vana mees, keda te äsja nägite... ta tegi üheksatunnise vahetuse ja läks otsekohe üle kuuetunnisesse."

"See näib liiast olevat," ütlesin mina.

"See ei ole õige," ütles tema. "Seda ei tohiks lubada." Nördinult lõi ta jalaga kuulikesi põrandal. Ütlesin talle, et stjuuardi jutust olin ma aru saanud, nagu oleks meeskond täies koosseisus, mille peale ta vastas, et nii see on, aga ainült siis, kui tingimused oleksid normaalsed.

"Kas siis ei ole?" pärisin mina.

"Kus sa sellega!" turtsatas tema. "Veel hullem, nad teadsid sellest, enne kui meile sõiduloa andsid. Nad lihtsalt ei vaevunud palkama lisamehi sellega tegelema."

"Millega tegelema?"

"Selle kuradi tulega," ütles ta. "Kuradi tulega, mis lõõmab söepunkris number 10." [...]

"See on lõõmanud mitu päeva," ütles Riley. "Niisuguse tempo juures peab vana Smith oma häbiks linna tuletõrje meile vastu kutsuma, kui sadamasse jõuame." (lk 90-91)

Ginsbergil oli olnud õigus, mõtlesin ma, aga see, kuidas ometi anti laevale merekõlblikkuse tunnistus, rabas mind. Ma teadsin tulekahjude kohta Tuohy käest. Ohjeldamine oli kerge, kui pidevalt sütt torust alla saadeti; tähtis oli kahju, mis sündis niinimetatud terasplaatidele. Need ei olnud üldse terasest, lihtsalt toorrauast, ja raud pehmeneb kuumuse käes. [---] Ma värisesin, mulle ei teinud niivõrd muret tuli kui taipamine, et Tuohy äge jutt oli olnud enamat kui paljas loba. (lk 91)
Võimalik, et ma olin Andrewsist sisse võetud. Kindlasti imetlesin ma teda. Inimesel on vaja kedagi, kelle poole üles vaadata, see tähendab kedagi väärikat, ja tema, olles pigem eluga rahul kui rikas, oli see, keda ma pean edukaks meheks. Ka oli ta üsna elegantne riietuja ja korra olin ma läinud nii kaugele, et joonistasin üles ühe teatud mantli, mida ta kandis — sel oli rida kilpkonnaluust nööpe ülevalt alla ja neli kummalgi varrukal — ning andsin selle oma rätsepale järeletegemiseks. Kui see valmis sai, ei olnud mul julgust seda kanda: äkki ta märkab.

Mis puutub ülejäänusse, siis ei olnud ta tuntud terasuse poolest, ta polnud kunagi öelnud mulle midagi, mis püsiks meeles, ja teda ei saanud just ilusaks nimetada, sest ta nägu oli tahumatu, kuigi tal olid tähelepanuväärsed silmad, sinised ja ausad, ning lohuke lõua otsas. Aga ikkagi, kui ma olin tema seltsis, unustasin täiesti oma tulevikuplaanid, ja kui asjalood oleksid olnud teistsugused, ei oleks ma vist osanud midagi paremat soovida, kui jääda tema teenistusse. (lk 93)

Rääkisin talle, et olin olnud all kargotekkidel ja näinud katlakütjat, kellel oli krutsifiks seljale tätoveeritud.

"Minevikus oli see täiesti tavaline," ütles ta. "Nad tegid seda lootuses vältida piitsutamist. Sama lugu, kui nad tulevad pardale... sa näed, et mõned vanad meremehed annavad au kvartertekile... rist rippus ikka seal." (lk 94)

Ma pean ütlema, et leedi Duff Gordonil oli õigus arvates, et Rosenfelderis on annus sõumani. Rosenfelder ei palunud vaikust, ta lihtsalt seisis seal, käed välja sirutatud, otsekui kogudes hääli. Kui oli peaaegu vaikne, astus ta trepist üles, süütas küünlad, pöördus ümber, andis märku stjuuardile, kes ootas fuajee ukse juures, ja järgmisel hetkel elektrituled kustusid. Saabus silmapilkne vaikus. Niimoodi valgustatuna, nõiduslikuna oma hüplevate varjudega, sai trepimademest lava. Kummardades teatas Rosenfelder, et tal on au esitleda preili Adele Bainesi, otse Pariisi ooperiteatrist. Dramaatiliselt sammus ta vasakule pendelukse juurde, mis viis kinnisele promenaadile, ja lõi selle pooled pärani. Pahvak ööõhku rebis küünlaid ja pani leegid vilkuma. Vestlussumin algas uuesti, kuigi mitte nii valjusti kui enne. Üks koer, sarnane sellega, kes oli mu kirja kallale karanud, keeras end axminsteri vaibal mitu korda ringi ja heitis maha, koon käppadel. Oli kuulda, kuidas mitu naist kaebasid külma üle. Ukseavasse ilmus üks kogu ja äkitselt ei olnud mingit muud heli kui üheaegne sissehingamine. (lk 129)
Ma olen näinud "Madame Butterfly" lavastusi mitmel korral Londonis, Madridis ja New Yorgis ning alati leidnud, et see lugu on ebaveenev ja sentimentaalne. Kes saab uskuda, et naine, ja pealegi jaapanlanna, on suuteline niisuguseks kireks? Kindlasti ei oodanud ma, et Adele'i interpretatsioon Cio-Cio-Sanist mind puudutaks. Ma olin pidanud tema käitumist eelmisel päeval, kui ta oli jooksnud reelingu poole, ei millekski enamaks kui ettearvestatud väikeseks näitemänguks, mis oli etendatud Scurra pärast, aga nüüd, kui ta küünlavalgel laulis, nägin ma seda teisiti. See polnud just ta hääl, mis mind liigutas, kuigi see oli puhas ja küllalt trillerdav, ka mitte kontrast külma ja nukra näomaski ning triviaalsetesse sõnadesse pandud põleva pinge vahel, vaid pigem arusaamine, et ta oli tõesti olnud valmis armastuse pärast surema. (lk 130)
Ja siis ma teadsin, äkitselt ja hirmutavalt, kui julmalt oli lastud teda oodata, sest nagu öeldakse, lootus sureb viimasena, isegi kui ootajale, olgu ta naine mäeveerul või laps, kes kõlgutab jalgu orbudekodu pingil, juba aimub mingil seletamatul moel, et taevalootus on kaotatud ja ootamine peab kestma igavesti. (lk 131)
"Ma ei mõista, miks ta nii rõõmus on," pahvatasin. "Ma ootasin, et ta kipub jälle ookeani kargama. On see võimalik, et ta ei armastanudki seda meest?"

"Sa ei mõista naisi," ütles Scurra, mis oli tõsi küll. "Kui neile antakse valida, kas mahajätmine või igavene kaotus, valib naine iga kell viimase. Küllalt mõistlik eelistus, kas sa ei arva? Vähemalt ta teab, kus mees on." (lk 134)

Ja siis muidugi vappusid ta õlad naerust, millega ma tahtmatult ühinesin. Ma arvan, see oli tema viis võltsmuret tühjaks lasta. Lollus on mõelda, et meid saavad liigutada muud tragöödiad peale meie endi omade. (lk 135)
Me jalutasime laeva tuhmi mürina saatel, kui see tinast merd kündis. Öö oli ilma kuuta, tuuletu; alumiselt tekilt kandus tantsumuusika katkeid.

"Kõhe!" hüüatasin, sõna kerkis mu alateadvusest nagu kala sügavusest.

"Naljakas sõna," arutles Scurra. "See võib tähendada nii külma ilma kui ka halba aimust. Põnev, kas sa ei leia, see ujuv pahn, mida me lubame minevikust pinnale kerkida?"

"Mänguhobune jääb vee alla," ütlesin. (lk 135)

"Ma mõtlesin ainult," protesteerisin mina, "et arvatavasti on must rohkem kasu, kui ma võiden ebavõrdsusega jõupositsioonilt. Mõned seltsimees Tuohy ideedest... ma muidugi hindan neid... ma tahan öelda, nad on piisavalt arukad teoorias..."

"Aga märksa edukam saad olla süsteemiga ühinedes, kui selle vastu võideldes," ütles Scurra ette.

Ma noogutasin.

"Üllaimate motiividega, mõistagi."

"Jah, tõepoolest..."

"Pole kahtlust, et sa plaanid töötingimusi parandada. Võibolla visandad vaimus puhkesaale, kriketipaviljone..."

"Jah," vastasin õhinal. "Jah, just," kuigi kuni selle momendini polnud mul niisugused asjad meeldegi tulnud. (lk 136)

"Kui sa üldse kunagi nii kaugele jõuad," ütles Scurra lõbustatult, "oleksid sa tulemuses pagana pettunud. Peagi jõuaks sulle pärale, et kasumimotiiv, mida sina pead ahnuseks, pole midagi muud kui praktiline meel..."

"Mitte kunagi," karjatasin.

"Pärast seda, kui sa oled maksnud arstikabineti... kooli eest... tahad sa loomulikult rahastada orbudekodu... ja hooned saavad õigel ajal valmis... luuderohu istutamine vundamendi äärde on suuresti abiks selle pettuse varjamisel... Sa satud silmitsi tänamatusega... isegi vaenulikkusega... vaikse nurinaga nendesamade inimeste hulgas, keda sa nii väga püüdsid aidata. Vältimatult hakatakse nõudma kõrgemaid palku... ja miks mitte, kui arvestada kõigile ilmsiks saanud asjaolu, et sul on raha, mida põletada..."

"See ei ole niimoodi," käratasin.

"Parimal juhul mõeldakse sinu heldusest kui patroneerimisest ja halvimal juhul vaid kui rikka mehe püüdest pääseda taevasesse kuningriiki. Põhjendatud oletus, kas sa ei arva?"

"Mina ei usu taevasse," pomisesin. "Ainult õiglusse." (lk 136-137)

Olin tundnud koidikul ärgates teravat rahutust. Olin maganud unenägudeta või vähemalt ei mäletanud ma ühtki, ometi miski häiris mind. Kui olin mõtelnud eelmise päeva sündmuste üle järele, sain aru, et seda võiski oodata, arvestades mu mõtete segadikku pärast Scurraga kohtumist. Panin end riidesse ja läksin tekile. Päike oli roninud plaat-tasase mere kohale ja viirutanud taeva roosaks. Oli lõikavalt külm ja surmrahulik; isegi hiigellaev mu jalge all näis olevat vaid tolle ääretu ja vaikse ookeani mõõtmatute sügavuste kohal triiviv liikumatu puuplank. Tundsin veel suuremat rahutust kui enne; see tegi mu melanhoolseks. (lk 141)
[Rosenfelder:] Uuesti pinnale rabeledes küsis ta: "Inimesed, kellega te lävite... pakuvad nad teile lõbu?"

"Mõned rohkem kui teised."

Ja siis ta ütles: "Kas teile ei tule ette, et ükski neist pole normaalne?"

Alul asusin neid kaitsma, peamiselt sellepärast, et kartsin ennast nende hulka kuuluvat, aga jäin peagi vait. Mitte midagi sellest, mida ta ütles, ei saanud vaidlustada. Minu sõbrad, väitis ta, ei elanud õiges maailmas. Nende rikkus, nende halvasti veedetud lapsepõlv, ahas haridus, moraali puudumine eraldas neid reaalsusest. Mõned, kel rohkem intelligentsi, võivad end läbi murda ning lühikest aega edukad olla, aga lõpus oli vältimatu nagu bumerangipõrge, et nad tulevad tagasi stardipunkti.

"Siis on minul vähe lootust," sõnasin.

"Teie olete teistsugune. Teil on südametunnistust. Teised jäävad kükitama raha sõnnikuhunniku otsa, mille on kokku kühveldanud need, kes ronisid välja Euroopa rentslitest."

"Te räägite nagu Scurra," ütlesin ma talle.

"Ma räägin nagu iga mees, kes pole enam noor," heitis ta vastu. "Nad on sobimatud kaaslased. Ma soovitan teil ennast nende mõju alt vabastada. Paremate inimeste hulgas võib-olla leiate õnne." (lk 142-143)

"Me mängisime üks päev tee juures üht mängu," ütles Wallis. "Hopper, Charlie, Archie Ginsberg, tavaline rahvas. Kelle igaüks meist viskaks välja õhupallist, kui seda ähvardab purunemine?"

"Mina mõtlesin, et see oli lahtine paat, mida ähvardab uppumine..."

"Sama põhimõte," ütles ta. “Sa imestaksid, kes oli esimene."

"See on julm mäng," sõnasin. (lk 145-146)

"Sul pole palju ühist Van Hopperiga, ega?" ütles Wallis. "Ega Charlie'ga? Sina ei libise pealispinda mööda."

See oli teine kord sel hommikul, kus mind oli teistest erinevana esile tõstetud. See hakkas mulle üsna pähe, kuigi loomulikult ma protesteerisin, et ma olen päris keskmist sorti poiss. Wallis ei tahtnud seda kuuldagi. Tema arvates olin ma eriline. Minus oli mingi kinnisus, mis oli ühtaegu ahvatlev ja liigutav.

"Ahvatlev?" ütlesin mina.

"Jah," kinnitas ta. "Väga."

Pole vaja öelda, et ma näkitsesin oma toitu ja olin erutuse pärast endast väljas. Oli ilmne, et mul tarvitseb vaid öelda üks sõna ja ta on armukohtumisega nõus. Ma ei unista rohkem, mõtlesin ma oma röstleiba raasudeks murendades. (lk 146)

Ma läksin üleni külmaks, küürutades varjus seal toas, mis lehkas lavendli järele. Hoolimata oma kimbatuse koletust iseloomust — mind võidi iga hetk avastada —, põlesin ma metsikust armukadedusest ja pidin lõuapärad kokku pigistama, et mitte hambaid kiristada. Mitte et mind oleks kuuldud. Kui lollilt olin ma end petnud, mõteldes, et ma ei ihka midagi muud kui sedasorti põgusat suhet, mida õnnelikumad mehed nii sageli on kirjeldanud - sest nüüd, kuulates noid hääli, mis tõusid ja vajusid ja algasid uuesti jubeda kindlusega, vabisesin ma vastikusest. Mitte sõnad ei olnud need, mis mind šokeerisid — Ma tahan su armast munni, ega Scurra vastus — Näita mulle oma armast vittu, vaid kontekst, milles neid kasutati. Niisugused väljendid kuulusid viha, pilke, põlguse juurde; kui räpaselt nad kõlasid seoses armastamisega. Ma vist olin hetkeks kaotanud oma tajud, või õigemini olin täielikult primitiivsemate mõju all, sest surusin end häbenemata vastu uksepiita ja ajastasin oma oiged nende omadega. Minul sai see läbi rutem kui neil ja pimeda piilujana olin ma jäetud kobama mälestusi, millega kustutada nende loomaliku paaritumise jätkuvaid häälitsusi. (lk 150-151)
[Scurra:] "Minu elu läks mööda nagu välgusähvatus," ütles ta. "Nagu läheb sinugi oma."

"Sõnad," kähisesin. "Üksnes sõnad."

"Kuidas teisiti saaksime üksteisest aru?" nõudis tema.

"Ma armastasin teda," vingusin ma. "Ma tahtsin talle meeldida."

"Meil on vaid lühike aeg, et meeldida elavatele," ütles ta. "Ja terve igavik, et armastada surnuid." (lk 154)

Miski ei kesta, ei rõõm ega meeleheide. Olles läinud voodisse, joomisest haige ja lootes surra, ärkasin hommikul värskena ja täis optimismi. (lk 157)
Mis puutub tolle mälestusväärse õhtu varasemasse poolde, siis peale kerge süümepiina, et olin tolle rõveda sõna peeglile plätserdanud, kustutasin kogu häbiväärse loo oma mälust ja otsustasin enam mitte kunagi sellel peatuda. Siin tuli taas kord Sissy mulle appi. ta oli mulle õpetanud kaua aega tagasi, et kui iganes mingi kohutav pilt mu meelde kerkib, pean ma kujutlema, et tuleb hiiglasuur jalg ja trambib selle laiaks. (lk 157)
"Ma kuulsin, et me ei jõua nüüd sadamasse enne kolmapäeva hommikut," ütlesin.

[McKinley:] "Sedasi oli lugu eile, söör. Ma saan aru, et meie kiirus on sellest saadik kasvanud ja me võime siiski jõuda sinna teisipäeva õhtuks. Muidugi ei ole naljaasi nii suure laevaga pimedas silduda."

"Vist mitte."

"Aga kapten Smith on õige mees seda tegema, söör. Ma olen temaga seilanud neli korda Olympicul ja uskuge mind, see on õppetund, näha teda juhtimas laeva täiel kiirusel mööda New Yorki viivaid faarvaatreid. Oli üks eriline kord, see oli väga keeruline, söör... asi oleks võinud halvasti lõppeda. See, kuidas ta laeva hooga ümber keeras, pani inimese uhkusest punastama, ta määras kaugusi karvapealt, laev kuulas rooli nii, et ainult mõni jalg jäi kummagi otsaja kallaste vahele, ja tema seisis seal, külm nagu koera nina, ja tema pisike kutsa ta kõrval." (lk 158)

Charlie oli tulnud, lootes leida mind sirakil maas. "Sa olid eile õhtul koledasti svipsis," ütles ta. "Ja mossis. Muudkui soovisid, et oleksid surnud. Mitu korda pruukisid kõige kohutavamaid sõnu. Õnneks ei olnud tüdrukuid juures."

"Kes mu siia tagasi tõi?"

"Lokkidega juut. See, kellest proua Morgan on sisse võetud. Meie kahekesi viisime su tekile. Sa oksendasid koledasti. Võibolla sellepärast sa nüüd nii hea välja näedki."

"Otsekui uuesti sündinud," ütlesin, ja mõtlesin seda tõsiselt. "Nüüdsest peale olen ma nii igav nagu kraavivesi ja pööran oma elu ümber. Sa räägid tõsise mehega."

"Sul on põhjust," ütles ta. "See pidi sinu jaoks jube olema, Wallis hurjutas sind ja puha." Selle juures hakkasin ma mõtlema, mis see puha oli ja kutsusin kiiresti appi kujutluse hiigelsuurest jalast.

"Kui sa tõesti kavatsed igavaks muutuda," jätkas ta, "ehk veedaksid siis hommiku minuga. Kella kümne ajal peetakse salongis jumalateenistust." Ta vaatas mulle üksisilmi otsa nii tõsiselt ja nii alandlikult, et oleksin võinud teda kallistada. "Armas kallis Charlie," vastasin, "ma ei oska mõelda millestki, mis võiks põnevam olla." Selle peale lõi isegi ta nina roosalt õhetama. (lk 159)

Smith luges jutlust kompanii omast palveraamatust. See ei tundunudki nii väga erinevat tavalisest palveraamatust, välja arvatud see, et kestis kauem. Orkester saatis laulmist. Charlie laulis kõigest hingest. Tšellistil olid luksud, iga kord, kui ta rind nõksatas, hüppas poogen keeltel. Mu õlad hakkasid vappuma, aga Melchett heitis mulle nii etteheitva pilgu, et ma talitsesin ennast. Ainsana hoidis mind ärkvel segadus, mis puhkes siis, kui suur ja tugev naine alumiselt tekilt andis poisile nihelemise pärast kõrvakiilu ja too lõi teda jalaga vastu. See ja laulmine. Kuuldes, kuidas need karedad hääled alustasid kerkivat anumist Oh kuule meid, kui hüüame su poole nende eest, kes merel ohus, oli raske jääda tuimaks. Üks või kaks daami tõmbasid emotsioonidest haaratuna kuuldavalt ninaga. (lk 160)
Tundes end vooruslikuna, läksin uuesti Melchetti juurde ja veetsin tõepoolest väga igava pooltunni raamatukogus lugedes. Või õigemini Charlie luges. Iga raamat, millesse ma vaatasin, näis sisaldavat üht või teist lauset, mis meenutas mulle eilset õhtut. Ma panin stjuuardi mööda raamatukogu redeleid üles-alla lippama nagu orava, kes kiirustab enne talve tulekut pähkleid koguma. (lk 161)
Oli imetore tunda end nii ülevas meeleolus, teada, mis suunas mu elu hakkab minema. Ma ei joo enam kunagi, või vähemalt mitte ülemäära, ega raiska oma aega nagu Hopper või George Dodge. Isegi vana kallis Charlie, kes oli suur laiskvorst, tuli maha jätta. Minust pidi saama mereväe arhitekt või sisekujundaja, võimalik, et mõlemad. Lõppude lõpuks, Andrews oli ju löönud kaks kärbest ühe hoobiga. Ühel päeval käin ma ringi mõnel suurel Atlandi laineril ja mu kannul sörgib joonestajate meeskond ning paneb hoolega kirja iga mu ettepaneku. (lk 163)
[Andrews:] Ta ei küsinud minu otsust; arvan, ta teadis, et ma haaran võimalusest kinni. Selle asemel rääkis ta mulle, kuidas tema enda karjäär oli Harland ja Wolffi juures alanud. Esimesed kolm kuud veedeti puusepatöökojas, järgmine kuu tislerite juures, veel järgmine laevades töötades. Siis kolm kuud pealaos; viis laevaehitajate juures, kaks valukojas, kaks maalrite juures, kaheksa metallitööliste juures, kuus monteerijate juures, kolm šabloonitegijatega, kaheksa seppadega. Kaheksateistkümnekuune periood joonestajate juures lõpetas tema viis aastat kestnud õpipoisiaja.

Ma pean tunnistama, et sellest raske töö litaaniast vajus mu süda saapasäärde. Hullem oli veel ees. Ta oli läbi teinud nõudlikud õhtukursused, et saada teadmisi masinatest ja vaba käega joonistamisest, rakendusmehhaanikast ja laevaarhitektuuri teooriast. Ta oli lugenud, kuni oli tunne, et silmamune on liivas veeretatud. Varsti pärast kaheküm nendat sünnipäeva anti talle Mysticu ehitustööde järelevalve; esindas firmat Gothicu kohtuprotsessil, käis Liverpoolis ette kandmas kahjustustest, mida oli tehtud Lyciale, ja aitas Germanicu renoveerimise juures. "Kui sa soovid edu saavutada, Morgan," ütles ta, "pead sa mõtlema, sel ajal kui teised magavad, lugema, kui teised mängivad." (lk 164)

[Kitty:] Ta oli väga aus. Ta ütles, et palju parem on olla rikka mehe armuke kui vaese oma ja et sel pole midagi pistmist rahaga. Nojah, ilmselt ikka oli... ta tahtis öelda, et kui Guggenheim oleks teeninud paar dollarit nädalas ja elanud külma veega korteris, olnuks temast pagana isekas pidada tüdrukut enda kõrval.

"Ja ebatõenäoline," ütlesin mina. "Kui see just pole tõeline armastus."

"Jeesus," hüüatas ta. "Armastuses pole midagi tõelist." Minu ilme pidi peegeldama meelehärmi, sest ta koputas jälle mulle mänglevalt põlvele. "Usu mu sõnu, Morgan, selles pole mingit rõõmu, mitte pärast esimest palangut... kõik need kohtingud tänavanurkadel... kõik see kallistamine pimedates uksealustes, kui vihma sajab ladinal. Naine hakkab varsti aru saama ja teeb talle põrgut... paneb ta end näruselt tundma..."

"Troostitu pilt," ütlesin mina. (lk 169)

[Kitty:] "Kui oled rikas, ei saa keegi haiget. Kes saab süüdistada Bennyt, et ta on oma perekonna hooletusse jätnud?" Oli teisigi eeliseid. Näiteks, kui mees oli peaaegu ilma rahata, kutsuti tema naisterahvast lipakaks; kui aga rikas, siis sekretäriks.

"Või kullaotsijaks," ütlesin mina.

"Jah," möönis ta. "Aga mitte suu sisse." (lk 170)

Adele astus Rosenfelderi käevangus sisse.

Mis tähtsust on sellel, et ma pole asjatundja otsustama, mis tal seljas oli, või et ma ei oskaks seda isegi korralikult kirjeldada — ükski meist meestest ei osanud, vast ainult seda, et see oli kujundatud nagu liivakell ja tehtud mingist siidist, mis püüdis tantsiva valguse täpikesi — sest kleit ja Adele olid üks ja kui ta edasi tuli, tema oivaline luigekael ümbritsetud laenatud briljantidest, nood pärlkahvatud silmad oma kummalise eksalteeritud ilmega otse ette vaatamas, siis hoidsime jumalanna juuresolekust hinge kinni. (lk 171-172)

Nende minekust polnud möödas rohkem kui kümme minutit - Ginsberg oli tellinud viskit ning meie Charlie'ga olime just kolm tihi järjest võtnud —, kui äkitselt ruum võbises, tuled vilkusid ja Ginsbergi sigaretitoos, mis lebas ta küünarnuki kõrval, kargas põrandale. Kuid meid kohutas hääl, mis kaasnes võbinaga, pikk veniv kärin, nagu rebeneks lõhki tohutu pikk kalinguritükk, Melchett ütles; "Me põrkasime kokku teise laevaga," ja siis viskasime kaardid lauale, jooksime ukse juurde, sööstsime läbi Palmiõue ja välja tekile. Üks hääl hõikas: "Me põrkasime vastu jäämäge — seal ta läheb," aga kuigi ma piidlesin pimedusse, ei näinud ma midagi. Kusagilt eestpoolt kuulsime naeru, erutatult hõiklevaid hääli. Tulles parema reelingu äärde, vaatasin alla kolmanda klassi lõbustuspaika nagu kaevu; jääkamakaid pudenes ja libises igasse suunda, igasuguse kuju ja suurusega, sätendades fokkmasti tule all. Tekireisijad, enamasti oma nirudes ööriietes, pildusid nendega üksteist, otsekui pidades lumesõda. (lk 175)
Jutt oli üsna tehniline. Vesi oli tõusnud vööris ligikaudu neliteist jalga üle kiilu. Veekindel vahesein katlaruumide number 6 ja 5 vahel ulatus ainult E-tekini. Esimesed viis sektsiooni juba täitusid ja vee raskus oli hakanud vööri alla vedama. Kui vöör vajub madalamale, valgub vesi katlaruumist 6 katlaruumi 5. See veab vööri veel rohkem alla ja vesi hakkab üle ujutama number 4, number 3, number 2 ja nii edasi.

"Kui palju meil on aega?" küsis kapten Smith.

Andrews nipsutas minu poole sõrmi ja ma kaevasin välja oma vihiku ja pliiatsi. Kartsin hirmsasti, et just mina pean tegema arvutused, aga tema tahtis ainult paberit. Vaid korra vaatas ta üles kella poole ukse kohal. Kaks minutit puudus keskööst.

"Poolteist tundi," ütles ta viimaks. "Võimalik, et kaks. Mitte palju rohkem." (lk 177-178)

Ei ole kuidagi võimalik teada, kuidas inimene reageerib ohule, enne kui seisab sellega silmitsi. Ka ei tea me, kui palju on meis õilsust ja eneseohverdusvõimet, kuni pole juhtunud midagi, mis sellised uhked enesehinnangud proovile paneb. (lk 181)
Kui ma järgnesin Thomas Andrewsile tema sviiti, ütlen ausalt, et ma lausa särasin elevusest ja võin ainult oletada, et ma polnud taibanud roolikambris peetud kõneluse täit tähendust. Andrews polnud lausunud mulle sõnagi sestsaadik, kui me sillalt lahkusime; nüüd, jõudes oma uksest paari sammu kaugusele, keeras ta ringi ja ütles: "Nad hakkavad kohe päästepaate alla laskma ja vajavad abi. Ära võta midagi kaasa peale selle, mis mahub taskutesse. Hoidu inimesi ärevusse ajamast. Ütle tõtt ainult nendele omn sõpradest, kellest sa võid kindel olla, et nad säilitavad külma vere. Kas sul taskunuga on?"

"On," vastasin.

"Võta kaasa," ja nende sõnadega astus ta sviiti. (lk 181-182)

Ma ütlesin: "Juhtumisi tean ma, et asi on tõsisem, kui te arvate. Ma kuulsin seda usaldatavatelt inimestelt, et lugu on õige halb. Meil ei ole palju aega."

"Milleks?" küsis Hopper.

“Paatidesse asumiseks," ütlesin. "On tähtis, et me paneksime rohkem riideid selga."

"Ma mõtlen, et mitte," sõnas Ginsberg. "Ma kahtlen, kas me üldse paati pääseme, kui just riided, millest sa rääkisid, ei ole alusseelikud." (lk 182-183)

"Kuulge," tõstsin ma häält, "see pole mäng, teate." Sikutasin Ginsbergi küünarnukist, et sundida teda kuulama, ja lõin ta kaardid hunnikusse.

"Kui palju paate sa ütlesid seal olevat?" küsis ta.

"Ei ütelnud," nähvasin. "Aga tegelikult on neid kuusteist, pluss neli kokkupandavat."

"Ja suudavad kanda kui palju? Ülimalt viiskümmend?"

"Rohkem nagu kuuskümmend," salvasin.

"Ja kui palju meid sinu hinnangul pardal on?"

Ta jälgis mind poolsuletud laugude alt, oodates. Baari poolt tuli naerupahvak. Üks hääl hakkas üürgama Etoni paadilaulu. Missugune tola ma olen, mõtlesin, ja mind üleval hoidnud elevus kadus ning ma istusin, keerutades veekeerist imiteerides kaarte laual, et peatada oma käte värisemist. (lk 183)

Äkitselt oli vööritekil valgusesähvatus ja sisisev vuhin, mis võttis lausa seest õõnsaks, ning üks rakett sööstis üles tähtedega kohtuma. Ikka üles ja ülespoole läks see ja me ajasime kaelad kõverasse, et tema minekut jälgida, kuni ta plahvatas pauguga, mis rebis öö kaheks, ja valgustas üheksainsaks viivuks traadirägastikku raadiomasti tipus, saates omad tähed hõljudes alla. Naised ja lapsed tekil plaksutasid kaunist vaatepilti imededes käsi; meie, mehed, suutsime vaevu üksteisele otsa vaadata, tundes selles ära meeleheite märgi. (lk 194-195)
Prantsatasin tooli ja sõdisin omaenese deemonitega, kalkuleerides mõttes, kui kaua ma suudan selles jäises vees vastu panna, kui asi peaks niikaugele minema, samal ajal kui Scurra väitles, kas Thucydidese teade Ateena laevastiku purustamisest oli tõene või mitte. Ta peatus eriti uputamise episoodil, väites, et kuna kreeklased olid loomuldasa pooleldi kalad ja merevee temperatuur sadama juures oli tavaliselt kõrge, oli üllatav, et nii paljud hukkusid. (lk 197)
[Scurra:] "Lainer Carpathia on ilmselt meie poole teel."

"Tõesti?" Mu süda hüppas rinnus.

"Nõnda Ismay räägib. Kahjuks ei jõua ta meie juurde õigeks ajaks."

"Ma ei kavatse alla anda," ütlesin talle.

"Ma arvaksin, et mitte. Ometi on huvitav, kas sa ei arva, kuidas me klammerdume elu külge, kui kõik, mis sügav, manitseb meid lahti laskma?"

"Mina ei tea sellest midagi," ütlesin. Ma olin väsinud tema filosofeerimisest. Ma ei tahtnud muud, kui et tuleks Sissy sealt kiikuksest ja võtaks mu käekõrvale.

"Mõtle muusikast," ütles ta. "Miks on see nii, et oleme kõige rohkem liigutatud helitöödest, mis on komponeeritud minooris? Või pisarateni haaratud fraasist "...pooleldi armunud kergendavasse surma"?" (lk 198)

All oli kohutav segadus, koridorid olid täis inimesi, kes kandsid õlal oma padjapüüridesse topitud varandust. Me ei näinud ühtki ohvitseri ega stjuuardit, kui edasi trügisime. Mu pahkluud kriimustas üks poiss, kes ratsutas omatehtud mänguhobuse seljas, mille lakaks oli pasmas punast lõnga; tema ema tõttas ta järel, kandes süles pisikest, sall üle rinna, lapsukese tillukesed sõrmed olid villasse kinni jäänud nagu pross. Avalikus jalutussaalis oli rühm mehi ja naisi sisse piiranud preestri, kes luges palveid. Mõned põlvitasid, teised kiigutasid end edasi ja tagasi, nagu õõtsuks laev nende all. Preester oli laigulise ninaga karu moodi mees ja pigem vadistas kui kõneles, ning vastused tiirlesid ta ümber nagu häiritud mesilaste vihane sumin. Jõudes koridorikäänakuni magamistubade lähedal, pidime end suruma vastu plaaditud seina, kuna tosin või enam katlakütjat, näod õlist mustad ja mõnel käes kühvel, tuiskasid meist ummisjalu mööda. Ventilaatorid laes olid lakanud keerlemast ja oli ebamugavalt lämbe. Ma ei saanud jätta vastandamata seda maa-alust põrgut Eedeniga üleval, kus inimesed viiulite soigumise saatel vilkuvate tähtede all jalutasid. (lk 199-200)
Trotslikult võttis Wallis ühe Ginsbergi sigarettidest ja ootas, et mees tuld pakuks. "Jää siia ja tee üks naps," palus ta. "Stjuuardid on kõik kadunud, aga Ginsberg hüppab kogu aeg üle baarileti."

"Sa ei tarvitse mind niimoodi vaadata, Morgan," ütles Ginsberg. "Ma olen piinliku hoolega iga kord raha pannud. On hea olla aus, kas sa ei arva, isegi kui keegi sellest kunagi teada ei saa." (lk 205)

Kapten Smith oli tulnud sillalt alla ja seisis abitüürimehega trepijalamil. Nad vahtisid mõlemad öösse. Tahtsin, et Smith märkaks, kuidas ma kasulik olin, seepärast läksin nende juurde ja andsin vaibad abitüürimehele. Ta võttis nad sõnagi lausumata; Smithi pilk ei pöördunud silmapiirilt mitte korrakski. Võinuks uskuda, nagu seisaks seal ankrus terve laevastik, sest tähed paistsid nii säravalt, et seal, kus taevas laskus merega kohtuma, oli meri kiirgavate tulukestega üle ujutatud. (lk 206)
Wallis vaatas mind läikivate silmadega. Milline pilk! Üldsegi mitte hull, vaid kannatusest inetu. Ma teadsin ütlematagi, mis tal viga on, otsekui oleks tema hing minu omas peegeldunud. Mus kerkis haletsus, ja kadedus ka, sest mina ei saa võib-olla kunagi tunda niisugust armastust, mis teda oli haaranud. (lk 207)
Ma ei otsinud Scurrat. Kohe mitte. Oli pakilisemaid asju ajada, sest kui ma tulin välja promenaadile, tungles seal vähemalt sada inimest, kes karjusid ja tõukasid üksteist, püüdes jõuda päästepaadini, mis õõtsus reelingu ääres. Nüüd oli nende hulgas alumise teki reisijaid; ma silmasin laigulise ninaga preestrit ja puuhobusega poissi. Ohvitserid tagusid jalaga mehi ja vinnasid naisi üles nagu kotte. (lk 208)
Härra Carter ei olnud paha inimene ja ma ei soovinud jätta talle muljet, nagu oleksime tahtnud teda häbistada, seepärast jooksin reelingu äärde ja soovisin talle Jumala kiirust ja ütlesin, et loodan teda ja proua Carterit varsti näha. (lk 209)
Scurra oli ikka veel Palmiõues. Mees pudeli Gordoni džinniga oli tema juurde tulnud; ta oli keskealine ja tal olid leebed, kuigi mõneti ärevad sinised silmad. Pudel oli peaaegu tühi, aga Scurra ei olnud joonud.

"Wallis vajab sind," ütlesin. "Ta peab sinuga rääkima." Polnud nagu põhjust keerutada.

"Millestki erilisest?"

"Kuule," hüüatasin. "Sa tead pagana hästi, mida ma mõtlen."

"Kas see on erajutt?" küsis džinnijooja.

"Mida sa tahad, et ma talle ütlen?" lausus Scurra. "Mida sa soovitaksid?" Tema ilme oli tõsine, mis võttis mult auru maha.

"Ma ei tea," ütlesin. "Võiksid ehk teeselda, et..."

"Kui on," katkestas meie lauanaaber, "võin ma alati ära minna. Ma olen harjunud ära minema. Ma võin minna kikivarvul nagu haldjas."

"Teeselda mida?" küsis Scurra.

"Hoolimist," ütlesin.

"Ohtlik on teeselda..."

"Aga kui teda sellega paati saab..."

"Ja mis siis, kui ta ellu jääb?" küsis ta. "Kahtlemata ootab mind siis tõotusemurdmise hagi." Nüüd rappus ta naerust, aga ma arvan, et see polnud ehtne. (lk 210)

"Aega on vähe," ütlesin mina, "Ta istub seal üleval, keeldub paati minemast. Kas sa tahad teda oma südametunnistusele?"

Scurra lausus pikkamisi: "Ma pole kindel, et mul seda on." Ta vaatas kõrvale, püüdes leida mingit argumenti. (lk 210)

[Scurra:] Olin valmis loobuma, kui ta ütles: "Tead, ma ei ole nii julm, nagu sa mõtled. Mul on omad tunded, kuigi need näivad erinevat nendest, mida tavaliselt peetakse sündsaks. Sellel laeval on palju naisi, kes oleksid mulle oma lahkust osutanud, just niisama, nagu on palju mehi, kes oleksid asemele astunud, kui oleks ilmne olnud, et mina ei ole saadaval. Ma ütlen seda ilma edevuseta, kuigi sinu vanuses ja loomusega on seda raske uskuda. Ma lihtsalt nendin fakti. Valisin Wallise, sest tundsin tas ära endasarnase olevuse, see tähendab, südameasjades. Ma kasutan seda väljendit vabalt, saad aru, sest niisuguses suhtes, nagu mina kirjeldan, süda tavaliselt mängus ei ole."

"Siis valisid sa valesti," ütlesin ägedalt. "Ta on kohutavalt endast väljas."

"See tuleb õnnetust olukorrast," põhjendas tema. "Ma ei oodanud, et tuleb paari heita surmaga nii ruttu pärast tegelemist sellega, mida peetakse armastuseks." (lk 211)

[Scurra:] "Oletame, et ma tulen sinuga kaasa," vaidles tema, "ja teen, nagu sa ütled. Kümme ühe vastu, et ta tõrjub mu eemale. Naised on niisugused, kas sa ei arva? Ja kui ma räägin noid lohutavaid sõnu, millel ei ole tõepõhja, võib ta jääda elu lõpuni petlikult uskuma, et parim on igaveseks läinud, lihtsalt sellepärast, et see öö on hoopis isemoodi." (lk 211)
Viivuks tuli mulle mõte, et ka mina võiksin hüpata, aga juba liikus paat tulede alt välja. "Rotid lahkuvad alati uppuvalt laevalt," tähendas Charlie ja ma mõtlesin, et see on pagana ebaõiglane, ning rumalast peast ütlesin seda talle. Ta silmad täitusid pisaratega. Hopper läks ohvitseri juurde, kes oli just taavetitelt alla tulnud ja küsis, mida me peaksime tegema. "Palvetama," tuli vastus. (lk 214)
Nüüd, kus kõik paadid olid läinud, algas ootamine. Me läksime sisse, et otsida midagi, millest vees olles võiks kinni hoida. See oli Hopperi idee. Suure trepi kella järgi puudus kümme minutit kahest ja me imestasime, et aeg oli roomanud nii aeglaselt, sest tundus, et me olime tunni aja sees elanud ära terve elu. (lk 214)
Soovitasin Charliel endaga kaasa tulla, aga ta läks näost kahvatuks mõtte juures, et peab nii kaugele alla minema. "Vabanda," ütles ta, "ma ei saa sinna parata, et ma olen argpüks." Ma ei näidanud välja, aga ma hakkasin temaga kannatust kaotama. Lõpuks on enamik meist argpüksid, aga lihtsalt ei kõlba seda kogu ilmale kuulutada. (lk 215)
Oli kohe läbi laeva alla minna. Ei olnud mitte ühtki hinge ja ometi kõik tuled lõõmasid. Ma ei kasutanud lifti kartusest, et vajume ootamatult ja ma võin kinni jääda. Kalle oli nüüd tuntav ja ma kõndisin mööda koridore, käed kahel pool vastu seina toetatud. Kui jõudsin juuksuritöökotta, kiikus uks hingedel sissepoole. Riley istus ühel pöördtoolil ja kammis peegli ees juukseid. Ta naeratas laialt, kui mind nägi, ning keerutas end ringi ja ringi. "Proovige seda," ütles ta. "Vahva värk." Istusin toolile tema kõrval ja me tiirlesime mõlemad. Tõesti, ma tundsin end väga lahedalt.

"Mida te siit alt otsite?" ütles Riley. "Kas arvasite, et on vaja habet ajada?" (lk 215)

:"Ma arvan, et kõige parem on hüpata," ütlesin. "Ja ahtrist."

[Riley:] "Vale, kuradima vale. Parim koht on ohvitseridemaja katus. Seal on kokkupandav paat. Laeva vöör läheb alla ja meri uhab teid minema. Pidage meeles, esimene korsten tuleb tõenäoliselt teile seltsiks."

"On veel üks paat?"

"Ohvitserid hoiavad seda enda jaoks. Vähemalt meil ei kästud seda alla lasta." Ta jälgis mind peeglist, uurides mu kehaehitust. "Teie võite sellega hakkama saada," ütles ta. "Arvatakse, et paksudel on kõige parem, neil rohkem liha peal, aga nende vedru ütleb enamasti ehmatusest üles. Mina aga, mina olen kõhnapoolne, aga see tähendab ainult, et külm võtab mu kiiremini ära." (lk 216-217)

"Mida ma tegin, et te nii vihaseks saite... enne?"

[Riley:] "See on nüüd mullune lumi."

"Ikkagi ma tahaksin teada."

"See kuradima poolekroonine, mille te mulle pillasite." Ma vahtisin talle otsa. Mõtlesin, et tema meelest olin ma jootraha andes kohelnud teda kui endast alamat. "Palun vabandust," kogelesin. "Ma ei mõtelnud."

"Ei, kurat võtaks, ega ei mõtelnud küll. Aga ega sel pole nüüd tähtsust... teie oma miljonitega ja mina oma poolekroonisega, me oleme ühes ja samas paadis." Sellega võttis ta taskust hõbemündi ja pillas valamusse. Siis läks ta uksest välja. Istusin seal hetke, tundes iiveldust. Ma mõtlen, et see oli lavendlilõhn, mitte tema käitumine, mis mul sees keerama pani. Jätsin mündi sinna, kus see oli, juhuks kui ta tagasi tuleb, aga kui ma koridori läksin, ei olnud temast jälgegi.

Kogu tee üles A-tekile vaidlesin ma temaga omas peas, protesteerides, et ma ei ole kitsi ja et tema palga juures ei ajaks mina kahe šillingi ja kuue penni peale nina vingu — aga siis mõtlesin rahale, mille ma eelmisel õhtul Charlie ütlemist mööda olin kaardimängus tuulde lasknud, ja ma lausa põlesin häbist. (lk 217)

Sel momendil vahetas orkester viisi ja hakkas mängima kirikulaulu, üht, mida ma tundsin hästi, sest see oli mu tädi lemmiklaul ja mõnikord helgemas meeleolus laulis ta seda... Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind koju, kus igavest leian ma Sind... lauluga tulen ma, Jumal, sul' ligemal ihkab mu vaim. Seda kuuldes teadsin, et pean minema Charlie't otsima, kui mitte enda, siis leedi Melchetti pärast, ja oleksin läinudki teda otsima, kui mitte Scurra ei oleks mind trepijalamil oodanud. Ta ütles: "Mees kannab omaenese keha raskust seda teadmata, aga peagi tunneb ta iga teise eseme raskust. Pole mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, mida inimene ei saaks unustada — peale iseenda." (lk 218-219)
Kui laev õõtsus ja kaldus, voolas suur hulk vett üle allavajunud vööri sisse ja viskas mu nagu korgi katusele. Hopper oli ka seal. Mu sõrmed puutusid mingit polti ventilatsioonivõre lähedal ja ma haarasin sellest kõvasti kinni. Täitsin kopsud õhuga ja kinnitasin pilgu ähmasele silmapiirile, olles vankumatult otsustanud rippuda seni, kuni olen kindel, et vesi kannab mu vabalt eemale ja keeris ei hakka mind edasi-tagasi pillutama. Ma ei hakka raiskama jõudu ujumise peale, veel mitte, sest ma teadsin, et laev on nüüd mu vaenlane ja kui ma ei ole valvas, kisub ta mu endaga hauda kaasa. Ootasin laeva järgmist liuglevat sukeldust ja kui see tuli ning lained tormasid sisse ja pühkisid mu kõrgemale, vabastasin oma haarde ja lasin end kanda minema, üle köite ja traatide ja taavetite segapuntra, eemale reeligutest, välja pimedusse. Ma kuulsin sureva laeva vihast möirgamist, kurdistavat kakofooniat, kui ta seisis ühel otsal püsti ja kogu ta sisikond rebenes lahti. Ma läkastasin tahmast ja tõmbusin kössi sädemete all, mis tantsisid nagu tulikärbsed, kui esimene korsten murdus ja lõikas mere pooleks. (lk 219-220)
Ma ei tea, kaua ma selle kaanetatud mere all ujusin — aeg on peatunud koos mu hingamisega — ja just siis, kui näis, et mu kopsud lõhkevad, kahvatus mustav pimedus ja ma tõukasin enda jalgadega pinnale. Ma olin mõelnud, et sisenen paradiisi, sest olin elus ja sain jälle hingata, aga siis kuulsin ma piinatud hingede karjeid ja uskusin, et olen põrgus. Armas Jumal! Nood hääled! Isa.... Isa... Kristuse armu, nimel... Aidake mind, halastage!... Kus on mu poeg? Mõned hüüdsid ema, mõned Issandat, mõned kiiret surma, vähesed hüüdsid appi. Hädakisa kaikus läbi pakasese õhu ja puudutas tähti; mu enda suu avanes hääletus ulgumises. Karjed jätkusid ja jätkusid, värisesid, peatusid — ja andku Jumal mulle andeks, ma tahtsin, et need lõpeksid. Selles õuduste öös oli surijate karjumine see, mis kõige rohkem verd tarretas. Varsti muutusid karjed nõrgemaks, lakkasid — ent ma kuulsin neid ikka veel, otsekui hüüdnuksid uppunud üksteist selles tontlikus kohas, kuhu keegi ei saa järgneda. Siis laskus vaikus, ja see oli hullem kõigest. Titanicust polnud jälgegi. Järel oli vaid hall uduloor, mis heljus vee kohal. (lk 220)
Me ligunesime seal, kakskümmend või rohkem inimest, lamades nagu käsnad jäises tiigis puldankoti sees, vaadates üles tähtede poole, universumi uurijad, igaüks eraldunud oma mõtetesse ja unelustesse. Mina nägin raamatukogu ja toda figuuri, mis nüüd klammerdus kaldus kaminasimsi külge, vana Seefaxi, käed õuduses üles tõstetud, sest ta tool libises toas külitsi ja vesi lurtsas süsi kustutama. Siis olin ma jälle Londonis, Cafe Royali ees, kimp kannikesi peos, märg sillutis läikis lambivalguses. Ja kuni ma ootasin, hakkas pöörduks tiirlema ja sealt nad tulid — Hopper naeratades ja küsides, kus kurat ma olen olnud; Ginsberg, patsutades mind tervituseks seljale; Charlie, põsed mind nähes rõõmust roosad; Ben Guggenheim, kõvakübar viltu peas; Riley, käed taskus, kõlistades münte; viimasena Scurra, jäädes ukseavasse seisma, kord näoga minu poole, kord näidates mulle oma selga, siis jälle näoga minu poole, silmad kurvalt kiindunud minu silmadesse. Iga kord, kui ta möödus, tegi ta käega liigutuse ülespoole ja ma astusin sammu, et tema juurde minna, aga pöörduks tiirles ringi ja ringi ja kui hoog rauges, oli ta läinud. Siis osutas Charlie taevasse ja me kõik vaatasime üles, et jälgida langevat tähte. (lk 221)
Pidi olema vahest kolmkümmend minutit hiljem, kui teine loomus langevaid tähti läks kaares merre. Me vaatasime uskmatult, sest nad purskusid enne kukkumist tükkideks. Kusagilt meist paremalt tuli üksik rõõmuhõise ja naisehääl hüüdis: "See on küll Carpathia." Ühe silmapilgu tahtsin ka hõisata, järgmisel asendus see hetkeline kergendustunne piinlikkusega, mis süvenes süütundeks, sest sel hetkel olin ma hakanud unustama surnuid. Nüüd, kus ma teadsin, et jään elama, oli ellujäämises midagi ebaväärikat. (lk 222)
Tuli koit ja nii kaugelt, kui silm ulatus nägema, oli ookean kirjatud jääsaarte ja -väljadega. Mõned ujusid teravate mastitippudena, mõned purjetasid koletute vööridena, mis kõrgusid otse roosatavasse taevasse, mõned liuglesid vee peal muistsete laevade kujul. Selle kahvatu laevastiku vahel kiikusid väikesed päästepaadid. Veepinnal oli teisigi asju — toole ja laudu, hälle, tühi džinnipudel, torupill, kõrvata tass, kortsus lõuendiruut, millele maalitud tütarlapse nägu; ja kaks keha, naine näkisabaga jääkleidis, mees särgiväel, lokid peas kanged nagu puulaastud, käed külmunud metallist reelingutüki külge. Taamal, kus päike hakkas näitama oma põlevat serva, tõusis laevakorstnast suitsu. (lk 222-223)