Mine sisu juurde

Kasutaja:Ehitaja/Liivakast

Allikas: Vikitsitaadid


Ukraina materjal

[muuda]
  • Venemaa president Vladimir Putin pidas esmaspäeval [21.02] ligi tunniajalise telepöördumise, milles teatas Donetski ja Luganski nn rahvavabariikide tunnustamisest.
    • "Bolševistliku poliitika tulemusel tekkiski Nõukogude Ukraina, mida ka tänapäeval võib täiesti põhjendatult nimetada – Vladimir Iljitš Lenini nimeline Ukraina. Tema on selle autor ja arhitekt. Leninlikud printsiibid riigikorra kohta osutusid mitte ainult veaks, see oli, nagu võiks öelda, palju hullem kui viga. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal, sai see absoluutselt selgeks,"
    • "Miks oli suurejooneliselt vaja rahuldada kõikvõimalikud, piiramatult kasvavad rahvuslikud ambitsioonid endise impeeriumi äärealadel?"
  • David Vseviov: "See räägib just nimelt seda, et tehakse mingit valskust olevikus, sest ajalooga võib tõestada ükskõik mida. Võib avada suvalise Venemaa ajalooõpiku ja me näeme, et esimene peatükk on Kiievi-Venemaa. Sellele tuginedes võiks öelda, kõik Venemaa alad kuluvad hoopis Ukrainale,"
  • Mihhail Lotman:
    • "Aga kas ta seda tegelikult usub? Kindlasti ei usu. Sest 1990. aastatel ta pöördus Vene ajaloolaste poole, teaduste akadeemia poole, et kas ei saaks ümber intrepreteerida Vene ajalugu, et see algas peale mitte Kiievist, vaid Novgorodist,"
    • "Selle kõne eesmärk, mis esitati kõikides kanalites, ei olegi tõtt teatada. Selle eesmärk on hüpnootiline – suures plaanis veendunud inimene emotsionaalselt räägib, pilk sulle, mulle, et venelase süda peab nüüd rõõmustama, et lõpuks meil on selline liider, kes paneb kogu maailma endaga arvestama,""
  • Toomas Pott, "Ajaloolase hinnangul püüdis Putin pika kõnega oma käitumist õigustada", ERR, 22.02.2022

Olena Zelenska

[muuda]
  • https://www.wikidata.org/wiki/Special:EntityPage/Q59321885
  • Olena Volodymyrivna Zelenska (née Kiyashko; Ukrainian: Олена Володимирівна Зеленська (Кіяшко); born 6 February 1978, Krõvõi Rih, Ukrainian SSR, Soviet Union) is a Ukrainian screenwriter who is the current First Lady of Ukraine as the wife of President Volodymyr Zelenskyy.[2] In December 2019, Zelenska was included in the list of the 100 most influential Ukrainians by Focus magazine, taking 30th place.[3]
  • "I will not have panic and tears. I will be calm and confident. My children are looking at me. I will be next to them. And next to my husband. And with you," Ukraine's first lady said in an Instagram post on Friday.
  • “Mu kallid inimesed, ukrainlased! Vaatan täna teid kõiki: kõiki, keda näen televiisorist, tänavatel, internetis. Ma näen teie postitusi ja videoid. Ja teate, mis? Te olete imelised. Mul on uhke elada teiega koos ja samal maal… Täna ma ei paanitse ega vala pisaraid. Ma olen rahulik ja enesekindel. Mu lapsed vaatavad mind, ma olen nende ja oma abikaasa kõrval ning koos teiega. Ma armastan teid! Ma armastan Ukrainat!”
  • “See laps sündis Kiievi pommivarjendis. See pidi juhtuma täiesti teistes oludes, rahuliku taeva all. See on see, mida lapsed peaksid nägema. Kuid vaatamata sõjale olid tema kõrval arstid ja hoolivad inimesed. Teda kaitstakse. Sest teie olete imelised, kallid kaasmaalased. Me oleme armee, armee on meie. Ja lapsed, kes sünnivad pommivarjendites, elavad rahulikul maal, mis on end kaitsnud.”
  • "I am a non-public person. But the new realities require their own rules, and I'm trying to comply with them," she said then in an interview for the magazine's cover story. "I can't say that publicity or communication with the press is stressful for me. But I prefer staying backstage. My husband is always on the forefront, while I feel more comfortable in the shade. I am not the life of the party, I do not like to tell jokes. It's not in my character. But I found reasons for myself in favour of publicity. One of them is the opportunity to attract people's attention to important social issues. At the same time, this does not concern the publicity of my children: I have not posted their photos on social networks before, and now I will not either."
  • “Ma pole avaliku elu tegelane, aga uues reaalsuses, olles esileedi, pean järgima kindlaid reegleid ja ma üritan sellega hakkama saada.” Ta lisas, et eelistab jääda varju. “Mu abikaasa on alati tähelepanu keskpunktis, aga mina tunnen end mugavamalt varjus. Ma ei ole peo hing, mulle ei meeldi visata nalja. See pole lihtsalt mu karakter. Kuid olen avastanud, mis muudab avalikkuses olemise kasulikuks. Üks neist on võimalus pöörata inimeste tähelepanu olulistele sotsiaalsetele probleemidele.”
  • "Among the spouses of the presidents there are no uninteresting personalities - each of the high ladies has something to learn from. For example, Brigitte Macron is an educator. Her program is focused on the topics of education - she creates schools for adults who, for various reasons, dropped out. During our meeting with her, she mentioned that she herself was teaching them French language and literature. Sarah Netanyahu, the spouse of Israel Prime Minister, is a practicing child psychologist. Elke Büdenbender, the First Lady of Germany, is a successful lawyer."
  • To the question of how her life has changed after the inauguration, Olena replies: "Life hasn't changed, but circumstances have. I do not have enough time alone with myself. I have got two kids, so I have rarely been alone before. I probably have had my only private space in the car, while driving. Now they have deprived me of this - I am always guarded. Now a bathroom is my only retreat (laughs). But I am lucky with people who are in my personal space now: they keep silence when I need this silence, and can maintain a conversation when they feel that it's necessary."
  • "I am pleased when they ask me in New York or Paris who is the designer of my outfit. And they do ask me," she said. "And it wouldn't be as exciting to name a major Western brand, which they already know there, but how nice it is to promote Ukrainian designers to the world."
  • "I grew up in Kryvyi Rih, I have been living in this country all my life, and I understand how many problems we have got. But if I'm going to grab onto everything, it won't work, so our team decided to focus on specific tasks: children's health, equal opportunities for all Ukrainians and cultural diplomacy."
  • One of the tasks is to reform school nutrition. "The sooner children are educated to eat healthy, the easier it is to explain later that broccoli is better than sausage," Zelenska voices the thoughts that are clear to every parent. - In schools, if children do not like their lunch, they head to a nearby kiosk and buy whatever they like, without thinking about the benefits or harms. Therefore, it is not surprising why the most common health problems among children are diseases of the gastrointestinal tract."
  • "The President's spouse has the opportunity to communicate with those who are close to power. Doors of officials do not close before the First Lady. I'm not a politician, and I do not have the right to interfere in the President's work, but to become an intermediary between people and officials, so that the latter will hear the first, I can and I am really willing to."

Volodõmõr Zelenskõi

[muuda]

Zelenskõi jt:

  • Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles "raketilöökide vaheajal", et parlament ja ELi juhid peavad nüüd "tõestama, et EL on koos Ukrainaga" ning jätkas: "täna räägin ma Ukraina kodanike nimel, kes kaitsevad oma riiki ülima hinnaga.”
  • Rääkides rünnakust Harkivile, sõnas Zelenski: "see on linn, kus asub meie riigi suurim väljak, mis kannab nime Vabaduse väljak. Täna hommikul tabas Vabaduse väljakut kaks raketti, mis tapsid kümneid inimesi. See on hind, mida me oma vabaduse eest maksame. Nüüdsest on iga väljak igas Ukraina linnas Vabaduse väljak.
  • Me võitleme oma õiguste, oma vabaduste, oma elude ja ellujäämise eest. Võitleme ka selle eest, et olla Euroopa võrdväärsed liikmed. Tõestage, et te olete meiega,” ütles Zelenski parlamendiliikmetele. "Tõestage, et te olete tõepoolest eurooplased, siis võidab elu surma ning valgus pimeduse. Au Ukrainale!”
  • Ülemraada spiiker Ruslan Stefanchuk ütles parlamendiliikmetele: "Ukraina kaitseb tsiviliseeritud maailma piiri. Kui langeb Ukraina, ei tea keegi, kus venelased peatuvad." Ta rõhutas, et parim viis Ukraina toetamiseks "on tõeliselt tunnustada meie Euroopa püüdlusi."
  • Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ütles: „See on Euroopa jaoks tõehetk. See on kokkupõrge õigusel ja relvadel tugineva korra, reeglite ja alasti agressiooni vahel. Me ei saa pidada oma turvalisust iseenesestmõistetavaks, me peame sellesse investeerima.” Von der Leyen rõhutas, et ”kui Putini eesmärk oli ELi, NATOt ja rahvusvahelist üldsust lõhestada, siis saavutas ta täpselt vastupidise.”
  • “Et rahu sõlmida, on vaja kaht osapoolt. Sõja jaoks piisab ühest, nagu härra Putin meile tõestas. Seetõttu peame sõja ärahoidmiseks oluliselt suurendama oma heidutusvõimet,“ ütles ELi välispoliitika juht Josep Borrell. "Õigusriigi kaitsmisest ja kaubandussuhete tugevdamisest ei piisa, et muuta maailm rahulikuks paigaks," lisas ta.
  • “You know, over the last couple of days, I don’t know how to welcome and greet everybody because I cannot say good morning or can say good afternoon or good evening. And I cannot, and that’s true because every day for some people, this day is not good for some people this day is the last one.
“I speak today now about my citizens, citizens of Ukraine who are defending each other by paying the ultimate price they are defending freedom. I’m very happy that what I’ve seen here now and heard here now, I’m very glad to sense this mood, the uniting, unifying mood. I’m happy that we have unified today, all of you, all the countries of the European Union.
“But I did not know that this is the price they will have to pay. And this is a tragedy for us. for me, for every Ukrainian tragedy for our state. I mean, this this high price. Very high price. Thousands of people who were killed. Two revolutions, one war and five days of full scale invasion of the Russian Federation. You know, I don’t read off the paper off this sheet because the paper phase in the life of my country is ended.
“Now, we are dealing with reality. We’re dealing with killed people, real life. You know, And, you know, I believe that we today we’re giving lives for the rights, for freedom, for the desire to be equal as much as you are. We are giving away our best people, the strongest ones, the most value based ones.
“Ukrainians are incredible. And very often we love to say that we win over everyone, and I’m very happy that you are not only talking about it, but you can see that. And we indeed, we will overcome everyone. And I’m sure I’m convinced there is an expression, European choice of Ukraine that we are striving for and that’s what we’re going to and we went to.
“So I would like to hear that from you to us. We could hear that Ukrainian choice for Europe from you. I have some time off here because we have breaks between the missile strikes and bombardments. And this morning was a very tragic one for us. Two cruise missiles hit Kharkiv, the city which is located to the borders of the Russian Federation.
“There were always many Russians there, and they’re always friendly. There were warm relations there More than 20 universities are there. It’s the city that has the largest number of universities in our country. The youth is bright, smart there. The people who gathered there all the time and was gathering there all the time for celebration, all the celebrations in the largest square in our country, the Freedom Square.
“And and this is the largest square in Europe. And that’s true. This is called the Freedom Square. Can you imagine this morning two cruise missiles hit this freedom square. Dozens of dead ones. This is the price of freedom We’re fighting just for our land and for our freedom.
“Despite the fact that all large cities of our country are now blocked, nobody is going to enter and intervene with our freedom and country. And believe you me, in every square of today, no matter what it’s called. It’s going to be called as today, Freedom Square in every city of our country. Nobody is going to break us. We are strong.
“We are Ukrainians We have a desire to see our children alive. I think it’s a fair one. Yesterday, 16 children were killed. And again, and again, President Putin is going to say that is some kind of operation and we are hitting a military infrastructure, where children, what kind of military factories do they work at? What tanks are they going with or launching cruise missiles?
“He killed 16 people just yesterday. Our people are very much motivated. Very much so. We are fighting for our rights. For our freedoms. For life. For our life. And now, we’re fighting for survival. And this is the highest of our motivation. But we are fighting also to be equal members of Europe I believe that today we are showing everybody that’s exactly what we are.
“The European Union is going to be stronger with us. That’s for sure. Without you, Ukraine is going to be lonely, lonesome. We have proven our strength. We have proven that at a minimum, we are exactly the same as you are. So do prove that you are with us. Do prove that you will not let us go. Do prove that you indeed are Europeans.
“And then life will win over death and light will win over darkness. Glory be to Ukraine.”

Tõnis Lukas

[muuda]
  • Venemaa president on oma skisofreenilise ajaloodoktriini ehitanud Venemaa kui rahutooja kuvandile, keelates samas sõna rahu ning lauset "Ei sõjale!" isegi kasutada - selle eest viiakse inimesi otse tänavalt ja kodudest vangi.
  • ...lõpuks ometi on ka Venemaast kaugemal asuvate riikide valitsused mõistnud, et Ukraina rahvas kaitseb praegu oma maa kõrval ka kogu Euroopat, tervet maailma, selle demokraatiat ja rahu.
  • Mõni päev tagasi pidas Vladimir Putin kogu maailmale "ajalooloengu", milles eitas rahvusvaheliselt kujunenud arusaama ajaloosündmustest ja kasutas olnut täiesti meelevaldselt. Selle "uue ajalookäsitluse" teelt just tuligi Memorial kui mälu hoidja ja valvur, ära koristada. Memoriali püüe rahvale ajalugu anda, teha see inimnäoliseks, kus on nii ohvrid kui ka mõrtsukad ja vastutajad, segab Putinit. Ta tahab vormida masse nii, et teadmised ja vastutustunne ei takistaks inimeste hävitamist, teisitimõtlejate ja teiste rahvaste vihkamist. Tegelikkust soovitakse asendada väljamõeldistega.
  • Demokraatiat on rahvastel tarvis selleks, et ära hoida eluaegse võimuga diktaatorite teket, kes on aastatega nii oma suure tuumanupu külge kasvanud, et on hakanud arvama, et on jumalad, otsustamaks kogu maailma elu või surma üle...
    • Tõnis Lukas, "Au Ukrainale!", kõne Tartu volikogu istungil 28.02.2022; Tartu Postimees, 01.03.2022, lk 2

Pjotr Akopov

[muuda]
  • Meie silme all sünnib uus maailm. Venemaa sõjaline operatsioon Ukrainas on toonud uue ajastu. Venemaa taastab oma ühtsuse - 1991. aasta tragöödia, see katastroof meie ajaloos on ületatud. Jah, praegu tulistavad üksteise pihta ikka veel vennad, keda lahutab kuulumine Vene ja Ukraina armeesse, kuid Ukrainat kui Venemaa vaenlast ei saa enam olema. Venemaa taastab ajaloolise täiuslikkuse, koondades kokku vene maailma, vene rahva, mille moodustavad tervikuna suurvenelased, valgevenelased ja väikevenelased. Vastaseljuhul me mitte ainult ei reedaks esivanemate mälestust, vaid oleksime neetud ka oma järeltulijate jaoks, et lubasime Vene maal laguneda.
  • Vladimir Putin võttis endale ajaloolise vastutuse, otsustades mitte jätta Ukraina küsimuse lahendamist tulevastele põlvedele.
  • Ukraina on naasnud Venemaa rüppe. See ei tähenda, et tema riiklus likvideeritakse, vaid see ehitatakse ümber, taastatakse loomuliku osana vene maailmast. Millistes piirides, millises vormis liit kindlustatakse, see otsustatakse juba pärast seda, kui Venemaa-vastase Ukraina ajaloole on pandud punkt. Igal juhul on vene rahva lõhenemise periood lõppemas.
Ja siit algab uue ajastu teine mõõde - see puudutab Venemaa suhteid läänega. See tähendab, et kolm riiki, Venemaa, Valgevene ja Ukraina, tegutsevad geopoliitilises plaanis ühtsena ning lääs näeb Venemaa naasmist oma ajaloolistesse piiridesse Euroopas.
  • Lääs arvab, et suhted temaga on meile ülitähtsad. Kuid see pole enam ammu nii. Vastasseis tekitab kahju mõlemale poolele, kuid Venemaa on selleks moraalselt ja geopoliitiliselt valmis, lääs aga peab arvestama tohutute - ja mitte vaid majanduslike - kulutustega. Nende sajand globaalset juhtimist on igal juhul möödas.
Uue maailmakorra ülesehitamine kiireneb - operatsioon Ukrainas ei suuda Venemaa vastu koondada kedagi peale lääne.
Sest ülejäänud maailm näeb ja mõistab: see on Venemaa ajaloolise ruumi ja koha tagasitulek maailma. Hiina ja India, Ladina-Ameerika ja Aafrika, islamimaailm ja Kagu-Aasia - keegi ei usu, et lääs juhib maailmakorda, veel vähem kehtestab mängureegleid. Uut maailma ehitatakse küll koos läänega, kuid mitte tema tingimustel ja tema reeglite järgi.
  • Pjotr Akopov, politoloog, "Venemaa ja uue maailma pealetung", RIA Novosti avaldatud ja kustutatud arvamuslugu, avaldatud lühendatult: "Venemaal kustutatud arvamuslugu näitab ilmekalt, kuidas Putin mõtleb" Postimees, 01.03.2022, lk 5

Mart Laar

[muuda]
  • Vaevalt on kellelegi üllatuseks, et Moskva valetab. Meile ei saa ka üllatuseks olla, et Venemaa ründab oma naaberriiki - ta on seda läbi ajaloo teinud.
Veel 1944. aastal luges professor Jüri Uluots kokku, et neljakümnest läbi aegade Eestisse tehtud rünnakust on 90 protsenti tulnud idast. Võib ütelda, et see on kaugem ajalugu, vähemalt kaasaegne Venemaa pole naabreid rünnanud. Teame aga, et on - ainuüksi käesolevast sajandist võib näiteks tuua Gruusia 2008 ja Ukraina 2014. Siis ütlesime, et kui Venemaaga tavapäraselt edasi suheldakse, julgustab see Putinit ainult uuesti ründama. Seda nimetati russofoobiaks, kõik aga läkski nii. Pigem võib seda realismiks nimetada. Russofoobiaks nimetati ka hoiatusi mitte seada end sõltuvusse Vene gaasist, tähelepanu juhtimist, et Nord Streami gaasijuhe on poliitiline projekt, hoiatusi, et Venemaaga äri tegemine on ülimalt riskantne ettevõtmine, mis lõppeb varem või hiljem krahhiga.
    • Mart Laar, "Vene sõjalaev, mine p...e!", Postimees, 01.03.2022, lk 15

Tauno Vahter jt

[muuda]
  • Raske on praeguses olukorras kedagi süüdistada, kui varem vene kultuurile avatud inimene tunneb kõhklust või ebamugavust kulutada sellele aega või raha, kui tahaks praegu toetada pigem ukrainlasi.
  • Ljudmila Ulitskaja: Ukraina ründamine jääb ajalooraamatutesse sõjakuriteona. Pingelistel aegadel kipub kultuur õitsema, kuid parem oleks juba igavam kultuurielu ja rahulikumad ajad. Kahjuks meie valitsejad sellist variant meile ei paku.
  • Boriss Akunin: Venemaad valitseb hull diktaator ja riik järgneb tema paranoiale. Putinland ja Venemaa ei ole üks ja sama asi, aga praegu maailm seda vahet ei tee.
  • Ukraina-vene juurtega Peterburi kirjanik Julia Jakovleva kirjeldab toimunut sõjakuriteona: "Ma ei saa vähimalgi määral toetada riiki, mis on alustanud sõda, mis tuleks kohe lõpetada."
  • ukraina-vene kirjanik Andrei Kurkov: Kallis Saksamaa! Aitäh 5000 kiivri eest! Palun saatke veel 39 miljonit ja 995 000 kiivrit. Neist viis miljonit peaksid olema laste mõõdus!
  • Peab tunnistama, et vaatasin sotsiaal-meedia abil läbi suurema osa viimastel aastatel eesti keeles ilmunud vene kirjanike seisukohtadest ja leidsin ka paar näidet, kes jagavad Ukraina aadressil puhast vihakõnet. Vaatasin müügiaruandest järele, et ühe sellise autori raamatut on meil laos järel umbes 40 eksemplari. Mis me siis nüüd tegema peaks, ei hakka ju ometi teoseid põletama? Pigem vaikime maha, aga jah, suhelda küll enam ei taha.
  • Kerge on öelda, et kultuuritarbija peaks tegema teadlikumaid valikuid, aga needki näited peaksid iseloomustama, et mustvalged valikud ei ole alati nii lihtsad. Me võiksime siiski üritada, sest kui lihtsalt kõigele tule otsa paneme, siis ei ole me paremad neist, kelle moodi me olla ei taha.
    • Tauno Vahter, "Putinland ja Venemaa ei ole üks ja sama asi!", Postimees, 01.03.2022, lk 18-19

Lavly Perling

[muuda]
  • Russki mir kui ettekujutus mingist müstilisest vene mõjusfäärist, kus ei eksisteeri inimõigused ega rahvaste õigus enesemääramisele, suri Kiievis.
    • Lavly Perling, Postimees, 28.02.2022

Kaimo Kuusk

[muuda]
  • Ukraina on sõjas olev riik ja paneb ise oma kaitse-eelarvesse kuus protsenti oma sisemajanduse koguproduktist. Aga sellegipoolest, kui su vastas seisab maailmas sõjaliselt tugevuselt teine riik, mis sinuga kaheksas aasta sõdib, siis võiks öelda, et iga pauk kulub ära. Ja see pauk Javelini näol on ikkagi ka ülimalt efektiivne, see teeb oma töö ausalt ja tõhusalt. Ukraina seisab praegu tegelikult kogu Lääne demokraatia eest.
  • Venemaa tegevus on ukrainlasi tugevalt liitnud. Ja kui rääkida Ukrainas ka opositsiooni esindajatega, siis üks asi, milles kõik on ühel meelel, on see, kes on vaenlane ja kuidas selle vastu seista tuleb
  • Mures on nad küll, aga nad tegutsevad, mitte ei istu käed rüpes – fatalismi neil ei ole. See ei ole ukrainlastele omane. Nad teavad, et nad suudavad oma vabaduse eest seista ja seda nad teevad ka.

Jupitamata

[muuda]
  • Kultuurivestlussaate "Plekktrumm" saatejuht Joonas Hellerma ütles, et "Vestlustest Lotmaniga" jääb kõlama kultuuriteaduste vältimatu seos eetikaga ja seeläbi inimese sisemise kasvamisega: "On lausa hämmastav, millise järjekindlusega rõhutab Lotman läbi aastakümnete südametunnistuse, inimväärikuse ja vastutustundega seotud põhimõtteid. Neist suurepärastest vestlustest saavad ammutada kõik. Noored, kes otsivad endale eeskujusid ja ideaale. Täiskasvanud, kes soovivad sügavamalt mõista kultuuri ja ajalugu. Aga ka küpsed lugejad, kes leiavad Lotmani mõtetest teravmeelset elutarkust, mis peletab tusatuju ja ergutab vaimu."
  • Kui ma 1999. aastal rattasõiduga alustasin, oli Jaan Kirsipuu Tour de France'il liidrisärgis. Alateadvuses oli mõte, et seda tahaks ise ka teha. Nüüd sain ise ka täielikult seal olla. Mõnes mõttes olid mul pinged maas, sest olin etapi võitnud ja teiseks teadsin, et see särk läheb mul mingi päev seljast ära. Sisestasin endale, et pean enne sõitu, sõidu ajal ja pärast sõitu iga hetke nautima. Nii ka läks, mul oli kogu aeg naeratus näol, isegi kui särgiga asfaldil pikali olin.
  • Kiirused kasvavad, mehed pidurdavad vähem ja vahepeal tunned, et ratturid väga ei mõtle enam. Asi läheb päris käest ära, näpud on kogu aeg piduritel valmis ja kuna kõik pidurdavad viimasel hetkel, on kärsahais üleval. Kunagi ei tea, millal pauk käib.
  • Selleks, et siit välja profiklubisse saada, on vaja supertalenti. Keskpäraseid eestlasi kuskile väga ei võeta. Tänu sellele on ka meie maine hea: need on kõik kõvad mehed, kõik võidavad aeg-ajalt. Jääb mulje, et meil ongi ainult head ratturid.
  • [Aastavahetusest:] Aja uksed on avatud – vana läheb ja uus tuleb. Praegu, kalendri pööramisjoonel, näeme, kuidas vana läheb raskel sammul, kandes segaduste aasta koormat. Aga ära ta seda koormat ei vii ja meie jääme ikka siia.
  • Kastes hariduse puud, nopime vilju kõigilt okstelt.
  • Kas 2022. aasta tuleb kergem? Ma ei tea vastust. Aga ma tean, et üheskoos saame hakkama. Meie hakkamasaamise loos on koht igal inimesel. Meedikul, müüjal, kooliõpetajal, lumesaha juhil, põllumehel, politseinikul ja kaitseväelasel, poliitikul ja omavalitsusametnikul, vabatahtlikul. Igal Eesti inimesel.
  • Eesti ei ole üksi ja Eesti ei jää üksi, kui oskame näha maailma enda ümber, märgata ohte, aga ka võimalusi. Ja mis sama oluline, Eesti ei jäta oma sõpru üksinda, kui nemad abi vajavad.
  • Tarkus, millest ma räägin, ei võrdu akadeemilise sooritusega. See on tarkus inimeste ja riigina hakkama saada. Tarkus kahelda ja tarkus otsustada. Tarkus lahendada kiiresti ka ebameeldivad asju, mis ei vaju vette nagu lutsukivid. Tarkus märgata ja toetada maha- ja üksijääjaid.
Tarkus kuulata ja rahulikult vastata, ka neile, kes on teisel arvamusel. Tarkus mitte häbeneda teadmatust ja tarkus õppida. Tarkus toetuda faktidele. Tarkus võtta kuulda kriitikat ja tarkus end muuta. Tarkus ka rumalusest õppida ja tarkus mitte lasta sellel vohada. Tarkus mõista, et on ainult üks Eesti, meile kõigile ühine.
  • Rääkides tarkusest, ei jaga ma inimesi tarkadeks ja rumalateks. Jutt on ikka rumalusest ja tarkusest, sest ka muidu tark inimene võib rumalusi rääkida. Kuid kuulata tasub neid, kel on lihtsalt mõnes vallas rohkem teadmisi. Kuulata tasub meil kõigil. See on tarkus.
  • [NSV Liidu lagunemisest:] See oli ajaloolise Venemaa lagunemine NSVL-i sildi all. Muutusime täiesti teiseks riigiks. See, mis oli üles ehitatud tuhande aasta jooksul, läks suures osas kaduma.
  • [Taksojuhitööst üleminekuaastail:] Mõnikord pidin lisaraha teenima. Ma mõtlen, et lisaraha tuli teenida erajuhina. Sellest on ebamugav rääkida, aga kahjuks nii see oli.
  • Võib-olla on tõsi, et kõik kirjanikud kirjutavad iseendast.
  • Ma usun, et vägivald on midagi sellist, mis enamikku meist lummab.
  • Mõrv on metafoor ja kriminaalromaan on vahend, millega rääkida lugusid inimestest.
  • Ma hakkasin kirjanikuks, et mul oleks vabadust.
  • Ma usun, et poplauludele sõnade kirjutamine oli ilmselt minu kirjutamiskool.
  • Ainult ajust ei piisa. Kui ma kirjutan haaravat südamlikku lugu, usaldan oma sisetunnet ja enda südant.
  • Mis puudutab ajalugu – eestlased on nii või teisiti ajaloousku rahvas ja minu jaoks on ajaloo harrastuslik uurimine ja selles elamine väga loomulik osa, kas või teatris neid lavastusi tehes, mis baseerusid Eesti, Euroopa või maailma ajalool.
  • Muuseum on ka identiteediasutus. Eesti lugu jutustades loome ka seda Eestit taas ja jälle. See on väga vastutusrikas töö ja mulle, kes ma olen suurema osa oma elust loojutustamisega tegelenud, on sümpaatne just teaduse osakaal neis lugudes. See annab talle teatava usutavuse.
  • See on iga mäluasutuse, näituseasutuse või elamuskeskuse otsus, kuidas ta tasakaalu hoiab, et mitte kaotada enda tõsiseltvõetavust ja teiselt poolt ka enda atraktiivsust.
  • Laeva "õhku tõusmise" puhul on tegemist miraažiga – nähtusega, kus valguse trajektoor pole mitte tavapärane sirgjoon, vaid valguskiir kõverdub, sest õhu murdumisnäitaja on erinevatel kõrgustel erinev. Silm "arvab" asja olevat selles suunas, kust asjalt pärinev valgus silma saabub. Kui valguskiir on kõver, siis saab ta petta.
  • Peeglist vaadates tunduvad esemed olema seal, kus on nende peegelkujutised ja mitte seal, kus need päriselt on.
  • Nn alumine miraaž tekib siis, kui maapind (nt kõrbeliiv või asfalttee) on hästi kuum, mistõttu on kuumenenud ka maapinnalähedane õhk. Kuum õhk paisub ja on seetõttu hõredam kõrgemal asuvast jahedamast õhust. Mida hõredam on õhk, seda väiksem on murdumisnäitaja ja sestap paindub valguskiir ülespoole, jahedama õhu suunas.
Tulemus on see, et esemed näivad olevat madalamal, kui nad tegelikult on, vt joonis (a). Seepärast võib kuumal asfaltteel mõnikord näha "loike", mis pole tegelikult mitte vesi, vaid taeva peegeldus: kuuma õhu kiht suudab valgust peegeldada samuti nagu veepind.
  • Ülemine miraaž tekib vastupidises olukorras, kui maapinnal on õhk külmem; siis on kõik võrreldes alumise miraažiga vastupidi: valguskiired painduvad allapoole ja asjad näivad olevat kõrgemal, kui nad on [---]. See juhtub eeskätt talviti, kui maapind jahtub, sest kiirgab soojuskiirgust; efekt on kõige tugevam selgetel talvehommikutel, kui maapinna soojus on saanud kogu öö jooksul läbi lahtise taeva kosmosesse kiirguda ning päike pole veel jõudnud soojendada.
  • Kui ma üritan midagi lukustada kuskile või üle hüpata, siis ma justkui ei kontrolli seda enam. Selleks on mul vaja olla kontaktis iseendaga ja oma tunnetega. Minu jaoks on millegi lahti kirjutamine hea viis olla võimalikult heas kontaktis selle teemaga.
  • Ma olen iseenda jaoks see esimene vaataja või kuulaja, ja kui see lugu mind ennast väga erutab, siis reeglina on seal ka midagi sellist, mis võiks ka teisi erutada.
  • Ma pean kõigepealt aru saama, kes on need tegelased, kes omavahel suhtlema hakkavad. Kui sa tegelast austad, siis on ükskõik kui halb või hea ta on.
  • Selleks, et tegelane päriselt elaks ja muudaks loo mitmekihilisemaks ja ennast avaks, siis sa pead teda lihtsalt kuulama.
  • Ühest küljest, meil tekib neid ekraane juurde ja elu muutub järjest uskumatumaks ja absurdsemaks. Oma sees me oleme need samad korilased, kes 10 000 aastat tagasi marju korjasid või kala püüdsid ja nüüd me veedame nii palju aega mingis virtuaalses reaalsuses – ükskõik, kas see on mingi seriaal, arvutimäng või Facebook.
  • Mis mu enda töösse puutub, siis tahaks, et selle seriaalilooga saaks midagi sellist ka öelda, mis inimest puudutaks ja midagi juurde annaks, mis ei oleks lihtsalt selline ajudest läbi lastav lobe meelelahutus.
  • Ühel hetkel ma avastasin, et ma tean elust liiga vähe, et üldse midagi kirjutada, et ma tean ainult seda, mis teatris toimub.
  • Kuna emad kingivad elu ja naised hoiavad maailma koos, siis peaksime kõik pingutama rohkem emade väärtustamiseks ja naiste kaitsmiseks. Kui palju vägivalda on naiste vastu suunatud! Aitab! Naisele haiget tegemine on solvang jumalale, kes võttis just naiselt meie inimlikkuse. Mitte inglilt ega otse jumalalt, vaid naiselt. Naisena võtab kirik tema laste inimlikkuse.
  • Kasahstan asub regioonis, kus praktiliselt kõikides naaberriikides on viimase 30 aasta jooksul toimunud väga verised sündmused. Ja Kasahstan on õigusega uhke selle üle, et Kasahstan on enam-vähem ainukene stabiilne riik sellises turbulentses regioonis, endises nõukogude Kesk-Aasias. Ja Kasahstanis väga kardetakse tegelikult, et kõik need asjad, mis on toimunud Tadžikistanis, kus oli kodusõda, Usbekistanis ja Kirgiisias, kus on olnud pogrommid ja Kirgiisias ka revolutsioonid, et see asi kuidagi tuleb üle Kasahstani.
  • Tüüpiline Kesk-Aasia süsteem on see, et kui üks inimene saab ükskõik mis juhtpositsioonile, siin ei ole vahet, ole sa president või koolidirektor, siis ta tõmbab oma lähisugulased soojadele kohtadele. Ja need tõmbavad oma lähisugulased. Ja mingitpidi võetakse üle mingis valdkonnas juhtpositsioon, ja Kasahstani riigiga juhtus umbes sama asi. Ta võeti ikkagi väga üle Nazarbajevi hõimu poolt.
  • Kasahstan on olnud Kesk-Aasia regiooni riikidest konkurentsitult kõige stabiilsem ja selle stabiilsuse taga on aastakümnete jooksul olnud president Nursultan Nazarbajev oma selgelt autoritaarse ja klannisuhetel põhineva valitsusviisiga.
  • Seda on võimalik olnud täheldada umbes kümmekond aastat ja islami vaimulikud ja ideoloogid Kasahstanis on proovinud võtta joont, et islam peaks olema Kasahstani riigi usk. Ja selle kaudu üritatakse haarata positsiooni mitte ainult religioosses, vaid ka poliitilises maailmas. [---] Rahva juhtide rolli võivad siin mingis mõttes haarata vaid islamivaimulikud, poliitilises sfääris selliseid juhte ei ole.
  • Kohe pärast presidendi ametisseasumist taastas Putin riigihümnina endise stalinliku Nõukogude Liidu hümni, muutes selles ainult mõned laused. Varsti hakkasid Kremlist üle riigi levima ka teated, et Venemaa Föderatsioonil on maailmas eriline ajalooline missioon, vene rahvas on eriline ja vene riik kujutab endast iseseisvat tsivilisatsiooni.
Algas neostalinismi taassünni kampaania, mille käigus toimus laialdane NSVL-i ja selle järglase Venemaa Föderatsiooni ajaloolise tähtsuse ja suuruse propageerimine; Stalini rolli ülistamine riigi muutmisel maailma suurvõimuks; kiiresti taastati ka NSVL-i ja Teise maailmasõja ajaloo moonutatud kajastamine.
  • Maailma vallutamisse takerdunud Venemaa juhtkonnas valitseb siiani peataolek, kuidas lahendada kriis. Kaos majanduses ja ühiskonnas süveneb, riigi üldine olukord halveneb aeglaselt, kuid järjekindlalt.
Diktatuuri kalduv ja maailma valitsemisest unistav president Putin ei suuda koos abilistega leida lahendust, kuidas väärikalt raskest poliitilisest ja majanduslikust olukorrast välja tulla.
Oskamatute juhtide poolt tupikusse aetud olukorras soovib president Putin kõige rohkem, et tema isiklik erinevates maailma pankades hoitav raha ja isiklik heaolu jääksid alles, aga ka, et Venemaa autoriteet säiliks ja riik tervikuna jääks maailmas ka edaspidi suurvõimu staatusesse. Kuid asi ei laabu, edu ei tule. Toimub kõrgklassi kuuluvate venelaste massiline emigreerumine Lääne-Euroopasse, USA-sse, Skandinaaviasse, Kanadasse ja teistesse riikidesse.
  • Putin on veendunud, et maailma probleeme saab lahendada ainult sõjaväega, mida toetavad vajadusel riigi tuumarelvad. Venemaale peamisteks vaenlaseks peab Putin USA-d ja NATO-t, Ukrainat ja Poolat ning veel mõningaid teisi riike.
  • Süvenev vaesus on viimastel aastatel liikuma pannud vene rahvamassid. Peaaegu kõikides Venemaa suurtes linnades, kaasa arvatud Siberis asuvates, toimuvad üha suuremad rahva demonstratsioonid, protesteerides valitsuse saamatuse ja riigi süveneva vaesuse vastu.
Eriti vihased on vene Kaug-Ida venelased. Aastakümneid toimuv, vene Kaug-Ida oma ajalooliseks kodumaaks pidavate hiinlaste rahumeelne invasioon ja kohaliku võimu ülevõtmine ning Moskva poolt seal täielikult unustatud venelaste olukord, keda uued asukad aeglaselt, kuid järjekindlalt välja tõrjuvad, on venelased raevu ajanud.
Räägitakse kardinaalsest otsusest luua seal oma iseseisev ja Moskvale mitte alluv vabariik. Ka mitmed teised Venemaa Föderatsiooni kuuluvad väikerahvad ja nende autonoomsed vabariigid mõlguvad mõtteid eraldumiseks "suurest isast".
  • Legendaarse kuulsuse sai tiibrakette kandev briti fregatt Defender, mis sisenes Kremli poolt ühepoolselt deklareeritud territoriaalvetesse, möödudes okupeeritud Krimmi poolsaare rannikust 24 kilomeetri kaugusel reageerimata venelaste hüsteerilistele ähvardustele kasutada relvi, mille paugud jäidki brittidel kuulmata.
  • Naabermaade vallutamise iha Moskvas kasvas veelgi. 2014. aasta suvel arutas Krimmi veretust annekteerimisest eufooriasse sattunud riigi juhtkond tõemeeli, kas võtta Kasahstanilt ära venelastega tihedalt asustatud alad ja liita need Venemaaga. See ehmatas ja vihastas väga kasahhe, kes asusid aega kaotamata ehitama piiri Venemaaga.
  • Õppustel Zapad 2013 avastasid Balti riigid, et venelased harjutavad selle koridori sulgemist. Valgevenes olevad vene üksused liikusid Suwalki koridori piirile mõlemalt, nii Kaliningradi kui ka Valgevene poolt, mängides läbi selle läbilõikamist ja blokeerimist oma üksustega, tagades nii püsiva maismaa läbipääsu Valgevenest Kaliningradi oblastisse. Eestile, Lätile ja Leedule oleks koridori kinnipanek tähendanud nende äralõikamist Euroopast ja sattumist venelaste piiramiskotti.
NATO juhtkond reageeris üpris kiiresti Balti riikide valjuhäälsele informatsioonile Suwalki probleemi osas ja hoiatas Moskvat selle lubamatusest. Zapad 2017 ja hiljuti lõppenud Zapad 2021 õppustel Suwalki koridori lähistel Vene üksusi ei ole enam ei nähtud.
  • Uurides kunagise Nõukogude Liidu kui hiiglasliku vangilaagri loomist Stalini režiimi poolt 1938 -1953. aastatel ning NSVL-i agressiivseid ponnistusi külma sõja perioodil levitada sotsialismi koos vallutustega üle kogu maailma, nimetas tolleaegne USA president Ronald Reagan Liitu kurjuse impeeriumiks. Tal oli õigus.
Kurjuse impeeriumid pikalt ei eksisteeri. Inimkonna ajalugu näitab, et vägivalla ja inimverega loodud impeeriumid ei ole igavesed. Krooniline majanduskriis ja riigi juhtkonna oskamatus on viinud Vene riigi tupikusse, kust väljapääsu pole näha.
Venemaal kostavad üha valjemini vaesuva rahva väljakannatamatu eluga rahulolematud hääled, mis varem või hiljem viivad paratamatult järjekordse revolutsioonini või selle hiigelriigi lagunemiseni. See on ainult aja küsimus.

Msg pudi

[muuda]
  • Toomas Hendrik Ilves, Twitter, 04.09.2014: Eestiga on see lugu, et kui ise seda kritiseerin siis on savi, aga kui keegi teine seda teeb on küll selline tunne, et oibljaaa raisk.


  • Paarthurnax, Skyrim: What is better: to be born good or to overcome your evil nature through great effort?


  • Jim Ollinovski

sai koidik su köidiku kätte
oma paelte eest plehku ei pane
ja mõista ei suuda ma mitte
kumb põrgust ja kumb taevane
...
vist unustasid nii ennast
et äkki ei märganudki
et koidik su verine vennas...
ja sina ei ärganudki


  • Benedict Cumberbatch: I can feel infinitely alive curled up on the sofa reading a book.


  • T. S. Eliot: The purpose of literature is to turn blood into ink.


  • Kraffströmi valitsemisele oli iseloomulik, et suure Toome silla ümberehitamisel vahetati sügavamõtteline tekst Otio et musis sacrum. mis oli Morgensterni poolt valitud selgelt silmas pidades teaduslikke instituute Toomel, vaimuvaese teksti vastu Otium reficit vires.
    • Emil Andersi mälestustest, tlk Aira Võsa


  • Hell is truth seen too late. - G.W.F. Hegel


  • The fuzziness that surrounds the designation "terrorist," the manifest impossibility of defining "terrorism," does not affect several provisional lacunae in French law: terrorists are at the source of this thing that one can define very easily: anti-terrorism, for which "terrorism" forms the pre-condition. Anti-terrorism is a technique of government that thrusts its roots down into the old art of counter-insurrection, so-called "psychological warfare," to be polite.
Anti-terrorism, contrary to what the term itself insinuates, is not a means of fighting against terrorism, but is the method by which one positively produces the political enemy as terrorist.
http://www.notbored.org/julien-coupat.html
Published in Le Monde on 25 May 2009 and translated by NOT BORED! 27 May 2009


  • As Oliver Wendell Holmes once wrote, 'taxes are the price we pay for a civilized society.'


  • Kuna talvel on metsaloomadel ja lindudel öö puhkamiseks, siis ootamatu äratus suurendab energiakulu. Väiksel värvulisel võib pakaselisel ööl ärkamine lõppeda isegi surmaga, kuna ta ei pruugi lühikesel talvepäeval olla jõudnud piisavalt palju süüa, et külm öö üle elada. Südaöine ärkamine ei kuulu kindlasti ta plaanidesse.
    • Marko Mägi, intervjuu: Aime Jõgi, "Tulevärk põletab raha, kiusab loomi ja linde ning saastab õhku", Tartu Postimees, 27.12.2021, lk 1


  • On kaks vastandlikku poolt: mängijad ja fännid. Ent mängijateta ei saa me midagi teha, mis tähendab, et peame nende sõnumit senisest palju rohkem kuulama. Nõuda on lihtne, aga nemad peavad asja ellu viima. Samuti peame kuulama fänne, sest see tööstus ei saa hakkama emma-kummata neist. Me ei saa oma toodet ja vahvat liigat ära lõhkuda.
    • Mikel Arteta, Londoni jalgpalliklubi Arsenal peatreener, cit. via: Ville Arike, "Inglismaa teeb vutimeestest tänapäeva gladiaatorid", Postimees, 27.12.2021, lk 18

"Kirjakeele teataja"

[muuda]
  • Hääletamise üle õigekeelsuskomisjonis on mõnikord ironiseeritud, kuid ilmselt asjata, sest eks võeta igasugused kollektiivorganite otsused vastu sel moel. Pealegi distsiplineerib hääletamine komisjoni liikmeid, sunnib neid oma seisukohta põhjalikumalt läbi mõtlema ja formuleerima. (lk 4)
  • Viimaste aastakümnete jooksul on toimunud silmapaistvad muutused eesti kirjakeele ja murrete funktsioonide ulatuses. Murded ja murrakud on kaotamas oma erijooni ja omavahel tasandumas. Maarahva linnadesse siirdumine on loonud neis uued suured inimeste rühmitised, kes pole keelelt veel jõudnud konsolideeruda. Linnamurded pole jõudnud kujuneda. (lk 5)
  • Keskkoolihariduse kiire laienemine, massiteabevahendite osa märgatav suurenemine infolevis on tõstnud kirjakeele (vähemalt passiivselt) igapäevase infokeele staatusesse. Kirjakeel pole enam väikesearvulise haritlaskonna keel, vaid on kujunemas rahva enamiku omaks. Selles on nähtud kirjakeele demokratiseerumist. Siit tuleneb ka rahva suurem huvi kirjakeele korralduse vastu. Olukorda teisendab veel teaduskeele osatähtsuse ja nõudmiste suurenemine, selle laienev mõju üldkeelele. (lk 5)
  • Kirjakeele toimimisala laienemine on kiirendanud funktsionaalstiilide kujunemist. Ilmselt pole meie kirjakeeles nii selgepiirilisi stiile kui rootsi või vene keeles, kuid sõnavõtud kassikulla, kantseliidi ja pärabaroki ümber osutavad stiilierinevuste olemasolule. (lk 5)
  • Muutumas on keele süsteemi ja keelereegli käsitus. Tagaplaanile on jäämas J. V. Veski range loogilise süsteemi nõue, aga ka J. Aaviku esteetilist mõju taotlev, erandeid esile tõstev süsteemi uuendamine. Poolehoidu on leidnud tšehhi keeleteadusest pärinev keelesüsteemi tsentri (tunnusekindla keskosa) ja perifeeria (ebakindlamate siirdealade) eristamise põhimõte. (lk 6)
  • Iga uuendusmeelset keelekorraldajat kammitseb traditsioon. Lihtsam on teadlikku normingut luua sinna, kus kirjakeeles seda seni pole olnud. Raskem on muuta varem kehtinud normingut, sest siis hakkab vastu harjumus senisega, traditsioonipärasus. Sageli kohtab mõttekäiku: mulle on see võõras, järelikult ei sobi, ei ole õige. Niisuguste otsustega ei peaks siiski kiirustama, vaid tuleks oodata, kas harjutakse uue keelendiga või ei. Mõnikord omandatakse uuendus kiiresti ja esialgne vastuseis vaibub, mõnel juhul aga ei ole aidanud ka propaganda ning protest on olnud tõepoolest õigustatud. Laiema protesti korral peaks otsus kuuluma uuesti läbivaatamisele. (lk 6)
  • Ükski keel ei saa olla teisele keelele etaloniks. Keelekorraldus peab arvestama iga keele kui orgaanilise terviku omapära. (lk 6)
  • Näikse, et mõnede eesti kirjakeele ortograafia kitsaskohtade kaotamisel on oluliseks saamas see, mil määral peab ja suudab keelekasutaja ortograafiareegleis rakendada keelevälist, entsüklopeedilist informatsiooni. Kas ta näiteks on enamikul juhtudel võimeline vahet tegema asutuse ja allasutuse, perioodilise ja mitteperioodilise väljaande vahel, nagu eeldavad praegused suure ja väikese algustähe reeglid. (lk 7)
  • Nihked eesti kirjakeele korralduses said alguse 1976.—1978. aasta õigekeelsusdiskussioonidest. Lootkem, et neid jälginud keeleavalikkus oskab kehtivatest reeglitest ja põhimõtetest lahus hoida üksikute keelemeeste mõnigi kord vastandlikke äärmusseisukohti. Vaba arvamustevahetus on väga oluline stiimul meie kirjakeele edendamisel ka edaspidi. Oleks siiski kasulik, kui hoidutaks oma seisukohtade monopoliseerimise, ainuõigeks kuulutamise katsetest, mis ei lase kuulata enam vastaspoole seisukohti, nii et diskussioon muutub viljatuks. Samuti tuleb end harjutada mõttega, et kuigi enda keelepruuk on meie arvates kõige õigem, kõige sobivam, siiski on see nii ainult meie endi jaoks, mitte aga alati keeleüldsuse tarvis. (lk 8)
    • Huno Rätsep, "Saatesõna", lk 3-8


  • Eri sõnaraamatuis tekiks siis küll väikesi erinevusi, aga mis sellest: ka inglise keele sõnastikud pole rõhu märkimisel päris ühel meelel ja mitte midagi pole selle läbi maailmas hukka läinud. (lk 35)
  • Mõistagi pole ka uus norming mingi mesileib. Mõned vajakajäämised on juba eespool esile toodud ja kindlasti on neid veel. Aga vana norminguga võrreldes on mingisugune edu ikkagi saavutatud. Tuleb ainult väga loota, et ka haridussüsteemis saadakse aru, et otsus on mõeldud emakeeleõpetuse hõlbustuseks, mitte' keerukamaks muutmiseks: rööpvormide moodustamise drilli pole koolis vaja harrastada, sest korrektseks kirjakeele tarvituseks piisab, kui osatakse moodustada üht rööpvormi. (lk 36)
  • Udo Uibo, kommentaar, "ÕPPIMA- JA MUUTUMA-VERBIDE MUUTMINE. Otsus 22. jaanuarist 1981", lk 31-36


  • Üks mainitud punktidest kergitas küsimuse, kas mitte seoses "Enekese" väljaandmisega ja sõnaraamatutööga Keele ja Kirjanduse Instituudis internatsionaliseerida z- ja ž-tähe asend, s.t viia need tähestiku lõppu. VÕK vastas sellele ülekaalukalt erapooletu suhtumisega (8 erapooletut, 5 vastu). Seega jääb tähtede järjekord tähestikus endiseks. (lk 60)
  • Alati korrektne z-tähe hääldus eesti võõrsõnades on s. Koolis on soovitatav õpetada eeskätt niisugust hääldust. Tuleb vaid tähelepanu juhtida sellele, et nimedes ei saa z-i alati nõnda hääldada. (lk 61)
  • Lootkem seejuures, et uued õpikud tutvustavad võõrsõna mõistet adekvaatsemalt kui senised, mis veel hiljutigi on kasutanud vanapärasest saksa filoloogiast pärit vahetegemist laen- ja võõrsõnade vahel ("võõrsõnadest tekib pidevalt laensõnu" jms). See ei vasta tänapäevasele arusaamisele sellest, mis on leksikaalne laen ja milline on oma- ning võõrsõna vahekord. Valdav enamik eesti võõrsõnadest on laenulised, s.t laensõnad. Sõna võib laenuda kohe omasõnaks või laenuda võõrsõnana ja selleks jäädagi. Võõrsõnade järkjärguline omasõnastumine on kaunis harv nähtus. (lk 64)
  • Lõpuks mõni sõna tähestikjärjestuse kohta. Ei tohiks teha paha, kui kolm sellesse puutuvat seika koolis selgeks saaksid.
Esiteks see, et nimede ja muude märksõnade järjestamisel eestlaste tarbeks ning seoses eestikeelse tekstiga talitatakse diakriitiliste märkidega kahel viisil. Üldiselt neid ei arvestata, seega ´a ja a~ järjestatakse nii, nagu nad oleksid lihtsalt a-d jne. Erandiks on tähed š, ž, õ, ä, ö ja ü, millel on eesti tähestikus eraldi kohad, nii et kui mõni nendest juhtub olema võõrnimes, järjestatakse ta nii, nagu oleks ta eesti täht.
Teiseks on kombeks, et teatmeteostes ei tehta järjestamisel v- ja w-tähe vahet. Tava on sündinud olukorras, kus eestigi nimesid kirjutati kord V-ga, kord W-ga (Wilde — Vilde, Veski — Weski). Praegugi kirjutatakse mõni nimi üsna ootamatult W-ga (Hans Wõrk). Igal juhul kergendab nende tähtede kokkujärjestamine otsimist.
Kolmandaks tekib mõnikord hämmeldust kahe- ja enamasõnaliste märksõnade järjestajal. Vastavat küsimust on tulnud korduvalt kuulda ka keelemehel, ehkki keeleküsimus see õieti pole. Näiteks kumb tuleb ette, kumb järele, kas Franz Joseph või Franziska? Vastus ei ole ühene. On olemas kaks eri järjestusviisi, sõnakaupa ja läbivalt. Sõnakaupa järjestamisel arvestatakse kõigepealt esimest sõna, siis teist jne. Et Franz on lühem kui Franziska, siis jääb Franz Joseph ettepoole. Arvutimehed väljendavad sama mõtet sellega, et nimetavad tühikut (sõnavahet) "kõige väiksemaks", kõige esimeseks kirjamärgiks, mis jääb a-st ettepoole. (lk 64-65)
  • Eesti tähestik on selline (sulgudes võõrtähed): a b (c) d e f g h i j k l m n o p (q) r s š z ž t u v (w) õ ä ö ü (x) (y). Kokku 32 tähte, neist omatähti 27, nimelt 23 omasõna- ja 4 võõrsõnatähte. (lk 65)
    • Henn Saari, "TÄHESTIKU-, HÄÄLDUS- JA TRANSKRIPTSIOONISEIKU", lk 60-65
  • Nimede põhikujuks tänapäeva suhtluses on kirjapi1t. Rahvuslikult seotud nimede puhul on suur kaal rahvuslikul (ametikeelsel) kirjapildil. Hääldust võime mugandada märksa vabamalt kui kirjapilti. Tänapäeva maailma nimetarvitus areneb samas suunas kui eestigi nimetarvitus käesoleval sajandil, see on originaalipärase kirjutusviisi poole. (lk 74)
  • Diakriitiliste märkide ärajätmist ei saa põhimõtteliselt soovitada. Erandi võib teha tüüpiliste toonikeelte toonimärkidele (vietnami keel). Märkide ärajätmine trükitehnilistel põhjustel võib olla mõnikord paratamatu, kuid nendesse juhtudesse tuleb suhtuda kui ühekordsetesse hädalahendustesse, mis välisnimede puhul ei ole paremad kui eesti nimede puhul (Parnu, Voru, Kopu, Huuru, Poide, Oismae). Mõnes keeles tähistab diakriitiline märk vokaali pikkust, selle ärajätmine on võrreldav eesti nimede kirjutusega Sarema, Sur Munamagi jne. (lk 74-75)
    • "MAADE JA PEALINNADE NIMED NING RIIGI NSMETUSTE TÕLKED (LADINATÄHELINE RÜHM) Otsus 17. juunist 1983", lk 73-77


Hasso Krull

[muuda]

Hasso Krull, "Hando Runnel ja postmodernism", Vk 11/1988, lk 58-62

  • Eesti kirjanduses peaaegu pole klassikuid ja ka Runnel ei saa selleks kunagi. Samas on meie luules olemas hulk vägagi silmapaistvaid moderniste (Under ja Suits, ka Juhan Liiv), ometi on selge, et ka nende hulka ei saa teda ilmselt arvata. (lk 58)
  • Pärast kuuekümnendate luule optimistlik-elujaatavast normaalstiilist eraldumist on Runneli luule olnud uudne ja järk-järgult üha lõdvemates sõltuvussuhetes eesti kirjanduse senise traditsiooniga. Mingiks poundlik-eliotliku tsitaatidele orienteeritud modernismi avalduseks võiks küll pidada 1976 ilmunud tippkogu «Mõru ning mööduja» — kui seda lugeda klassikakeskses võtmes, nagu talitas Karl Muru samal aastal ilmunud arvustuses «Tuuleveskitest tiigrini». Ometi osutub seesugune lugemisviis mitmete luuletuste puhul ilmselt ebaadekvaatseks, ja sellise nurjumise viljadeks ongi Muru-poolsed süüdistused maitsevääratustes, sündsusetuses jne. Seepärast võib kahelda, kas pole tegelikeks «vääratusteks» vahest just seesugused murulikud interpreteeringud ja kas poleks «Mõru ning mööduja» lugemisel soodsam lähtuda just kõigi ettetulevate intertekstuaalsuseilmingute (tsitaadid, allusioonid jne) mõeldavast paroodilisest taotlusest. (lk 58)
  • Runnel pole mitte ise muutunud ärkamisaegseks, mis oleks lihtsalt arusaamatu anakronism, vaid on kasutanud teatavaid ärkamisaegse luule «naiivseid» võtteid niisuguse tõsidusega, et need mõjuvad moodsatena. (lk 58)
  • Viimane lause mõjuks muidugi absurdsena, kui ärkamisaja lüürikal meie jaoks vähegi klassika staatust oleks. Tal on aga seda üksnes kirjanduslugudes; tõeliselt on ta ju «Noor-Eestist» peale ikka käibinud eelkõige negatiivse mõõdupuuna, kehastanud stiililaadi, milles haritum ja esteetilisem luuletaja ei tohi kirjutada. Ühtlasi on see laad olnud teatava nüüdseks ületatud «provintslikkuse», regionalismi sümboliks; et ta aga oli ettevalmistuseks sellele kultuurivormile, milles end praegu nii koduselt tunneme ja mille alalhoidmiseks ning kaitsmiseks peame nii kõvasti pingutama, jätab ta meile kuidagi eriti hale-armsa, ühtaegu süütu ja fanaatilise, lääge ja ülisiira mulje [---]. (lk 58)
  • Väitsin kohe alguses, et Hando Runnel ei saa olla klassik, ja püüdsin seejärel tugipunkte leida ka väitele, et ta ei saa olla modernist. Mis aga üldse tähendab «klassik»? Selle sõna tähendusmaht on tänapäeval niivõrd lai, et tekitab peaaegu polüseemiat, ja kui omistada talle lihtsalt tähendus «suur kirjanik», võiks seda ju Runneli puhul ka kasutada. (Iseasi, kui ollakse kriitiline nimelt «suure kirjaniku» mõiste enda suhtes.) Mõtlesin aga ennist selle terminiga siiski midagi muud: pidasin silmas klassikat kui kirjandust, mis orienteerub teatavatele juba leitud tähendustele ning püüab järgnevalt lihtsustada, lihvida, ajakohastada, viimistleda nende väljendust — püüdleb kuulsat «sisu ja vormi kooskõla». Modernism seevastu, pettunud klassikalistes tähendustes ja seega kogu klassikalises kunstis, vastandub klassikale ja lammutab ta vormi — kuid mitte nihilistlikult, vaid tõelise «sisu», senileidmata tõelise tähenduse nimel. Seejuures ei loobuta klassikast, vaid kasutatakse seda ära peamiselt negatiivse, valikuliselt ent ka positiivse eeskujuna; st luuakse oma projekt teatavas mõttes klassika «varemetest» lähtudes. (lk 59)
  • Postmodernne peaks olema kirjandus, mille skepsis tähenduste suhtes on märksa sügavam modernismi skepsisest; postmodernist ei saa uskuda üldse mingit lõplikku ja igavest, «tõelist» tähendust, ja nii on tema vaade klassikalistele kaanonitelegi teistsugune. Postmodernist ei lammuta ega adapteeri vanu kaanoneid, selleks et kehtestada uusi, et luua uut traditsiooni, uut kultuuriloolist müüti — ta tegutseb õieti üksnes emantsipatsiooni nimel ja valib selleks vahendid võimalikult eelarvamusetult. Milline peab aga olema selle emantsipatsiooni tulemus, eesmärk? — Kui võidaks teada seda, oleks emantsipatsioon hukatuslik nõiaring, lakkamatu tagasipöördumine oma vana rahulolematuse juurde, tume ning kaootiline «vabadus vabaduse pärast». Pole niisiis kindlat kaugemat eesmärki, vaid ainult väikesed lähedased eesmärgid ja vahendid nende jaoks. Kas aga võib Runnelit ka sellistel tingimustel veel postmodernseks nimetada? (lk 59)
  • Runneli skepsis tähenduste, lõpetatud ideede suhtes on kindlasti suurem kui enamikul meie praegusaja luuletajatel. (lk 59)
  • Kui me seega püüaksime kokku lüüa aatelisuse ja mitte-aatelisuse deebeti ning kreediti Runneli luules, ei pruugi me saada tegelikult mingit saldot. Võiks kogunisti öelda: Runnel ühe käega annab, teisega aga võtab. Ühe käega laob ta lugeja turjale identiteedikoorma, teisega aga kergendab seda; nii on ta vahest üldse kõige parem mõeldav rahvajuht. (lk 60)
  • Peab ka meenutama, et Runneli luulet tõestav rahvuslik müüt pole ju mitte autori enese loodud, vaid sellisena käibinud ammu enne ja väljaspool tema kõige «müütilisemaid» tekste. Runnel on müüdi küll üles korjanud ja, nagu vahel paistab, sellele salamahti oma patendigi võtnud, kuid see ei tähenda veel, et kõik nood tekstid oleksid loetavad vaid kui tolle kõikehõlmava ja ebaisikulise müüdi isikupärased representatsioonid. Arvan, et tüüpiline runnellik tekst oleks kas niisama või isegi veel edukamalt loetav ka hoopis teistsuguses ajaloolises situatsioonis (sellise oletuse mis tahes tõestuskatse mõjuks paraku küll väga monstroossena), ja kui Runnel ongi raskesti tõlgitav, siis mitte ta regionalistliku sotsiaalse müüdi pärast, vaid ikka just regionaalse keeleainese tõttu. Tasub rõhutada, et Runneli suur mõjujõud ei tulene sugugi otseselt esindatava müüdi erakordsest elujõust (milles omakorda ei saa küll kahelda), vaid Runneli teksti võimest intensiivselt sekkuda sotsiaalsesse protsessi ja osaleda selles diskursusena. Nii ei esindagi enam Runnel müüti, vaid ümberpöördult: müüt esindab Runnelit. Keeleline sündmus saab sotsiaalseks sündmuseks ja teksti topeltorienteeritus neile mõlemale võimendub maksimaalselt.
Võime niisiis öelda, et Runnel niihästi konstrueerib kui dekonstrueerib müüti. Sest sotsiaalse müüdi väljaviimine ülevast ideaalsest keskkonnast, selle muutmine tegelikuks jõuks hävitab, «sööb» müüti; mille tulemuseks on lõpuks paratamatult, et ka Runneli luuletusi hakatakse lugema teistmoodi, pikapeale üha vähem ja vähem müütiliselt. Igatahes ei ole müüt Runnelil mingi ainuline, vääramatu logos, ja mitte kuidagi ei ole võimalik ette näha selliste luuletuste kõiki tulevasi lugemisvõimalusi. (lk 60)
  • Jah, Runneli tekst pole müüdi topis. Kuid siiski tajume, et runnellikus luuletuses sageli on midagi väga üldist, universaalset — et kogu luuletus esimesest sõnast viimaseni on lakooniline ja puhas, ebaisikuline üldistus. Ega selline üldistus saa ju ometi olla postmodernne? Peaks ju postmodernne kirjandus tegelema rõhutatult isiklike, autorilähedaste elamustega, küündides kuni keelekasutuse ülima idiolektilisuseni. Runnelil aga on ka stiil niisama üldistatud, puhastatud ja välja töödeldud; tundub ent, et postmodernismi seisukohalt ei tohiks kirjanikul üldse olla stiili, või kui, siis ainult «halb stiil». (lk 60)
  • Pealegi pole postmodernism mingi kindlate tunnuste, normide kogum; postmodernism ei taotle kehtestada kaanonit, järjekindlat meetodit. Üldse ei ole ta mingi seestpoolt, alglätetest vaadeldav ja suunatav liikumine, vaid üksnes väljaspoolt, distantsi pealt märgatav ja kirjeldatav praktika. (lk 60)
  • «Tautoloogia on lihtsalt mees, kes suitsetab Camel-sigaretti, seljas kaamelivillane mantel» (G. C. Infante). (lk 61)
  • Võib muidugi pärida: kui kirjandustekstide vahetu kehalisuse määr neist endist juba sedavõrd võimsamaks paisub, kuhu jääb siis vana hea idealistlik Kunst? Vahest on hoopiski aeg hakata talle juba tasapisi kirsturaha koguma? — See järeldus ongi täiesti korrektne ja õige. Sadakond aastat tagasi jõudis mäletatavasti meieni teade Jumala surmast; nüüd peab siis hakkama möönma, et ka see äbarikuohtu poolvend on talle järele läinud. Eks hakka ju hale peale tulema! — Allakirjutanu, paraku, peab siiski nentima, et tema süda siinkohal suuremat ei heldi. Pigem rõõmustab ta, et langeb ära võimalus nendele luuletustele kohe «luule piiripealsuse» diagnoos panna, nõnda neist valutult ja odavalt vabanedes. Jah, matusekellade helisedes peab nad pigem tunnistama teatavateks murdekohtadeks, lõhedeks, perspektiivideks uude lõpmatusse.
Kui aga haledus ikkagi peale tuleb: võib end lohutada mõttega, et kirjanduse, esteetika tõenäone kadumine iseenesest veel sugugi ei tähenda, et peaks kaduma kirjutatud tekstide lugemise komme üldse. Vahe on õieti vaid selles, et neid siis enam ei loeta kui kirjandust (kaasa arvatud uusaegsed puhtkirjandusliku adressaadiga tekstidki). Tekstile lähenemiseks kasutatavate kognitiivsete stiilide funktsioon teiseneb; võidakse lugeda ka täiesti fiktiivseid tekste, võidakse uskuda asju, mida pole olemas, ilma et see seepärast peaks tähendama «kirjandust». Lõpeb maniakaalne «loomingulisuse», «isikupärase käekirja» otsimine keskajal kirjapandust, rahvakunstist, kaljujoonistest jne. Minu meelest oleks see uusaja inimese tõeline emantsipatsioon kõige väsitavamatest rituaalidest — kuid selle kaugemaid eesmärke, nagu öeldud, oleks kuritegelik ennustada. (lk 61-62)
  • Naaskem aga Runneli juurde. Kohati näib ta olevat justkui vahendaja, vahemees muistsete konventsioonide ja võõra tuleviku vahel. Seepärast võiks ehk väljendada tunnet, mis mind käibivale eesti kirjanduse kogumile mõeldes sageli haarab: nimelt sagedast kahjutunnet, et mitte tänane juubilar ei ole meile kirjutanud «Kalevipoega». Tõsi, teatava moodsa kõõrdpilguga lugedes on ju ka Lauluisa oopus kogu oma sõnastuse pillavas pentsikuses päris mõnus lugemine — aga ainult ajuti, ainult lõiguti. Miks ent ei võiks tema kõrval figureerida ka uusi konkureerivaid eeposi? Mitte üksi seesuguse filoloogilise erialakirjanduse laadis, nagu Ridala ja Annisti omad, vaid midagi otseselt maarahvale, sõna kitsamas ja laiemas tähenduses. See peaks olema küllalt vabas vormis, mitte üleliia modernne, traditsioone ja pärimusi (mitte üksnes parodeerivalt) arvestav, kuid mitte ka neid fetišeeriv, mitte igi-igavest müüti kehtestada taotlev — just nii, nagu kirjutab Runnel. Lühidalt, see peaks olema eesti rahva postmodernistlik eepos — kui midagi niisugust suudetakse kujutleda. Arvan, et seesugune paradoksaalne fenomen võiks olla väga mõjujõuline. (lk 62)
  • Kui nüüd veel kord vastata eespool tekkinud küsimusele, vastaksin: kõik, mis Hando Runneli kirjutatus on aktuaalset ja ärritavat, viitab sellele, et ta põhiliselt on postmodernne maarahvalik luuletaja. Meil on küll luuletajaid, kellele toetudes postmodernismi-teooria ülesehitamine kulgeks vähemate vasturääkivustega (nagu Ene Mihkelson või Juhan Viiding), kuid peab arvestama, et Runneli puhul eriti tugev rõhk langeb regionaalsusele, ning sel on omad konsekventsid. Eesti postmodernism peab paratamatult tegema pingutusi teatavate positiivsete identiteedikujutelmade moodustamiseks, kuna see on kõige tõhusam vastutegevus riiklikult lansseeritavate negatiivsete, skisoidsete pseudo-identiteetide kuhjumisele ühiskonnas. Rahvusliku identiteedikujutelma toetamine võib niisiis ikkagi olla sotsiaalselt emantsipatiivne tegevus — ja Runnelil, nagu järeldasime, on ta seda suurimal määral.
Runnel seega kahtlemata on luuletaja, kelle kirjutatu tagasimõju nii muutuvale keelele kui käimasolevale sotsiaalsele protsessile on võrdselt tugev ning seotud, kelle puhul teksti topeltorientatsioon võimendub maksimaalselt. Juubel pole Runneli puhul tegelikult kuigi oluline teetähis, sest tema luuletuste lugemist ilmselt jätkatakse endise aplusega, nagu poleks juubelit olnudki. (lk 62)
  • Mannakreem ja õllevaht,
mina armastan neid kaht!
(«Punaste õhtute purpur», lk 63)

Kaspar Viilup

[muuda]
  • Kuigi 2020. aastal hakati ennustama, et koroona tõttu näeme lähiaastatel vaid pandeemia- ja isolatsiooniteemalisi linateoseid, siis sellega on suuresti mööda pandud, vähemalt praegu midagi sellist veel liialt ei paista. Pigem on üks iseloomulikumaid tendentse kinoturul hoopiski filmide korduv ja korduv edasilükkamine. See võib näida pragmaatiline detail, aga Ergo Kulla "Soo" puhul tekkis küll tunne, et olin seda filmi juba enne kinno jõudmist näinud. Pea aasta aega on kõik kohad täis promomaterjale ja intervjuusid, sellest filmist on räägitud iga võimaliku külje pealt ja tekib põhjendatud küsimus: kas kinolinalt saab üldse mingit üllatust oodata?
  • Ergo Kuld ja Martin Algus on kommertsmeelelahutuse meistrid, nad oskavad kruttida asjad sedasi paika, et kinno tuleb nii teismeline kui ka pensionär ning päris hapu näoga keegi neist kinost ei lahku. Kodumaiste sõltumatute – või ütleme õigemini, erarahade toel valminud! – filmide ühendav joon ongi enamasti konfliktide puudumine, kõikvõimalikest äärealadest kaarega mööda minemine. Kui üldse mingit vastuolu otsida, siis võib ju nokunaljad kahtluse alla seada, aga "Soos" pole neidki...
  • "Soo" kannataks otsekui samade murede käes, mida võis näha ka "Tõe ja õiguse" ekraniseeringu puhul: kujutades ajaloolist Eesti maaelu tekib filmitegijatel ikka ja jälle tahtmine reaalsust ilusamaks kirjutada. Eelistaksin, kui metsade ja soode vahel seiklemist kujutataks kreutzwaldilikust mütoloogiast lähtuvalt, pigem võetakse aga aluseks läänelike ajastudraamade traditsioon. Vuntsid on sirgelt aetud, baaris istuvad joodikud küllalt klanitud, sopp, muda ning rokk alati kuidagi esteetiline ja õige koha peal. On olukordi, kus sedalaadi klantspilt töötab, tepituna kirvega vehkivate maniakkidega tekib aga dissonants.
  • Jätke see ilusat maaelu korraks kõrvale ja keereake teraviku just tumeduse poole. Tegelikult saaks vabalt ka "Soost" natuke ümber monteerides õudusfilmi teha: annad rohkem ruumi rapikus ragistamisele (mis meenutas kohati isegi Toomas Hussari "Seenelkäiku"!) ja olekski igati viisakas ugri-slasher käes.

Ernest Hemingway

[muuda]
Eestlased tsiteerivad uhkusenoodiga Ernest Hemingway lauset, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast. Ent see pole täpne tsitaat. 1937. aastal ilmunud teoses "Kellel on ja kellel pole" (eesti keeles ilmunud 2001 Mart Kanguri tõlkes) on hoopis järgmine lõik:
"Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all "Meie kartmatute rännumeeste saagad". Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees."

Ojasoo ja Semper

[muuda]

, intervjuu: Lisete Velt, "Tiit Ojasoo: ainult ideest ei piisa, peab olema jõudu ja pealehakkamist", ERR/Klassikaraadio "Delta", 15.02.2022

20. veebruaril esietendub ameerika ajakirjaniku Nellie Bly reisiraamatust "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" inspiratsiooni saanud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus "72 päeva".

Ojasoo:

  • Me oleme tõesti kuude kaupa uurinud seda, millised on meie sotsiaalsed piirid või kuidas üksteist puudutada. Ma väga loodan, et publik saalis tunneb seda, et inimese keha on väga ilus.
  • Ainult ideest ei piisa, peab olema jõud ja pealehakkamine


Indrek Allmann

[muuda]
  • Muidugi on arhitektid kõik isiksused ja enamus neist on väga tugeva loojanatuuriga, mis tähendab ühtlasi seda, et esineb nii sõpradeks saamist kui tülliminekut.
  • Ekspordi rõhutamine tuleb sellest, et maailm on avardunud. Kui me ise välja ei lähe, siis tullakse siia.
  • Me ei saa viia arhitekte bussiga välismaale ja öelda, et hakake nüüd eksportima.
  • Arhitektid, sisearhitektid ja maastikuarhitektid on ametid, kelle looming käib autorikaitse seaduse ühe paragrahvi alla. Täna me oleme kolm erinevat liitu. Aga tõenäoliselt on meil palju ühist.
  • Kui minna kohalikku omavalitsusse oma projekti kooskõlastama, siis võib juhtuda, et kooskõlastaja on vene keele õpetaja, võib-olla zootehnik, paremal juhul maamõõtja.
  • Kummalisel kombel omavalitsused kurdavad, et ükski arhitekt ei taha neile tööle tulla. Isegi kaunite väikelinnade peaarhitekti kohale on raske inimest leida. Samas arhitektidel ei ole tööd.
  • Arhitekti koolitus on riigile väga kallis. Tuleks leida neile inimestele kohad kasvõi riigi struktuurides, kus nad saaksid oma kooliraha tagasi teenida. Ma väga austan arhitekte, kes täna töötavad riigi struktuurides hoolimata sellest, et neid seal tihtipeale ei mõisteta või neist kiputakse poliitilistel või mittepoliitilistel põhjusel üle sõitma.
  • Need on need kolm teemat, mida pean Arhitektide Liidu juhina kõige olulisemateks. Ülejäänud mass küsimusi voolab nagu jõgi, mille peal katsun surfata ise minimaalselt märjaks saades, sest vastasel korral on oht uppuda.
  • Riigiarhitekt on termin, mis tekitab paljudes mõistmatust. Samas Eesti-suguses väikeses riigis oleks see väga efektiivne ja suisa hädavajalik lahendus.
Maailmas on erinevaid traditsioone, kuidas arhitektuuriasjadel silma peal hoida. Näiteks Suurbritannias on praktika, kus riigiametite, omavalitsuste ja kinnisvara planeerimisega tegelevate ettevõtete juures on arhitektide nõukojad. Kõrval on Iirimaa, kus seevastu nõukodasid niipalju ei ole ja kompetents on koondatud riigiarhitekti meeskonda.
Tegemist on nõuandva organiga, mis on partneriks ministeeriumitele, aidates neil välja töötada oma kinnisvarapoliitikat. Riigiarhitekt on partneriks ka omavalitsustele, kes vajadusel saavad abi ja nõu küsida, kasvõi nendesamade hangete puhul, kui on oht, et neid tahetakse vaidlustada. Riigiarhitekti meeskond levitaks hangete kohta kogemusi headest praktikatest ja oleks toeks.
Riigiarhitekt ei ole kindlasti see, kes hakkab omavalitsusele ütlema, et miks te nii koleda roosa maja tegite. Küll aga on selle ametkonna pädevuses suuremad üleriigilised planeeringud, samuti peaks riigiarhitekt aitama kujundada välja riigipoolseid seisukohti arhitektuuri ja planeerimist kaasavate küsimuste lahendamises.
  • Kui Tallinna linnaplaneerimise ametis oli siiani tööl u 20 arhitekti, siis Helsingis on vastavas osakonnas neid tööl 240. Tallinn on proovinud paarikümnekesi 240 inimese töö ära teha ja see on paratamatult väljendunud ka linnakeskkonnas.
  • Üldjuhul on eri erainvestoritele kuuluvad tükid linnaehituslikus mõttes ääretult pisikesed. Sellest tulenebki, et Tallinn on nagu rosolje, kus mõned tahavad palkmaja, teised valget funki. Ja kui eraettevõtja oma krundi ära planeerib, siis tänavad sinna ümber, infrastruktuur, koolimajad käivad juba kõrgelt üle mõistuse ja sellega ei viitsi keegi eriti tegeleda.
  • Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe sündisid tegelikult väga selgetel aastavahemikel ning näitasid, et tegemist oli süstematiseeritud ja selge linnaplaneerimisega. Dmitri Bruns oli toona Tallinna peaarhitekt ja tema juhtimisel need linnaosad sündisid. Kas nad meile meeldivad või mitte, polegi isegi oluline, terviklikud on nad igal juhul.
  • Olen väsimuseni korrutanud, et tegelikult on Tallinn ammu valmis kiirema transpordi sünniks. Vahet pole, pakub seda linnarong, metroo või kiirtramm. Aga muidu me inimesi autodest välja ei saa ja loome jätkuvalt autostunud maailma.
  • Kui Ülemiste City asub vanalinnast paremal pool jalakäigutsooni ning Paljassaare vasakul, siis punktist A punkti B sõitmine võtab praegu eksisteeriva trammiga 55 minutit. Tulevikus saab Ülemistest sõita 40 minutiga Pärnusse. Kuidas saab olla võimalik, et Tallinna linnas on ühistransport nii aeglane, et sa jõuad enne põhimõtteliselt teise Eesti otsa? Pärnu rand on lähemal kui Paljassaare rand.
  • See, et me ehitame kuskile Rae valda või Rannamõisa tee äärde mingitele põldudele kortermaju, on täielik katastroof. Linna äärealad peaksid olema madala tihedusega ehk põhimõtteliselt eramutele, linn peaks aga olema tihe ja selge keskusega, sest see vähendaks ühistranspordiprobleeme, võimaldaks püsida elus teenindussektoril ja vähendaks ühiskonna liikuvusele tehtavaid kulutusi.

Roman Jakobson

[muuda]
  • A missionary blamed his African flock for walking undressed. "And what about yourself?" they pointed to his visage, "are you not, too, somewhere naked?" "Well, but that is my face." "Tet in us," retorted the natives, "everywhere it is face." So in poetry any verbal element is converted into a figure of poetic speech.
    • Roman Jakobson, "Closing Statement: Linguistics and Poetics", in: Thomas A. Sebeok (ed.), Style in Language. Cambridge, Massachusetts: The M.I.T. Press, p 377. First edition 1960, second printing 1964, this comes from second paperback printing, 1968.

Kaja Kallas

[muuda]
  • Eesti inimestele ja ettevõtetele on oluline, et Eesti seisab Euroopa Liidu nelja põhivabaduse ja siseturu eest ning jätkab ka viienda põhivabaduse – andmete vaba liikumise – eest seismist, sest andmed moodustavad eduka kaksikpöörde tüve.
  • Euroopa Liit on ja jääb ennekõike rahu- ja julgeoleku tagatiseks. Minu jaoks on eelseisva perioodi olulisemateks märksõnadeks usaldus ja usaldusväärsus. "Sõber tunneb sõpra silmist, vaenlast vanast sõjafilmist," ütleb Hando Runneli luulerida. Teisalt on aga vanade sõjafilmide kangelased Euroopa Liidus sõjakirve maha matnud, kuid need asendunud üha uute konfliktidega, mille operaatoriks on oma rahvast kartev autokraatia.
  • Seni töötasime usus, et üleilmne majandus ja ideede vahetus kergitab tõusulainena kõiki paate ja sellega koos liigub areng vältimatult demokraatia ja vabaturumajanduse suunas.
Olime naiivsed, kui uskusime, et tahetakse nii heaolu kui ka head valitsemist, nii tehnoloogiat kui ka demokraatiat, vabaneda nii kommunismist kui ka korruptsioonist. Kuid loodud heaolu kasutatakse ka muskli kasvatamiseks vabaduse vastu, naabrite ja vähemuste kiusamiseks.
  • Huvi või geograafia võib küll olla koostöö aluseks, kuid usalduse aluseks on ühised väärtused, põhimõtted ja neile toetuvad kokkulepped.
  • Meenutan, et alustasime iseseisvuse taastamiseni viinud teekonda just surve tõttu meie keskkonnale. Umbes sama palju aega, kui on möödas iseseisvuse taastamisest, on meil nüüd kliimaneutraalsuseni jõudmiseks.
  • Eesti edulooks on olnud uudishimu tehnoloogia vastu.
  • Meil ei ole põhjust keelata soojustamata maju, veiselihast valmistatud burgereid, halgudega köetavaid saunaahjusid või sisepõlemismootoritega sõitvate autode kasutamist. Oma tulevikku plaanides tuleb aga silmas pidada, et rohepööre tähendab, et üha enam on kõikidesse lõpptoodetesse, teenustesse ja ka tarneahelatesse sisse arvestatud keskkonnamõju. Ka äriplaanides, reitingutes ja laenulepingutes hakkab rolli mängima mitte ainult saadud, aga ka kulutatud energia ning selle jälg keskkonnas.
  • Emissioonide eksportimine näeb paberil hea välja, aga on pesueht rohepesu.
  • Oleme harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui regulatiivsest superjõust, ühiselt kokku lepitud normide jõustajast ja vahemehest. Kuid Euroopa on ka vabaduste projekt, mida ei tohi pandeemia käigus unustada.
Üks tähelepanuväärne positiivne muutus, mis Euroopaga on juhtunud, on Euroopa Liidu igapäevane kohaolek inimeste elus, mille parimaks näiteks ei ole ainult Erasmuse programm ja euro, vaid ka vaktsiinid ja koroonasertifikaat.

Kaja Kallas: emissioonide eksportimine on pesueht rohepesu Kaja Kallas riigikogus tehtud ülevaates valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel ERR, 23.11.2021

tsitaadid:

  • Märtsis ütlesin, et "on igati Eesti huvides olnud ja peaks alati olema pürgimine Euroopa poliitika ja ühiste otsuste tuumikusse, sest see on väikeriigi tugevaim tagatis oma saatust ja tulevikku ise määrata".
  • "Sõber tunneb sõpra silmist, vaenlast vanast sõjafilmist," ütleb Hando Runneli luulerida.
  • Tuntud välispoliitika ekspert Mark Leonard ütleb oma värskes raamatus:
   "Tuumaajastul on sõja hind hoomamatu. Seetõttu on ühenduvussõdadest saanud uus poliitika tegemise viis "teiste vahenditega". Need on väiksema hinnaga. Need on rohkem mõjusad. Ja selle tulemusel muutuvad nad üha enam levinuks. Mida enam need levivad üle maailma, seda surmavamaks muutuvad nad ka võrreldes konventsionaalse sõjapidamisega."
  • Kui väärtused ja reeglid lahknevad, võivad ka piirileping ja piiritara vähendada usaldamatust. Ehk nagu on öelnud luuletaja Robert Frost: "kindel piir muudab naabrid talutavaks".
  • Vajalikud muutused ei ole vaid tehnilised. Ehk nagu ütleb Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: "Tehnika viimane sõna pole alati parim lahendus. Traditsiooniliste oskuste nutikas rakendamine, kohalike oludega sobitamine ning lihtsate inimeste mõistmine ja tugi saavad järjest enam kaalu".
  • Loodusuurija David Attenborough ütles Glasgow kliimakonverentsil tabavalt, et meid peaks kannustama meeleheitlik lootus ja mitte halvav hirm. Seesama tunne, mis Tiigrihüppe eel. Seesama tunne, mis kolm kümnendit tagasi. Rohepööre peab olema kodanike rohepööre.

Virginia Woolf

[muuda]

Virginia Woolf (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882, South Kensington, London – 28. märts 1941 Lewes, Ida-Sussex, Inglismaa) oli Briti kirjanik ja feminist, üks tähtsamaid modernistliku romaani esindajaid. Tema tuntuimate teoste sekka kuuluvad "Proua Dalloway" (1925), "Tuletorni juurde" (1927), "Orlando" (1928) ja "Lained" (1931), samuti feminismiklassikasse kuuluv essee "Oma tuba" (1929). "Proua Dallowayl" põhineb omakorda Michael Cunninghami romaan "Tunnid" (1999).

Eesti keeles on ilmunud Woolfi romaanid "Tuletorni juurde" (tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1983 ja 2005), "Orlando: elulugu" (tlk Riina Jesmin, 1997), "Proua Dalloway" (tlk Riina Jesmin, 1998), "Lained" (tlk Riina Jesmin, 1999 ja 2008), samuti essee "Oma tuba" (tlk Malle Talvet, 1994), valimik "Esseed" (tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997) ning rida lühiproosat ja esseid ajakirjades: "Kew Gardens" (tõlkinud Inna Feldbach, Looming 1975/8), "Kaasaegne proosa" (tõlkinud Jaak Rähesoo, Looming 1982/1), "Kolm pilti" (tõlkinud Malle Talvet, Vikerkaar 1991/7), "Tellija ning krookus", "Viiv", "Suveõhtu" (tõlkinud Malle Talvet, Looming 1991/12), "Kuidas rabab kaasaegset" (tõlkinud Jaak Rähesoo, Looming 1992/8).


  • So with the house empty and the doors locked and the mattresses rolled round, those stray airs, advance guards of great armies, blustered in, brushed bare boards, nibbled and fanned, met nothing in bedroom or drawing-room that wholly resisted them but only hangings that flapped, wood that creaked, the bare legs of tables, saucepans and china already furred, tarnished, cracked. What people had shed and left - a pair of shoes, a shooting cap, some faded skirts and coats in wardrobes - these alone kept the human shape and the emptiness indicated how once they were filled and animated; how once hands were busy with hooks and buttons; how once the looking glass had held a face; had held a world hallowed out in which a figure turned, a hand flashed, the door opened, in came children, rushing and tumbling; and went out again.
    • Virginia Woolf, To the Lighthouse, Harmondsworth, Penguin, [1929] 1975, 147. Motto for Carolyn Steedman, "Dust".


Anna Murray Vail

[muuda]

"Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III"

[muuda]

Anna Murray Vail, "Notes on the Flora of Smythe County, Virginia. III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

  • pOPULAR tradition declares that the distance from Marion ·*־ to White Top Summit is twenty-eight miles, and even the most hardened mountaineer calls it the very worst road in the state, and looks upon the ascent of the mountain as an achieve· ment for a lifetime. Most of the residents of Marion look what they called "that ׳ere company" fora party of full-fledged lunatics, when they learned that'we meditated its ascent a second time, having already spent three nights upon the summit.

Our traveling outfit consisted of two wagons—one fairly strong, drawn by a team of good horses, the other bearing a perilous resemblance to the "deacon's one-hoss shay “ toward the close of its magic century. The team, however, was good, though the driver was not a man of brilliant intellect. Neither of the men, born and bred in Marion, had ever been on the mountains, and both would infinitely have preferred to stay at home.

It was on a dull day during the last week in May that we started. The road was passably good till we began (he ascent of Iron Mountain, which was crossed at an altitude of over three thousand feet in a driving hail-storm. Along the gap, among the Hemlocks, there was a small grove of White Pine and beautiful thickets of Rhododendron Catawbiense intermingled with Mountain Maples (Acer spicatum), Striped Maples (A. Pennsylvanicum) and great hedges of the luxuriant Purple-flowering Raspberry (Rubus odoratus).

The road on the descent of Iron Mountain winds for two or three miles along White Top-tree Creek; the many small brooks that feed it run through dense forests consisting for the most part of Hemlock. Some of the trees are magnificent specimens, three to four feet or even more in diameter, and tower above everything else in the gloomy ravine, where Rhododendron maximum made an impenetrable tangle, individual plants being over twenty-five feet in height and tree-like in character. Kalmia La ti folia was there also in great abundance, quite respectable little trees, with the gnarled, picturesque aspect of old Apple-trees. At that season, however, the only conspicuous tree in flower was Magnolia Fraseri. Manv of them must have exceeded the filty feet given as their height in Gray's Manual, for in some instances they seemed to rival the giant Hemlocks themselves. These made a picture to be remembered long. All along the gorge the straight, slim Magnolias, their light green leaves glistening with the rain-drops from the sudden shower, stood out in such dear outline *against their dark evergreen background that each graceful, perfect flower seemed conscious of its beauty. For several miles at each turn of the road we saw a scries of lovely trec-groups, and though, of course, there were many other interesting and remarkable trees. Chestnuts, Maples, Oaks and Tulips, the remembrance is only of the Hemlocks and Magnolias.

At a fork of the road we missed the right turning, and in consequence had to endure six miles, instead of two, of the roughest of corduroy roads; our ״*one-hoss shay,’* unlike its lamous prototype, breaking down on an average every two hours. We were unable to reach the mountain that night, and took refuge in a small wayside inn near Green Cove on the North Carolina border, some twelve miles by the roud from the top.

Near the spring where our hostess kept her milk-uans and great stone jars of butter, we found an antique Kaimia that has survived many winters. It was about twenty-live feet tall, and at six inches from the ground measured seven feet and two inches ; at one foot from the ground four feet and three inches in circumference. It was not yet in bloom, but its magnificent proportions compcltcd our admiration.

Among the plants not collected before, nearer Marion, was Phacelia finibriata, with charming little white flowers, a smaller and more delicate species than P. Purshii. With it along a little mountain stream was the tiny spring beauty, Claytonia Caroliniana, in fruit. The woods were all second growth, and, with few exceptions, large trees were seldom seen. A thousand feet or so below the summit we passed through a belt of Spruce-trees growing in a deep black loam bog. Clintonia umbellata grew there in great beds and was at its best; C. borealis was just beginning to show its pretty green bells, and unusually large specimens of the yellow Adder’s· tongue (Erythronium Americanum) were still blooming. Streptopus roseus, with its tiny rosy bells, was plentiful; the delicate white Thalictrum clavatum grew along every little rill and ditch, as did also a particularly large and handsome swamp form of Viola cucullata.


Of all the swamp flowers, however, the roost conspicuous and luxuriant was Anemone trifolia. Tins charming little plant, so long confounded with A. nemorosa, has rather an interesting history, which has recently been published by Dr. britton in one ol the Afrmoirs of the Torrey Club. It was collected twenty-five years or more ago by Mr. Canby on the Salt Pond Mountain, and again by Mr. Curtiss on the Peaks of Otter. It had been considered a distinct species, but on comparing it with the European A. trifolia it was found to be identical, and republished as such. Two years ago we found it in great abundance in flower and fruit in the localities mentioned above, und all through the higher altitudes of the Smythe County mountains we found it this year in even greater quantities, and especially fine in the great swamp on While Top. The plant stands mostly six to eight inches hign,and sometimes even higher, and has m every way larger and coarser leaves and larger flowers than the trail little Wood Anemone of the northern lowland woods.

The Spruces were neither very old nor very large trees, and their very ancient appearance was caused by the luxuriance of the moss and lichen crop with which their trunks and branches were covered. Above the Spruce-swamp, on the edge of the road, stood a venerable Hirch, one of the remains of the older forest on the mountain—a great gnarled old trunk that measured at three feet from the ground within two inches of twenty-three feet in circumference. Some twenty feet or more from the ground the main trunk was separated into four great erect branches, each a large tree in itself.

Range after range of billowy forest-clad mountain-tops of ever-increasing height, with the Roan and Grandfather mountains for a somewhat hazy background against a cloudless midday sky, was the sight that greeted us as we came out of the woods'on to the great open field at an altitude of over 5.600 feet. The mountain-slope was not precipitous, but the great semicircle of North Carolina mountains lay apparently just at our feet. The grassy, rocky field, many acres in extent, the gra/ing-ground of many cattle, spreads right and left of the httle group of cabins, where we stayed that night. The actual summit is covered with a dense forest of Black Spruce /Picea nigra). The grass is strewn with Violets and little low iitraw-berry-blossoms, and above, near the trees, the dainty little Carolina Claytonia was blooming, while the fragrant Trailing Arbutus still lingered in the dense shade. Under the Spruces we walked nearly knee-deep in luxuriant mosses, and the Cryptogamic collection was very large and mosi interesting. On (he topmos( cliff Rho<lodendron Catawbiense hardly showed signs of color on its great buds, though along the valleys we had collected and seen i( in bloom fora couple of weeks. From those rocks we saw three white-iiowered shrubs and trees blooming in the valley below : Amelanchier Canadensis, the Servicc-uerry of the natives, its fruit already tinged with red; the Wild Red Cherry (Pro n us Pennsylvanica), a graceful little tree covered with slender-pedicelled, delicate white blossoms, and the crowning glory of the whole, the Hobble-bush (Viburnum lantanoides). its great Hydrangea-like creamy cymes shining among the dark evergreens ",like a good deed in a naughty world."

Some of (he moss-covered boulders were overgrown with clumps of (he Fetid Currant {Ribes prostratum), a pretty shrub notwithstanding its rather forbidding name, which, however, is well merited.

Early the next day we started on the return (rip by a shorter and somewhat better road. On the south-east side of the mountain the white Baneberry (Act.׳ea alba), (he Blue Cohosh (CaulophyCum (halic(roides). with strange, inconspicuous little greenish and brownish Mowers, and the Umbrella-leaf (Diphyl* leia cvmosa) had foi* a distance complete possession of the wood's. The Diphylleia is a tall, handsome plant, with large, coarse, roundish peltate leaves and small cymes of white flowers with bright golden-yellow stamens. Along the road (wo yellow Umbelliferous plants were abundant, the small Zizia Bcbbii, and the larger, more showy Thaspium barbinode. At a somewhat lower altitude we found a thicket of Menziesia glohularis, wi(h what in the Manual is called Vaccinium corvmbosum, var. pallidum. The Blueberry is a slender shrub, with Hat. spreading, very light green leaved branches and very full clusters of greenish white bells. The Pipe-vinc (Aristolochia SiphoJ grew high over shrubs and up on trees, and was covered with its strange little brown flowers.

During the latter port of (he descent we were caught in another storm, and reached Marion at nightfall in a drenched condition. The luxuriance and almost abnormal growth of the mountain vegetation are not to be wondered at when the rainfall is taken into consideration. The day without a thunderstorm or sudden, short shower was a rarity, and a three days' drought happened only once during our six weeks'sojourn in the county.



Epi Tohvri

[muuda]

Epi Tohvri (sündinud 12. märtsil 1970) on eesti kunstiteadlane ja arhitektuuriajaloolane, kes on uurinud peamiselt valgustusajastu (18.–19. sajandi) arhitektuuri, ülikoolide akadeemilist struktuuri ja ehituslugu ning ajaloolist pedagoogikat Atlandi-üleses võrdluses.


"Georges Frédéric Parrot"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019



  • "Georges Frédéric Parrot' visioon valgustusajastu ülikooli uuest struktuurist Tartu ülikoolis 19. sajandi alguses". Rahvusarhiivi Toimetised =Acta et Commentationes Archivi Nationalis Estoniae, 2/2018, lk 227−260
  • "Valgustusajastu uue ülikooli idee – "Akadeemiline küla" – Thomas Jeffersoni poolt kavandatud Virginia ülikooli kontseptuaalne seos Tartu ülikooliga 19. sajandi alguses". Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on art and architecture = Studien für Kunstwissenschaft, 26, 2018, 64−91
  • "Otto Friedrich von Pistohlkors ja Rutikvere mõis". Kodres, K.; Maiste, J. (toim.). "Eesti kunsti ajalugu. 3. osa, 1770-1840 = History of Estonian art. 3, 1770-1840" (lk 64−68). Eesti Kunstiakadeemia, 2017.
  • "Vabamüürlusest Venemaal ja Läänemere ääres". Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2/2016, lk 143–146
  • "J. W. Krause arhitektuurikabinet ja erialaraamatukogu". Rmt: "Johann Wilhelm Krause. Ülikool Emajõe Ateenas". Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 281–310
  • Käsper, Marge; Tohvri, Epi. "Georges Frédéric Parrot' prantsuse nimest, päritolust ja retoorikast: rektori tervituskõne keisrile ja selle lausumiskontekstid". Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 1/2015, lk 36–50
  • "Sümbol VERITAS kui valgustusajastu Tartu ülikooli teadlaskogukonna representatsioon". Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae, 2014, lk 93–112
  • "Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi esimene põhikiri ning selle ideelised allikad". Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, XLI, 2013, lk 11–30
  • "Eesti luterliku kirikuehituse kontekstuaalsed muutused 19. sajandi keskel". Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on art and architecture = Studien für Kunstwissenschaft, 21/1-2, 2012, lk 273–277
  • "The Enlightenment and Standard Facades in Tartu". Centropa. A Journal of Central European Architecture and Related Arts, Volume X, 2010, lk 5–13
  • "19. sajandi I poole Tartu linna hoonestust mõjutanud eeskujud Lääne-Euroopast". Rmt: "Tartu Linnamuuseum 2010 Aastaraamat", lk 35–49. Tartu: Elmatar, 2010
  • "Philantropin'i mõju Eesti pargikunstile". Rmt: "Park on paradiis looduses ja kunstis". Tartu: Eesti Maaülikool, 2009, lk 60–73
  • "Ühest sotsiaalutoopilisest eksperimendist Vene impeeriumi linnades 19. sajandi esimesel poolel". Rmt: "Klassika ja klassitsism", Ehituskunst = Estonian architectural review 36/37. Tallinn: Eesti Arhitektide Liit, 2003, lk 32–51

Emily Green Balch

[muuda]
Emily Greene Balch

Emily Greene Balch (8. jaanuar 1867, Boston, Massachusetts, USA – 9. jaanuar 1961, Cambridge, Massachusetts, USA) oli USA majandusteadlane, sotsioloog, kirjanik ja patsifist, kes 1946. aastal pälvis koos John Mottiga Nobeli rahuauhinna panuse eest Naiste Rahvusvahelise Rahu ja Vabaduse Liidu arengusse.


  • Religion seems to me one of the most interesting things in life, one of the most puzzling, richest and thrilling fields of human thought and speculation... religious experience and thought need also a light a day and sunshine and a companionable sharing with others of which it seems to me there is generally too little... The Quaker worship at its best seems to me give opportunities for this sort of sharing without profanation. (lk 60)
  • [Hispaania kodusõjast, kirjas WILPFi eestseisusele, 26. august 1936:] We believe that nothing can be settled right by the method of fighting nor in the midst of fighting. Everything sould be done to secure a truce, at least, so that reason could have a chance to make itself heard. [---]
I have no patience with the legalistic view that beyond the policy of refusing to send in war supplies (which, important as this policy is, is a purely negative one) friendly governments can do nothing to stop the present horrors without recognizing the rebels and giving them the status of belligerents. 'Friendly offices' conciliation can always be tried. If the Governments had the will to do something they could.
As it is, with the Governments and especially the great European Powers, lined up in their sympathies behind the two parties and therefore against each other, they are unlikely to act, and we have great cause for thankfulness if only the general explosion is not brought to pass. 5 (lk 324)
  • [1934:] There is a powerful current of feeling of the duty and happiness of merging self in the community whether in Fascist Italy, Soviet Russia or Hitler Germany. It is powerfully stimulated by government propaganda but apart from this it seems to me clear that it is a psychological current which has deeper spurces than the self-interest of those who are in power. 8 (lk 326)
  • [1927:] How many Americans not only believe, but openly maintain, that fascism is better than democracy, that unthinking obedience is better than action based on individual conscience and thought, that patriotism is synonymous with nationalism, that liberty is dangerous, that peace is a dream and not even a beautiful dream? 9 (lk 326)
  • Some time later, Emily Balch, writing on American policy in the face of the war in China, and thinking also of Germany, Ethiopia, and Spain, wrote: "Neutrality in the sense of treating the aggressor and his victim alike is morally impossible. ... I stand emphatically for non-belligerency. I do believe in embargoes on munitions to all parties, at all times and now particularly re Japan and China." She hoped to keep out of war by building up a collective peace system using such non-military forms of pressure, internationally organized, as moral, diplomatic, and if unavoidable, economic, except a food blockade.* "The type of peace people with whom I disagree and whose influence seems to me to have had unfortunate results are those who teach, in effect, that we must do nothing that will make a bully displeased, since if we do he may fight - and then we should have the world in flames again. I do not think we should be scared off from doing what we should otherwise think right to do through fear of how the bully will react. No one can be made to fight who chooses not to. It would be a salutary sight to see a country against which war had been declared refusing to accept that weapon and seeking the solution of the conflict by quite other means.
"Those who believe in force grow the more dangerous when they are led to believe that every one is too much afraid of them to oppose them, and pacifists who avoid war by mere yielding are likely to be the more overwhelmed by it later."** And then she closes: “It is essential to offer effective opposition, but by other methods than those of the violent, or rather to do more than merely to oppose them. The peace method is, renouncing all idea not merely of revenge, reprisals or punishment, but of 'victory for our side,' and, adopting no 'holier than thou' attitude, to seek out co-operatively a solution that will be beneficial all round. And such a solution is not so Utopian as it sounds. It is even conceivable that such a via aurea may be worked out, through mediation, in China and in Spain." 14


    • * "I would like to see active aid to China, not only relief but loans, technical aids, not military. Opinion is much divided here. ... It is a tragic dilemma that the world is in: to acquiesce is moral suicide and perhaps ultimately war; to resist is probably war and is almost impossible, given the political morale or lack of it in England and France, each of them tied to a dying imperialism and divided between capitalist conservatism and an unclear radicalism." E. G. Balch, letter to G. Baer, December 1, 1937.
    • ** The attitude of the International W.I.L.P.F. toward the situation created by the Conference of Munich was briefly expressed by Clara Ragaz: "The 'peace' proclaimed at Munich is not the peace we have always fought for. It is no peace at all. It might at best be called a state of 'non-war' or better still 'deferred war.' It cannot be called peace because it is not founded on justice. It is merely an agreement between four partners, one of whom, the party prosecuting as it were, under threat of war made certain demands which were supported by his second and acquiesced in and granted by the third and fourth partners. The defendant had not been asked to be present: he was not even consulted and was sacrificed in cold blood. The four partners then were acclaimed by the multitude as peace-makers while the victim was going to his death."

(lk 333-334)


  • Speak of the great things
Above Peace, above Freedom
These are means, not ends. (lk 334)
  • February 3, 1933: Leisure from oneself for others: leisure from details for the whole. (lk 334)
  • January 19, 1936: I tried today to interrupt my occupiedness, my sense of duties and busyness, to free and open myself — such a creaking and dust choked door to open-I have not succeeded, yet it is something to be beginning once more to try to live not only in the ordinary dimensions but also, in however tiny a degree, in that other dimension which we call God. (lk 334)
  • September 26, 1937: [Aetat 70] Reasons my spirit has been darkened this autumn are perhaps:
1) Unwillingness to face and endure the situation of the world and to think out my own position and to be more than merely passive. (lk 334)
2) A growing love of money and concern over it and ill feeling at what I consider injustice to me personally.
3) Lack of resignation to old age and all its incidents and losses and to nearer approach of certain death. [Ta elas veel kakskümmend neli aastat.]
4) Indolence in things spiritual; laziness and self-indulgence.
5) Anxiety about Annie.
6) Pressure on my faith in non-violence by the dilemma of Chinese pacifism, a dread of facing the problem, once more, honestly de novo. (lk 335)
  • Päevikumärkmed, lk 334-335)
  • “This is no time for discouragement and we are not discouraged. It is a time to maintain our principles and to use every educational device to make them understood and accepted. 15 (lk 335)
  • It seems as though when things look as bad as possible each day brought some item of news for the worse. My naturally resilient optimism is hard put to it. May I some day look back and think how much I feared unnecessarily. I pick up crumbs of comfort. Frau Seger and her baby have been released from their German concentration camp. (lk 335)
  • [1938:] It is shallow to be so impressed by the blatant victories of violence and unreason as to fail to recognize the more permanent and more significant forces which are constantly working in the contrary direction. 16 (lk 336)
  • This wide-spread determination to put an end to war is a new thing in history. (lk 336)
  • I devoted myself to work for the refugees, members of the W.I.L.P.F. and others, who were then desperately seeking asylum in the United States, securing for them as far as possible the coveted affidavits which were required for entry and carrying on a voluminous correspondence which in the end was too generally futile owing to what seemed to me the narrow-minded and pusillanimous policy of the American State Department. (lk 336)
  • [Lendleht "Refugees as Assets":] There is good reason to be convinced that they are bringing to us more than they ask of us. May we ourselves be worthy of the refugeel And to him, may his enforced change of country with all its pain and loss be in the end blessed also! (lk 337)
  • [1939:] The new Allies, which we are too apt to forget included later the new Russia, appeared to me to represent certainly, not an all virtuous body but one infinitely preferable to the cruelty and hatefulness of Hitlerism, not alone exemplified in the concentration camps and the hideous mistreatment of Jews, but in its whole character and purpose. (lk 340)
  • When the war broke in its full fury in 1939, and especially when, after the disaster at Pearl Harbor, the U.S.A. became a belligerent, I went through a long and painful mental struggle, and never felt that I had reached a clear and consistent conclusion. 'How can you reach inner unity,' I said, 'when in your own mind an irresistible force has collided with an immovable obstacle?' It appeared to me that after the Japanese attack any government would have found it impossible to refuse to fight, impossible that is, given the existing degree of development of mankind and its failure to have ready any effective and generally understood technique for constructive non-violent action, such as Gandhi had aimed at. On the one hand, I refused to buy war-bonds; on the other, I contributed, however modestly, to so-called Community War-Funds, a large part of which was devoted to wholly peaceful social aid-which typifies my mixed reaction. I thus lost the respect of my many 'absolutisť' pacifist friends. That of the military-minded i neither had nor desired. (lk 340-341)
  • [Kirjas Gertrude Baerile 22. septembrist 1939:] It is incredible that I have not written all this time but you will know what I have been thinking and feeling. I have the sense of being numb and inert under the blow of war. To the last I hoped it might be averted. (lk 341)
  • [Kirjas 11. oktoobrist 1939:] Of course, I long for mediation by a conference of neutrals such as we are working for but I fear such a conference could effect little actual accomplishment till the situation has matured one way or another. Yet in the period before that occurs they might be affecting the situation psychologically and getting seminal ideas into the minds of the peoples in a way that would be profoundly important.
"The facts of the situation are so largely unknown to us, that one must either be fanatical and naive, or profoundly wise to come to definite and clear cut conclusions. This is an effort to rationalize my own confusion!" 3 (lk 341)
  • [Naiste Liiga kohta oma 75. sünnipäeval, 8. jaanuaril 1942:] In countries overwhelmed by Nazism, Fascism and war, the League is invisible as are the flowers in winter which will yet fill the fields with color when spring returns. (lk 345)
  • [Kõnes "Towards a Planetary Civilization" mais 1942:] In looking back over the years, I have not the feeling that our efforts have been unreasonable. On the contrary, I have the impression that although the world was not ready to realize them, the trend of development runs obviously and unmistakably toward the end that we have sought-a planetary civilization. Our planetary barbarism, is, I have faith to believe, the forerunner of this. (lk 345)
  • [Samas kõnes:] When war came in 1914 I felt this at first mainly as a senseless interruption of social-economic progress. I felt that war must be got rid of so that the threat of war might not interrupt and distort the course of this progress. Only gradually I came to understand at least partly how deeply war is intertwined with our whole economic and social system, our scale of values, our ideas of what is right and of supreme importance.
  • [Samas kõnes:] I see no chance of social progress apart from fundamental changes on both the economic and the political side, replacing national anarchy by organized cooperation of all peoples to further their common interest, and replacing economic anarchy, based on the search for personal profit, by a great development of the cooperative spirit. Peace is too small a word for all this, too negative in its connotations.
  • Tänapäeval peaksid inimesed ühiselt pingutama, et turvalisus luua, mitte säilitada turvalisus, mida pole olemas. (lk 366)
  • In a letter to the president of Wellesley, she wrote we should follow "the ways of Jesus." Her spiritual thoughts were that American economy was "far from being in harmony with the principles of Jesus which we profess." (lk 364, 378)
    • Mercedes Moritz Randall, "Improper Bostonian: Emily Greene Balch, Nobel Peace Laureate, 1946", Twayne Publishers, 1964


Tema kohta

[muuda]
  • Like Jane Addams, she never had much self-assurance. She put out her ideas in a deprecatory manner, saying, "this isn't much, but I've been thinking about this." But the ideas were fertile and rich in suggestions for other minds to develop them further. Her value as a world citizen was demonstrated in the manner in which she applied her well-trained mind to devising ways and means by which people could become interested in problems of international scope and exert themselves in the treatment and solution of such problems. Though she never held any high public office and made her contributions largely outside government agencies, she managed by her tireless work of writing, travel, organization, and more uniquely by effective and continued letter writing, to achieve a wide hearing and influence. She had a real talent for enlisting the participation of people throughout the world who had not waited for government but had gone ahead under her leadership in the faith that the foundations of peace lie in the hearts of men and women everywhere. (lk 330)
  • Her absorption in the "great things," in planetary concerns, did not cause her to lose a sense of the importance of the "little things that grow not less." She made a time for the Graces as well as the Muses, for turning inward as well as outward, for the ultimates as well as the ephemeral. Ultimates for her might be "the little friendlinesses" or the aesthetic enjoyment of the "first warm and sweet-breathing day this spring." The ephemeral might be the social-political affairs she was concerned with. (lk 334)
    • Mercedes Moritz Randall, "Improper Bostonian: Emily Greene Balch, Nobel Peace Laureate, 1946", Twayne Publishers, 1964


Belle da Costa Green

[muuda]
Belle da Costa Greeni portree, Paul Helleu.

Belle da Costa Greene (13. detsember 1883, Washington, USA - 10. mai 1950, New York) oli USA raamatukoguhoidja, Pierpont Morgani raamatukogu esimene direktor.


  • Just because I am a librarian, doesn't mean I have to dress like one.
    • Cit. via:

Scutts, Joanna (17 May 2016). "The Mysterious Woman Behind J.P. Morgan's Library". Time. Retrieved 8 August 2021. https://time.com/4336930/the-mysterious-woman-behind-j-p-morgans-library/

  • Once, she recalled, Morgan asked her if she would like him more “if he were thirty years younger. I said no, I’d leave the library — he would be too dangerous — which seemed to please him. And then he said he never wanted to be younger except when he was with me and thought of me. I don’t doubt he has said that to every woman he knows but I love him just the same.”
    • Cit. via:

https://www.theattic.space/home-page-blogs/2019/4/25/the-black-woman-who-managed-morgans-millions THE (BLACK) WOMAN WHO MANAGED MORGAN'S MILLIONS The Attic, 25.04.2019

  • Morgan had a "good eye" and a lifelong, sensuous affinity for the visual arts, but he

was not a scholarly connoisseur who learned everything there was to know about each object he acquired. One day at the end of 1909, he came across a receipt for a bust of the infant Hercules by Michelangelo, for which he had paid £10,000 (about $50,000). He sent the bill to his librarian, Belle da Costa Greene, with a note asking where the sculpture was. "This bronze Bust is in your library," she wrote in green ink across the receipt, "and faces you when sitting in your chair. It has been there about a year." (lk 17)

  • Belle later told the New York Evening Sun: "I knew definitely by the time I was twelve years old

that I wanted to work with rare books. I loved them even then, the sight of them, the wonderful feel of them, the romance and thrill of them. Before I was sixteen, I had begun my studies, omitting the regular college courses that many girls take before they have found out what they want to do."22 (lk 23-24) 22. Evening Sun, 19 October 1916.

  • describing an exhibition of "our" medieval illuminated manuscripts as radiating color and light, an effect that emphasized "the luxury and gorgeous barbaric beauty ofthe Church in the early days."23 (lk 24) 23. Villa I Tatti: Belle Greene to Bernard Berenson, 20

September 1913.

  • Her one aim, she told him a few years after she settled in, was to make his library "pre-eminent, especially for incunabula, manuscripts, bindings and the classics." She thought their only rivals were the British Museum and the Bibliotheque nationale but hoped "to be able to say some day that there is neither rival nor equal."24 (lk 24) 24. Morgan Library Archives: Belle Greene to Pierpont Morgan, 23 April 1909.
  • Pierpont Morgan died in Rome on 31 March 1913. A few days later, Belle Greene cabled Berenson, "My heart and life are broken."29 (lk 26) 29. Villa I Tatti: Belle Greene to Bernard Berenson, 2 April 1913
    • "The Morgan Library: An American Masterpiece", NY: Pierpont Morgan Library, 2000

Introduction by Jean Strouse

  • [Alfred Stieglitzile:] I wish that I were able to repay you for the countless times you have so lavishly poured courage into my soul, enthusiasm into my living, and clarity into my thinking; - for the countless times I have come to you a hopeless incoherent mass, my courage like so much wet tissue paper, my mind fringed by the seeming uselessness of things, and left you an optimistic, determined and directed Endeavor.


Angela Davis

[muuda]
Angela Davis, 2010.

Angela Yvonne Davis (sündinud 26. jaanuaril 1944 Birminghamis Alabama osariigis USAs) on USA aktivist, filosoof, ajaloolane ja kirjanik. Ta on tegelenud peamiselt rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse jt inimõigusprobleemidega ning kutsunud üles kaotama vanglaid.

"Angela Davis: An Autobiography"

[muuda]

Angela Davis, "Angela Davis: An Autobiography", 1996 (kordustrükk 1988. aastal ilmunud 2. väljaandest; esimese trüki pealkiri oli "With My Mind on Freedom, the Autobiography").


     For my family, my strength
     For my comrades, my light.
For the sisters and brothers whose fighting spirit was my
     liberator.
For those whose humanity is too rare to be destroyed
     by walls, bars, and death houses.
And especially for those who are going to struggle until
     racism and class injustice are forever banished
     from our history

  • moto


  • Kui ma algselt väljendasin kõhklust autobiograafiaga alustamise suhtes, ei olnud see sellepärast, et ma ei tahtnud kirjutada tollal ja üldisemalt mu eluajal aset leidnud sündmustest, vaid pigem sellepärast, et ma ei tahtnud anda lisapanust niigi levinud kombele ajalugu isikustada ja individualiseerida. Ja kui täiesti aus olla, pani mu enda loomupärane tagasihoidlikkus mind iseendast kirjutamise pärast üsna piinlikult tundma. Nii et ma ei kirjutanudki päriselt iseendast. See tähendab, et ma ei mõõtnud sündmusi oma elus nende võimaliku isikliku tähendusega. Selle asemel püüdsin ma kasutada autobiograafiažanri, et hinnata minu elu selle järgi, mida ma pidasin oma kogemuste poliitiliseks tähtsuseks.
  • When I expressed my initial hesitancy to begin working on an autobiography, it was not because I did not wish to write about the events of that time and generally in my lifetime, but rather because I did not want to contribute to the already widespread tendency to personalize and individualize history. And to be perfectly candid, my own instinctive reserve made me feel rather embarrassed to be writing about myself. So I did not really write about myself. That is to say, I did not measure the events of my own life according to their possible personal importance. Rather I attempted to utilize the autobiographical genre to evaluate my life in accordance with what I considered to be the political significance of my experiences.
  • When I was writing this book, I was vehemently opposed to the notion, developed within the young women’s liberation movement, which naively and uncritically equated things personal with things political. In my mind, this idea tended to render equivalent such vastly disparate phenomena as racist police murders of Black people and the sexist-inspired verbal abuse of white women by their husbands. Since I personally witnessed police violence on a number of occasions during that period, my negative response to the feminist slogan, “the personal is political,” was quite understandable. While I continue to disagree with all easy attempts to define these two dimensions as equivalent, I do understand that there is a sense in which all efforts to draw definitive lines of demarcation between the personal and political inevitably misconstrue social reality. For example, domestic violence is no less an expression of the prevailing politics of gender because it occurs within the private sphere of a personal relationship. I therefore express my regrets that I was not able to also apply a measuring stick which manifested a more complex understanding of the dialectics of the personal and the political.
  • Minu tollase lähenemise tõeline tugevus seisneb minu arvates selle ausas rõhuasetuses rohujuuretasandi panustele ja saavutustele, et demüstifitseerida tavapärane arusaam, justkui ajalugu kujundaksid ainulaadsed üksikisikud, kel suurus tuleneb nende kaasasündinud omadustest.
  • The real strength of my approach at that time resides, I think, in its honest emphasis on grassroots contributions and achievements, so as to demystify the usual notion that history is the product of unique individuals possessing inherent qualities of greatness.
    • Sissejuhatus 2. trükile, lk viii
  • 1 was not anxious to write this book. Writing an autobiography at my age seemed presumptuous. Moreover, I felt that to write about my life, what I did, what I thought and what happened to me would require a posture of difference, an assumption that I was unlike other women— other Black women— and therefore needed to explain myself. I felt that such a book might end up obscuring the most essential fact: the forces that have made my life what it is are the very same forces that have shaped and misshaped the lives of millions of my people. (lk xv)
  • When I decided to write the book after all, it was because I had come to envision it as a political autobiography that emphasized the people, the events and the forces in my life that propelled me to my present commitment. Such a book might serve a very important and practical purpose. There was the possibility that, having read it, more people would understand why so many of us have no alternative but to offer our lives— our bodies, our knowledge, our will— to the cause of our oppressed people. In this period when the covers camouflaging the corruption and racism of the highest political offices are rapidly falling away, when the bankruptcy of the global system of capitalism is becoming apparent, there was the possibility that more people— Black, Brown, Red, Yellow and white — might be inspired to join our growing community of struggle. Only if this happens will I consider this project to have been worthwhile. (lk xvi)
    • Eessõna

1. ptk, "Võrgud"

[muuda]
  • Jonathani keha lamas Marini maakonna kogukonnakeskuse parkla kuumal asfaldil. Ma nägin teleriekraanil, kuidas nad sikutasid teda kaubikust välja, köis seotud ta vöökoha ümber...
Oma seitsmeteistkümne eluaasta jooksul oli Jon näinud rohkem jõhkrust kui enamik inimesi võib oodata tervelt elult. Sestsaati, kui ta seitsmeaastaseks sai, lahutasid teda ta vanemast vennast vanglatrellid ja vaenulikud valvurid. Ja mina olin talt kord rumalast peast küsinud, miks ta nii harva naeratab. (lk 5)
  • Jonathan's body had lain on the hot asphalt of the parking lot outside the Marin County Civic Center. I saw them on the television screen dragging him from a van, a rope tied around his waist...
In Jon's seventeen years he had seen more brutality than most people can expect to see in a lifetime. From the time he was seven, he had been separated from his older brother George by prison bars and hostile guards. And I had once stupidly asked him why he smiled so seldom. (lk 5)
  • The route from Echo Park down to the Black neighborhood around West Adams was very familiar to me. I had driven it many times. But tonight the way seemed strange, full of the unknown perils of being a fugitive. And there was no getting around it— my life was now that of a fugitive, and fugitives are caressed every hour by paranoia. Every strange person I saw might be an agent in disguise, with bloodhounds waiting in the shrubbery for their masters command. Living as a fugitive means resisting hysteria, distinguishing between the creations of a frightened imagination and the real signs that the enemy is near. I had to learn how to elude him, outsmart him. It would be difficult, but not impossible. (lk 5)
  • We passed the broken-down shops on Eighth Avenue and were crossing over to the motel side of the street when suddenly I seemed to see police agents all around me. Surely this was just another one of my recurring fits of paranoia. Yet as we walked through the glass doors of the motel, I had a sudden impulse to turn around and race back into the anonymous crowds I had just left. But if my instincts were correct, if all these nondescript white men were in fact policemen surrounding us, then the slightest abrupt move on my part would give them the excuse they needed to shoot ijs down on the spot. I remembered how they had murdered li’l Bobby Hutton, how they shot him in the back after telling him to run. If, on the other hand, my instincts were groundless, my running would only arouse suspicion. I had no choice but to keep on walking.
Inside the lobby, my fears seemed to be confirmed in every straight-looking white man standing around. I was positive that all these men were agents standing in a formation previously agreed upon, preparing themselves for attack. But nothing happened. As nothing had happened in the motel in Detroit, when I had also been certain that we were about to be captured. As nothing had happened on the countless other occasions when my unnaturally high level of tension had transformed perfectly ordinary events into scenes of impending capture. (lk 13)
  • At age fifteen I accepted some of the myths surrounding prisoners. I did not see them as quite the criminals society said they were, but they did seem aliens in the world I inhabited. I never knew what to do when I saw the outlines of women s heads through the almost opaque windows of the jail. I could never understand what they were saying— whether they were crying out for help, whether they were calling for someone in particular, or whether they simply wanted to talk to anyone who was “free.” My mind was now filled with the specters of those faceless women whom I had not answered. Would I scream out at the people passing in the streets, only to have them pretend not to hear me as I once pretended not to hear those women? (lk 18)
  • Kui vahetus lõppes, ootasin ma endiselt samas räpases ruumis. Mind saadeti valvama uus politseinik. Ta oli mustanahaline ja noor - minust noorem -, ta kandis puhvis soengut ja mulle lähenedes ei näidanud ta üles tavapärast sõjakust ja ülbust, mida olin harjunud naisvangivalvuritelt ootama.
See oli relvitukstegev kogemus. Kuid mind ei rabanud mitte see, et ta oli must. Ma olin ennegi mustanahalisi valvureid kohanud - San Diego ja Los Angelese arestimajades -, kuid asi oli tema ülalpidamises: ta oli rahmeelne ja nähtavasti ka kaastundlik.
Algul oli ta vaikne. Kui mõne minuti pärast ütles ta tasasel häälel: "Paljud siinsed valvurid - mustanahalised valvurid - on sulle pöialt hoidnud. Me kõik lootsime kogu aeg, et sa pääsed kuhugi ohutusse kohta." (lk 19-20)
  • When the work shift changed, I was still waiting in that dingy room. A new officer was sent to guard me. She was black, she was young— younger than I— she wore a natural, and as she approached, she showed none of the belligerence and arrogance I had learned to associate with jail matrons.
It was a disarming experience. Yet it was not the fact that she was Black that threw me. I had encountered Black matrons before— in jails in San Diego and Los Angeles— but it was her manner: unaggressive and apparently sympathetic.
At first she was taciturn. But after a few minutes, in a quiet voice, she told me, “A lot of officers here — the Black officers — have been pulling for you. We've been hoping all along that you would get to someplace that was safe.” (lk 19-20)
  • Mulle meenus pilt, mida George oli kirjeldanud oma raamatukäsikirjas - vennast, kes maalis oma kongi lakke öötaeva, sest ta polnud juba aastaid kuud ega tähti näinud. (Kui see avastati, võõpasid valvurid lae halliks.) (lk 28)
  • I thought about the scene George had described in the manuscript of his book— the brother who had painted a night sky on the ceiling of his cell, because it had been years since he had seen the moon and stars. (When it was discovered, the guards painted over it in gray.) (lk 28)
  • Isegi päevatoas, kus valvurite silma jälgisid pidevalt iga meie vähimatki liigutust, ei lubatud meil hoida sigaretipakki ega tikke. Kui sa sigaretti tahtsid, läksid sa laua taga istuva valvuri juurde, tema andis sulle ühe sinu pakist ja pani selle põlema. Kui sa olid ahelsuitsetaja, nagu mina tollal, ja eriti kui sa olid säilitanud oma terve ja kaine mõistuse, ajas see väike tseremoonia sind juba iseenesest hulluks. (lk 32)
  • Even there in the day room where the eyes of the officers were constantly following our most subtle gestures, we were not allowed to hold a pack of cigarettes or matches. If you wanted a cigarette, you approached the officer sitting at the desk, and she handed you one from your pack and lit it for you. If you were a chain smoker, as I was at the time, and especially if you had kept your sanity and your sobriety, this little ceremony was itself maddening. (lk 32)
  • Isegi kui raskete psühholoogiliste probleemidega vangidele pöörataks rohkem tähelepanu, kahtlen ma, kas lähenemine oleks põhimõtteliselt erinev sellest, mille tunnistajaks ma olin blokis 4b. Psühholoogia, nagu seda tavapäraselt harrastatakse, ei ole mõeldud ravima. Sageli ei küündi see probleemi juurteni, kuna see ei mõista vaimuhaiguse paljude vormide ühiskondlikku päritolu.
Kuidas võiks minu naaberkongis olnud naise ravi isegi alguse saada, kui teda raviv psühholoog ei ole teadlik viisist, kuidas rassism, justkui mingi muistne katk, nakatab selles riigis ühiskonnaelu iga liigese, muskli ja koe? See naine mädanes rassismi täis augus, piitsutades end iga päev oma ropu ja ereda kujutlusvõimega. Et tema haigust mõista, peaks alustama ühiskonna haigusest - sest just ühiskonnalt oli ta nii täiuslikult õppinud mustanahalisi vihkama. (lk 36-37)
  • Even if prisoners with severe psychological problems were given more attention, I wonder whether the approach would be fundamentally different from what I witnessed in 4b. Psychology as it is generally practiced is not geared to cure. Often it does not reach the root of the problem because it does not recognize the social origin of many forms of mental illness.
How could the woman next door to me even begin to be cured if the psychologist treating her was not aware of the way in which racism, like an ancient plague, infects every joint, muscle and tissue of social life in this country? This woman was rotting in a snake pit of racism, flagellating herself daily with her obscene and graphic imagination. In order to understand her illness, it would be necessary to start with the illness of the society— for it was from the society that she had so perfectly learned how to hate Black people. (lk 36-37)


  • I looked around the cell in angry disbelief. It seemed especially illogical that after they had transferred me from the psychiatric cellblock to the dormitory, they would now isolate me altogether. Even as these thoughts sifted through my head, I realized that it was futile to try to understand the perverted logic of jailers.
I learned later that this room was ordinarily used by the doctor, ostensibly for medical examinations. The isolation units which had existed in the past had been dismantled years ago, in an effort to remove from view the most blatant instances of inhumanity. Needless to say, they had not succeeded; inhumanity seethed from all the cracks and crevices of that place. (lk 40-41)
  • Unfortunately, I cannot describe the sympathetic officers or refer to them by name. My words might mean the loss of their jobs. They were an interesting conglomeration of Black women, both young and old, whose political sentiments ranged from “liberal” to straight-out sympathy with the most militant wings of the Black Liberation Movement.
They all explained that they had been driven by necessity to apply for this kind of job. Apparently it was one of the highest-paying jobs in New York that did not require a college education. In a way, these officers were prisoners themselves, and some of them were keenly aware that they were treading ambiguous waters. Like their predecessors, the Black overseers, they were guarding their sisters in exchange for a few bits of bread. And like the overseers, they too would discover that part of the payment for their work was their own oppression. For example, overtime was compulsory. And because of the military discipline to which they were forced to submit, failure to work overtime was punishable as insubordination. Sixteen-hour workdays, a few times a week, were never out of the ordinary for the young officers who held no seniority, and for the older ones who weren’t well-liked in the top echelons of the jail hierarchy. (lk 43)
  • Elu vanglas korraldati ja kontrolliti ülaltpoolt, vastavalt halvimat sorti pragmaatilistele printsiipidele. Vangidele anti täpselt niipalju tegemist, et hajutada nende tähelepanu igalt pikemalt järelemõtlemiselt oma viletsa olukorra üle. Eesmärk oli täita terve päev mõttetute tegevustega, sisutühjade katsetega tähelepanu kõrvale juhtida.
Selle tulemusena imas vangide energiat terve institutsioonide võrgustik. Küllap pole tarvis öeldagi, et vanglapood oli vangistuses ellujäämise jaoks tähtis. Kolmel päeval nädalas külastasid kohtuistungit ootavad naised seda väikest poekest, et osta pisiasju, mis muutsid elu natuke vähem talumatuks. Esmaspäeviti ja kolmapäeviti oli meie ostudel kolmedollariline piir, reedeti võisime kuluta ühe dollari rohkem. Ihaldatud müügiartiklite seas olid säherdused asjad nagu sigaretid, kosmeetika, algelised kirjutusvahendid - pliiatsid (aga mitte pastakad), joonitud kirjaplokid ja margid -, kudumis- ja heegeldusvahendid ning toidukraam nagu küpsised, kommid, suhkur, lahustuv kohv ja kuum šokolaad. Kui sa polnud just rase, said sa ehtsat piima üksnes vanglapoest.
Vanglapoe keskne tähendus tuleneb ilmajäetusest, mis on ametliku kontrolli ja autoriteedi tähtis element. Arestimajas õpid sa, et eeldada ei maksa mitte midagi; tavapärane vajaduste rahuldamise protsess on katkestatud. Sa ei saa eeldada, et isegi su kõige põhilisemad vajadused rahuldatud saavad. Iga asja küljes on konks. Kui sa pead end ülal nii, et provotseerid valvuri sind luku taha panema, kaotad sa õiguse käia vanglapoes. Kui sul sigarette ei ole, pead lihtsalt ilma läbi ajama. Oht vanglapoe külastusõigusest ilma jääda on vüimas negatiivne stiimul. (lk 50)
  • Life in jail was arranged and controlled from above in accordance with pragmatic principles of the worst order. Just enough activities were provided to distract the prisoners from any prolonged reflection upon their wretched condition. The point was to fill up the day with meaningless activities, empty diversions.
As a result, a whole network of institutions was there to absorb the energies of the prisoners. Commissary, needless to say, was an important aspect of survival in captivity. Three days out of the week women awaiting trial visited this small store to purchase the little things that made life slightly less intolerable. Mondays and Wednesdays, there was a three dollar limit on what we could buy; on Fridays we could spend one dollar more. The coveted articles on sale were such things as cigarettes, cosmetics, primitive writing materials — pencils (but no pens) and lined pads, and stamps; knitting and crocheting paraphernalia; and foodstuffs such as cookies, candies, sugar, instant coffee and hot chocolate. Unless you were pregnant, the only available source of real milk was the commissary.
The centrality of commissary emerges from the deprivation which is such an important element of official control and authority. In jail, you learn that nothing can be taken for granted; the normal need-fulfillment process is shattered. You cannot assume that even your most basic needs will be satisfied. There are always strings attached. If you conduct your self in such a way as to provoke an officer to place you in lockup, you lose your commissary privileges. If you happen not to have cigarettes, you must simply do without. The threat of withdrawing commissary privileges is a powerful negative stimulus. (lk 50)
  • Arestimajad ja vanglad on mõeldud inimeste murdmiseks, inimeste muutmiseks loomaaia asukateks, kes on talitajatele kuulekad, kuid üksteisele ohtlikud. Selle vastuseks leiutavad ja kasutavad vangistatud mehed ja naised pidevalt mitmesuguseid kaitsevahendeid. Sellest tulenevalt võib pea igas arestimajas ja vanglas leida kaks olemise tasandit. Esimene tasand koosneb rutiinidest ja köäitumisest, mille kirjutab ette karistusasutust valitsev hierarhia. Teine tasand on vanglakultuur ise: käitumisreeglid ja -standardid, mis pärinevad ja mida kujundavad vangid ise, et kaitsta endid avaliku ja varjatud terrori eest, mille eesmärk on murda nende vaim.
Elementaarsel kujul on see kultuur vastupanukultuur, kuid see vastupanu põhineb meeleheitel. Seepärast ei suuda see süsteemi kuidagi oluliselt kahjustada. Kõik selle osad põhinevad eeldusel, et vanglasüsteem jääb püsima. Just sel põhjusel ei püüa süsteem ka seda purustada. (Õigupoolest juhtub vahel, et vangide subkultuuri salamisi soodustatakse.) Mind jahmatasid pidevalt lõputud üksikasjad neis valdkondades, mida arestimaja naised oma eksklusiivseks valitsusalaks pidasid. See kultuuri oli valvuritele kindlalt suletud. (lk 52-53)
  • Jails and prisons are designed to break human beings, to convert the population into specimens in a zoo - obedient to our keepers, but dangerous to each other. In response, imprisoned men and women will invent and continually invoke various and sundry defenses. Consequently, two layers of existence can be encountered within almost every jail or prison. The first layer consists of the routines and behavior prescribed by the governing penal hierarchy. The second layer is the prisoner culture itself: the rules and standards of behavior that come from and are defined by the captives in order to shield themselves from the open or covert terror designed to break their spirits.
In an elemental way, this culture is one of resistance, but a resistance of desperation. It is, therefore, incapable of striking a significant blow against the system. All its elements are based on an assumption that the prison system will continue to survive. Precisely for this reason, the system does not move to crush it. (In fact, it sometimes happens that there is an underthe-table encouragement of the prisoners’ subculture.) I was continually astonished by the infinite details of the social regions which the women in the House of Detention considered their exclusive domain. This culture was contemptuously closed to the keepers. (lk 52-53)
  • Üks minust paar kambrit eemal asuv naine kirjeldas mulle haaravalt tervet süsteemi, mille abil said naised oma vanglasõbrad sugulasteks adopteerida. tundsin jahmatust ja aukartust viisi ees, kuidas suurem osa arestimaja aukaist oli osavalt organiseerunud põlvkondade kaupa perekondadeks: emad/naised, isad/abikaasad, pojad ja tütred, isegi tädid, onud, vanaemad ja vanaisad. Perekonnasüsteem toimis kaitsena tõiga ees, et inimene polnud siin muud kui number. See inimlikustas keskkonda ja lasi suhestuda teistega tuttavas raamistikus. [---]
Perekonnasüsteemi juures rabas mind kõige rohkem selle tuumaks olev homoseksuaalsus. Ent ehkki selles improviseeritud sugulusstruktuuris oli kindlasti homoseksuaalsete suhete üleküllus, ei olnud see siiski ka heteronaistele suletud. Selles olid heterotütred ja abikaasata, st. heteroemad. (lk 53-54)
  • A woman a few cells down gave me a fascinating description of a whole system through which the women could adopt their jail friends as relatives. I was bewildered and awed by the way in which the vast majority of the jail population had neatly organized itself into generations of families: mothers/wives, fathers/husbands, sons and daughters, even aunts, uncles, grandmothers and grandfathers. The family system served as a defense against the fact of being no more than a number. It humanized the environment and allowed an identification with others within a familiar framework. [---]
What struck me most about this family system was the homosexuality at its core. But while there was certainly an overabundance of homosexual relationships within this improvised kinship structure, it was nevertheless not closed to "straight” women. There were straight daughters and husbandless, i.e., straight, mothers. (lk 53-54)
  • Homoseksuaalsus esineb vältimatult suhteliselt suurel määral igas seksuaalselt eraldatud kinnipidamiskohas. Seda teadsin ma juba enne arreteerimist. Ma polnud aga valmis šokiks, mille sain nähes, kuivõrd juurdunud oli see arestimaja eluolus. Naised mängisid maskuliinseid ja feminiinseid rolle; neist esimeste, "isaste naiste" kohta öeldi he. Kogu selle kuue nädala jooksul, mis ma seitsmendal korrusel veetsin, ei suutnud ma sundida ennast ühegi naise kohta meessoo asesõna kasutama, ehkki mõnd neist ei oleks kuidagi saanud naisteks pidada, kui nad poleks kohustuslikke kleite kandnud. (lk 54)
  • Homosexuality is bound to occur on a relatively large scale in any place of sexually segregated confinement. I knew this before I was arrested. I was not prepared, however, for the shock of seeing it so thoroughly entrenched in jail life. There were the masculine and feminine role-playing women; the former, the butches, were called “he.” During the entire six weeks I spent on the seventh floor, I could not bring myself to refer to any woman with a masculine pronoun, although some of them, if they hadn’t been wearing the mandatory dresses, would never have been taken for women. (lk 54)
  • Perekonnasüsteemi tähtis osa olid abiellumised. Mõned neist olid ülimalt keerukad - kutsetega, formaalse tseremooniaga ja mõne kolmandaga "preestri" rollis. "Pruut" valmistus selliseks puhuks nagu päris pulmadeks. (lk 55)
  • An important part of the family system was the marriages. Some of them were extremely elaborate— with invitations, a formal ceremony, and some third person acting as the “minister ” The “bride" would prepare for the occasion as if for a real wedding. (lk 55)
  • Kõige traagilisem vaatepilt olid verinoored sõltlased, kellest paljud ei saanud olla vanemad kui neliteist, ükskõik kui vanaks nad end politseis väitsid. Enamikul neist polnud vähimatki kavatsust tänavale tagasi jüudes narkootikumidest eemale hoida. Mulle jäi täiesti mõistetamatuks, kuidas nad suutsid näha vanglas olles oma silmaga heroiini kõige rängemaid mõjusid ja mitte kaaludagi loobumist oma flirdist narkootikumidega - flirdist, mis mutuus sageli täielikuks sõltuvuseks. (lk 55-56)
  • The most tragic sight of all was the very young addicts, many of whom could have been no more than fourteen, despite the age they had given the police. Most of them had absolutely no intention of staying off the drug once they returned to the streets. To me, it was beyond comprehension that they could witness the most sordid effects of heroin whilethey were in jail and not be provoked to reconsider their own flirtations with the drug — flirtations that frequently became full-scale addiction. (lk 55-56)
  • Once I felt settled in the main population, my thoughts naturally turned toward the possibility of collective political activity in jail. Many people are unaware of the fact that jail and prison are two entirely different institutions. People in prison have already been convicted. Jails are primarily for pretrial confinement, holding places until prisoners are either convicted or found innocent. More than half of the jail population have never been convicted of anything, yet they languish these cells. Because the bail system is inherently biased in the favor of the relatively well-off, jails are disproportionately inhabited by the poor, who cannot afford the fee. The O.R. program— which allows one to be released without posting bond, on one’s own recognizance— is heavily tainted with racism. At least ninety-five percent of the women in the House of D׳ were either Black or Puerto Rican.
The biggest problem jail prisoners face is how to get out on bail. The political issue, therefore, is how accused men and women can benefit equally from the so-called presumption of innocence by being free until proven guilty. I assumed that this was the issue around which we could most effectively organize sisters in the House of D. — and, in fact, this is what we later did. (lk 60-61)
  • Ühel õhtul, kui kongid olid lukku pandud, kõlas vaikuses vali küsimus. See tuli õelt, kes luges raamatut, mille ma talle olin laenanud.
"Angela, mida tähendab "imperialism"?"
Hõikasin vastu: "Ühe riigi valitsev klass alistab teise riigi rahva, et röövida neilt nende maa ja loodusvarad ning ekspluateerida nende tööjõudu."
Teine hääl hüüdis: "Sa pead silmas, et teiste riikide rahvaid koheldakse samamoodi nagu siin mustanahalisi?"
See kutsus esile ägeda arutelu, mis kajas läbi kongide minu koridorist teise, mis asus teispool vahekäiku, ja jälle tagasi. (lk 62)
  • One evening, after lock-up, a loud question broke the silence. It came from a sister who was reading a book I had lent her.
“Angela, what does 'imperialism' mean?”
I called out, “The ruling class of one country conquers the people of another in order to rob them of their land, their resources, and to exploit their labor.”
Another voice shouted, “You mean treating people in other countries the way Black people are treated here?”
This prompted an intense discussion that bounced through the cells, from my corridor to the one across the hall and back again. (lk 62)

2. ptk, "Kaljud"

[muuda]
  • The more steeped in violence our environment became, the more determined my father and mother were that I, the first-born, learn that the battle of white against Black was not written into the nature of things. On the contrary, my mother always said, love had been ordained by God. White people’s hatred of us was neither natural nor eternal. She knew that whenever I answered the telephone and called to her, Mommy, a white lady wants to talk to you,” I was doing more than describing the curious drawl. Every time I said “white lady” or ״white man” anger clung to my words. My mother tried to erase the anger with reasonableness. Her experiences had included contacts with white people seriously committed to improving race relations. Though she had grown up in rural Alabama, she had become involved, as a college student, in anti-racist movements. She had worked to free the Scottsboro Boys and there had been whites— some of them Communists— in that struggle. Through her own political work, she had learned that it was possible for white people to walk out of their skin and respond with the integrity of human beings. She tried hard to make her little girl— so full of hatred and confusion— see white people not so much as what they were as in terms of their potential. She did not want me to think of the guns hidden in drawers or the weeping black woman who had come screaming to our door for help, but of a future world of harmony and equality. I didn’t know what she was talking about.
When Black families had moved up on the hill in sufficient numbers for me to have a group of friends, we developed our own means of defending our egos. Our weapon was the word. We would gather on my front lawn, wait for a car of white people to pass by and shout the worst epithets for white people we knew: Cracker. Redneck. Then we would laugh hysterically at the startled expressions on their faces. I hid this pastime from my parents. They could not know how important it was for me, and for all of us who had just discovered racism, to find ways of maintaining our dignity. (lk 79-80)
  • That summer in New York made me more more keenly sensitive to the segregation I had to face at home. Back home in Birmingham, on my first bus ride with my teen-aged cousin Snookie, I broke away from her and raced for my favorite place, directly behind the driver. At first, she tried to coax me out of the seat by cheerfully urging me to come with her to a seat in the back. But I knew where I wanted to sit. When she insisted I had to get up, I wanted to know why. She didn't know how to explain it. I imagine the whites were amused at her dilemma, and the Black people were perhaps just a little embarrassed about their own acquiescence. My cousin was distraught; she was the center of attention and had no notion of what to do. In desperation she whispered in my ear that there was a toilet in the back and if we didn’t hurry she might have an accident. When we reached the back and I saw there was no toilet, I was angry not only because I had been tricked and lost my seat, but because I didn't know who or what to blame. (lk 82-83)
  • “If only we lived in New York ...” I constantly thought. When we drove by the amusement park at the Birmingham Fairgrounds, where only white children were allowed, I thought about the fun we had at Coney Island in New York. Downtown at home, if we were hungry, we had to wait until we retreated back into a Black neighborhood, because the restaurants and food stands were reserved for whites only. In New York, we could buy a hot dog anywhere. In Birmingham, if we needed to go to the toilet or wanted a drink of water, we had to seek out a sign bearing the inscription "Colored.” Most Southern Black children of my generation learned how to read the words ״Colored” and ״White” long before they learned ״Look, Dick, look.” (lk 83)
  • My mother, a primary school teacher herself, had already taught me how to read, write and do simple arithmetic. The things I learned in the first grade were far more fundamental than school learning. I learned that just because one is hungry, one does not have the right to a good meal; or when one is cold, to warm clothing, or when one is sick, to medical care. Many of the children could not even afford to buy a bag of potato chips for lunch. It was agonizing for me to see some of my closest friends waiting outside die lunchroom silently watching the other children eating. (lk 88)


Caitlin Moran

[muuda]
Caitlin Moran, 2016.

Caitlin Moran (kodanikunimega Catherine Elizabeth Moran; sündinud 5. aprillil 1975 Brightonis Inglismaal) on Suurbritannia saatejuht, muusikakriitik, kirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on ilmunud kaks Morani raamatut: "Kuidas olla naine" (tõlkinud Marion Undusk, Tallinn: Tänapäev, 2013) ja "Kuidas luua tüdrukut" (tõlkinud Maria Lepik, Tallinn: Tänapäev, 2015).

"Morantoloogia"

[muuda]

Caitlin Moran, "Moranthology", Ebury Press, 2012.


  • Kui sa oled olnud paks, tunned ja näed sa maailma alati paksu inimese silme läbi. Sa tead, kui raske see on. [---] Sama käib töölisklassi tausta kohta [---], sa ei vabane sellest kunagi.
  • Nii et mis on parim köögivili? Noh, me kõik teame: see on kartul. Köögivili, mida ei saa tuksi keerata. Sa võid visata kartuli lõkkesse, joosta ära - ja tund aega hiljem on see muutunud toiduks. Proovi teha seda brokkoli või puuviljatarretisega, nad naeravad sulle näkku.
  • Mul on reegel, mis aitab välja selgitada, kas millegi põhiprobleem on tegelikult seksism. Ja see käib nii. Küsi: "Kas poisid teevad seda? Kas poisid peavad selle pärast muretsema? Kas poisid on sel teemal hiiglasliku ülemaailmse vaidluse keskmes?"
  • Öeldakse: "Kunst peaks paljastama kõrgeid ja kõlavaid tõdesid inimolu kohta." Noh, kui aus olla - ei, ei peaks. Ma pean silmas, et kui ta tahab, siis ta vahel võib; aga kui mitut läbinägelikku sissevaadet inimloomusse sa elu jooksul tegelikult vajad? Kahte? Kolme? Kui sa ükskord aru saad, et ka teistel pole õrna aimugi, mida nad teevad, ja et armastus võib olla täiesti mõttetu, muutuvad kõik edasised pilguheidud inimloomusse tõeliselt masendavateks.
Naabruskonna keskel asuv raamatukogu on avariiväljapääsu, päästeparve ja festivali ristand. Raamatukogud on vaimukatedraalid, hingehaiglad, kujutlusvõime lõbustuspargid. Külmal ja vihmasel saarel on nad ainsad avalikud varjualused, kus sa oled mitte tarbija, vaid kodanik. Inimene, kel on aju ja süda ja igatsus tõusta kõrgemale, mitte klient, kel on krediitkaart ja algeline "vajadus" mingi "nodi" järele. Kaubanduskeskused - poed - on kohad, kus sinu raha teeb rikkad rikkamaks. Aga raamatukogu on koht, kus rikaste maksude eest saad sina ise natuke imepärasemaks. See on rahulduspakkuv pööre. Võimu vastukaal.
  • Everything I am is based on this ugly building on its lonely lawn—lit up during winter darkness; open in the slashing rain—which allowed a girl so poor she didn’t even own a purse to come in twice a day and experience actual magic: traveling through time, making contact with the dead—Dorothy Parker, Stella Gibbons, Charlotte Brontë, Spike Milligan.
A library in the middle of a community is a cross be-tween an emergency exit, a life raft and a festival. They are cathedrals of the mind; hospitals of the soul; theme parks of the imagination. On a cold, rainy island, they are the only sheltered public spaces where you are not a consumer, but a citizen, instead. A human with a brain and a heart and a desire to be uplifted, rather than a customer with a credit card and an inchoate “need” for “stuff.” A mall—the shops—are places where your money makes the wealthy wealthier. But a library is where the wealthy’s taxes pay for you to become a little more extraordinary, instead. A satisfying reversal. A balancing of the power.
  • Vanemate joomine on põhjus, miks sa siia ilma tulid, ja kui me sellega ei jätka, siis jumala eest, sellest saab põhjus, miks sa siit jälle minema lähed.
  • Laheduse üks väike mure on, et sama lahedad inimesed on liiga lahedad, et tulla ja öelda, et sa lahe oled - sest see ei oleks üldse lahe. Ja niimoodi kaob vähehaaval ära kogu laheduse mõte.
  • Riiulid pidid olema täis raamatuid, aga tegelikult olid seal muidugi uksed: iga avanev raamatukaas oli sama erutav kui lukku avav kuldvõti Alice'i jaoks. Ma veetsin päevi, joostes teistest maailmadest sisse-välja nagu ajabandiit või spioon. Tolles raamatukogus olin ma nii erutatud, nagu ma elus harva olnud olen: lapates uusi raamatuid kohe, kui nad saabusid; tellides raamatuid, millest kuulnud olin, ja neid siis palavikuliselt oodates, just nagu oleks nad sõnajõulud.
  • The shelves were supposed to be loaded with books—but they were, of course, really doors: each book-lid opened as exciting as Alice putting her gold key in the lock. I spent days running in and out of other worlds like a time bandit, or a spy. I was as excited as I’ve ever been in my life, in that library: scoring new books the minute they came in; ordering books I’d heard of—then waiting, fevered, for them to arrive, like they were the word Christmas.
  • Sõbrad, me elame kofeiini maailmas. Me mõtleme kofeiini moodi ja me elame kofeiini elu.
  • Peamiselt olen siiski märganud, kui mittemõistlikuks, enesekeskseks ja pidevalt ärritunuks kofeiin mu on muutnud.
  • Keith Richards on mees, kes ei kahetse midagi. Kui ma küsin talt, et kui tal oleks võimalus kõike otsast alata, kas ta hakkaks siis heroiini tarvitama, ei jää ta hetkekski järele mõtlema. "Oo jaa. Jah. Selles oli hea hulk kogemusi - sa kohtad palju veidraid inimesi, teisi arusaamu elust, mida sa iial ei leia, kui sa sellega ei alusta. Mulle meeldis korralikult laksu all olla. Ja kui sa üles jääd, saad sa laulud, mille kõik teised maha magavad. Laulud kimavad seal igal pool ringi. Praegugi kimavad laulud siinsamas läbi õhu."

"Kuidas raamatud tegid minust feministi"

[muuda]

Caitlin Moran, "Ηow books made me a feminist", Penguini kirjastuse koduleht, märts 2017 (arhiivikoopia Internet Archive'is 12. märtsist 2017).

  • Kui mul peaks olema noortele tüdrukutele ja naistele üksainus nõuanne, oleks see järgmine: tüdrukud, ärge lugege meeste kirjutatud raamatuid. Jätke nad lugemata. Hoidke neist eemale. Või vähemalt ärge lugege neid, kuni te olete vanemad ja väljakujunenud ja lahinguvalmis, ja suudate hakata vastu kellelegi, kes on teie suhtes vestlus jõhker, mitte piinlikkusest vaikides või tumma sisemise raevuga, vaid öeldes külmalt: "Minge palun perse ja head aega."
  • Kui on miski, mis on teinud mind ehk iseeneses õnnelikumaks, enesekindlamaks tõe kirjutamise suhtes ja vähem kriitiliseks enda väljanägemise, kehakaalu, valjuhäälse ja ebatavalisuse suhtes kui paljud teised naised, siis see, et noorena ei lugenud ma kunagi meeste kirjutatud raamatuid.
Lühidalt, mu enda maailmast. Mu enda elust. Neis raamatutes peegeldus kõik, mida ma mõtlesin ja tundsin - ma tundsin end sõbrunevat nende kujuteldavate tüdrukutega kõigist sajandeist. Ma tundsin, et oleme kõik üheskoos. Tundsin end normaalsena. Tundsin, et ka minu elu oli lugu - miski, millest rõõmu tunda, mida jagada ilma hirmu, piinlikkuse või õigete sõnade järele kobamiseta. Ma tundsin - nagu selles eas peakski -, et mina ja minusugused tüdrukud olid maailma keskpunktis ja et me olime olulised.
Alles aastaid hiljem - õigupoolest üsna hiljuti - hakkasin ma lugema raamatuid, mida sind eeldatakse lugevat: Suurte Valgete Meeste raamatuid. Faulkner, Chandler, Hemingway, Roth. Kanooniliselt hiilgavad. Mehed neis on säravad, targad, kohmakad, haaravad, keerukad - nende lood tõmbavad sind kaasa, nende hääled on pidurdamatud. Sära ja sädelus on vaieldamatud. Ma kummardan nende ees nii kirjaniku kui ka lugejana.
Aga naisena? Ma märkasin kohe, kui kutsumatu tunde need raamatud mulle jätsid. Kui ebamugava. Lugedes raamatut avatud südamega, oodates, kuidas autor mind näeb, minuga kõneleb, hindab mind kui tüdrukut, kes võiks olla neis raamatuis - nagu ma olin teistes loetud raamatutes - murti mu süda juba esimestel lehekülgedel. Või siis aeglaselt, jubedusttekitavas külmas, kuni ma pidin peatuma kahe peatüki järel, kogu armastus vaikselt purustatud.
Sest nii pea, kui naistegelane siseneb mõnda juttu, mille kirjutasid need säravad, enesekindlad 20. sajandi mehed, kaldub autor vaatama teda jääkülma silmaga. Kirjeldades tema väljanägemist viisil, millega mina, kes ma kasvasin üles naiskirjanikega kogu nende õrnuses, uhkuses ja lugupidamises naisekehade vastu, ei olnud üldse harjunud. See kuulus Raymond Chandleri rida - rida, mida ma iseenesest nii säravaks pidasin? "See oli blondiin. Blondiin, keda nähes lööb piiskop augu vitraažaknasse."
Kui sa loed seda romaanis "Hüvasti, mu arm", toob see su pähe kiiresti üksteise järel mõtted "On see vast alles ilus rida" ja seejärel "Jumal küll, kui raske võib tal olla". Naine, kes paneb piiskopid tahtma lüüa auke vitraažakendesse. Kuidas ta päev kulgeb? Milline on tema lugu? Kuidas selles raske eluga hakkama saab - ajades piiskoppe hulluks ja vägivaldseks lihtsalt tuppa astumisega?
Tüdrukuna, nagu tema seda on, tahaks ma panna käe tema ümber ja öelda: "Kuule, kutt - lähme õige ja võtame ühe napsi - kuskil katedraalidest kaugel - ja ohkame, kui raske on elu?" Ma arvan, et iga küps, täiskasvanud, enesekindel naine teeks seda lugedes samamoodi.
Ja ometi on see Chandleri maailmas - ja Chandleri meessoost lugejate jaoks - parim asi, mis üks naine olla saab. See naine hullude meeste keskel on ülim.
Ma tean nüüd, et kui ma oleksin seda lugenud teismelise tüdrukuna, 13- või 14-aastaselt, oleksid need sõnad lõiganud mind luuni välja. Ma oleksin mõelnud: "Iga Raymond Chandleri sõna on lahe, nii et minustki peab kindlasti saama selline naine, kes paneb piiskopid aknaid sisse taguda tahtma. Ma ei tea, kuidas ma selliseks saan - ma pean kaalus alla võtma ja kontsi kandma ja huulepulka kasutama ja leiutama mingi joovastava kõnnaku ja nägema kogu aeg kuum välja ja mitte kunagi jooksma tuppa, karjudes: "JUMAL KÜLL, KAS SA OLED UUT MUPPETITE FILMI NÄINUD? KERMIT SÕIDAB JALGRATTAL OMA VÄIKESTE KONNAJALAKESTEGA!" Seda peangi ma nüüdsest peale tegema. Sest igaüks teab, et kõige paremaid inimesi kujundavad raamatud ja seepärast peab mind kujundama see raamat. Sest see on klassika. Sest selle autor on geenius. Sest need on need raamatud, mida arvatakse, et sa pead armastama."
Ei. Need ei ole sulle õiged raamatud, kui sa oled noor tüdruk. Need ei ole hääled, mida sa peaksid oma pähe lubama. Tüdrukud, kuni te olete täiskasvanud - kuni te suudate enesekindlalt vastu vaielda jutustajale, geeniusele, maailmavaatele -, ärge lugege vanade meeste raamatuid. Nad elavad teises sajandis ja teie olete tulevik. Teie ja kõik need säravad kaunid tüdrukud, kes minevikus kirjutasid.

"Mis on nad teinud mu raamatukoguga?"

[muuda]

Caitlin Moran, "What have they done to my library?", Nosy Crow, 21. aprill 2015 (varem ilmunud Times'is 18. aprillil 2015).


  • Ma ei kavatsenud seda – olin vaid vana kodulinna külastamas –, kuid jõudsin ikkagi oma kohalikku raamatukokku: kohta, kus ma elasin viiendast viieteistkümnenda eluaastani. Ja seal, selles raamatukogus, valitses nüüd kokkuhoiupoliitika. Silmnähtavalt. Sa oleks saanud selle nööpnõelaga kaardile märkida.
Olen sellest raamatukogust varem kirjutanud. Kuidas see koht oli mu elu valgus – oma puberteedieelses antropomorfilises faasis oleksin võinud sellega abielluda. Oleksin olnud õnnelik nagu põrsas poris ja, kui jumalad oleksid meid õnnistanud, oleksin sellest raamatukogust rasedaks jäänud ja me oleksime kasvatanud üheskoos üles mõned väikesed rändraamatukogud.
  • Audioraamatud, millesse ma suhtusin väga snooblikult. "Olen lugenud 337 raamatut," kirjutasin ma päevikusse. "Ma pean silmas päris lugemist – silmadega. Mitte audioraamatuid."
  • Too raamatukogu oli Pandora laegas tulvil imepäraseid omavahel põimunud juhuseid, rikkalik nagu ploomikook. Pista ükskõik millise kahe raamatu vahele uudishimu seeme ja üleöö kasvab sellest vihmamets täis ahve ja jaaguare ja puhkpüsse ja pilvi. Ruum oli puupüsti täis ja mina pea niisamuti. Milline võluline süsteem, mille keskel ainsagi pennita tüdruk võis olla.
  • That library was a Pandorica of fabulous, interwoven randomness, as rich as plum cake. Push a seed of curiosity in between any two books and it would grow, overnight, into a rainforest hot with monkeys and jaguars and blowpipes and clouds. The room was full, and my head was full. What a magical system to place around a penniless girl.
  • Kuid siis saabus 21. sajandi kokkuhoiupoliitika. Ma teadsin, mida eelarvekärped olid raamatukogudega teinud - olin näinud müüdavaid raamatukuhje raamatukogude ees Swindonis ja Barnetis. Kuid need polnud minu raamatukogud, nii et ma ei saanud aru, mis välja visati ja mis alles jäi. Kuid ma sain sellest aru, kui läksin tagasi Wolverhamptonisse, sest see raamatukogu oli minu peas. Ma tean selle kohta kõike.
Ja see kõik oli läinud – või nii palju, et see oligi praktiliselt kõik. Läinud oli ka enamik riiuleid; järele olid jäänud vaid hunnikud Andy McNabi ja viitkümmet halli varjundit ning selle haledaid koopiaid. Nii vähe raamatuid. Nutmaajavalt vähe raamatuid.
  • Te võite öelda, et me ei vaja enam teatmeteoseid, sest meil on nüüd internet. Milleks minna raamatukokku (sest inimene peab majast välja saama! Sest sa sured ära, kui sa majast väljas ei käi!), kui sa võid selle asemel lihtsalt guugeldada (sest sul ei ole arvutit! Sest sa oled liiga vana või liiga vaene või mõnes orus, kuhu internetikaabel pole veel jõudnudki!).
Noh, sellepärast, et otsimootor näitab sulle vaid seda, mis on kõige populaarsem, mitte seda, mis on kõige parem. Sind karjatatakse koos ülejäänud miljardi guugeldajaga filmiklipi juurde, millel hai inimest hammustab, või sama pinnapealse Vikipeedia artikli juurde: me kõik loeme samu 10 000 sõna, kõnnime samu radu, mõtleme samu mõtleid, mida sõelub Google'i ainuke sõel.
Me läheneme monoteadmisele: meie karjatara piirile; mõtte massimigratsioonidele, mis on sama kahtlusevabad, nagu oleks me miljon juhmi pühvlit.
  • Now, you may say we have no need for reference books any more, now that we have the internet. Why go to a library (because you need to get out of the house! Because you will die if you stay in the house!) when you could just google something (because you have no computer! Because you are old, or poor, or in a valley where broadband does not venture!) instead?
Well, because a search engine will just show you what is most popular, rather than what is best. You, like a billion other googlers, will be herded to the footage of a shark biting a man, or the same shallow Wikipedia entry: we are all reading the same 10,000 words, walking the same paths, thinking the same thoughts, filtered through the single lens of Google.
We are approaching a mono-knowledge – diametrics herding us; migrations of thought, as unquestioning as a million dumb buffalo.
Mitte keegi ei võitle selle eest - mitte keegi ei saagi sellise koha eest võidelda. Kuidas saaks põhjendada rahakulutamist sellisele kohitsetud, ühesilbilisele, intellektuaalselt steriilsele kohale, kui on olemas haiglad ja koolid?


Carol Ann Duffy

[muuda]
Carol Ann Duffy, 2009.

Carol Ann Duffy (sündinud 23. detsembril 1955) on Briti luuletaja, näite- ja lastekirjanik. 2009-2019 oli ta poeet-laureaat, olles selle tiitli kandjaist esimene naine, šotlane ja LGBT esindaja.

Luule

[muuda]

You sat on your desk,
swinging your legs,
reading a poem by Yeats
to the bored girls,
except my heart stumbled and blushed
as it fell in love with the words and I saw the tree
in the scratched old desk under my hands,
heard the bird in the oak outside scribble itself on the air.

Sa istusid oma laual,
kõlgutades jalgu,
lugedes Yeatsi luuletust
igavlevatele tüdrukutele,
aga mu süda komistas ja punastas,
kui see armus sõnadesse ja ma nägin puud
vanas kriibitud koolipingis mu käte all,
kuulsin lindu akna taga tammepuus kritseldamas end õhku.


Some days, although we cannot pray, a prayer
utters itself. So, a woman will lift
her head from the sieve of her hands and stare
at the minims sung by a tree, a sudden gift.

Some nights, although we are faithless, the truth
enters our hearts, that small familiar pain;
then a man will stand stock-still, hearing his youth
in the distant Latin chanting of a train.

täisversioon:

Prayer

Some days, although we cannot pray, a prayer
utters itself. So, a woman will lift
her head from the sieve of her hands and stare
at the minims sung by a tree, a sudden gift.

Some nights, although we are faithless, the truth
enters our hearts, that small familiar pain;
then a man will stand stock-still, hearing his youth
in the distant Latin chanting of a train.

Pray for us now. Grade 1 piano scales
console the lodger looking out across
a Midlands town. Then dusk, and someone calls
a child's name as though they named their loss.

Darkness outside. Inside, the radio's prayer -
Rockall. Malin. Dogger. Finisterre.

  • "Prayer", luulekogust "Mean Time", 1994;

William Crawley. "Will & Testament: Carol Ann Duffy's prayer". BBC. Retrieved 17 July 2016. https://www.bbc.co.uk/blogs/ni/2009/05/carol_ann_duffys_prayer.html


Today we have a poet in the class.
A real live poet with a published book.
Notice the ink-stained fingers girls. Perhaps
we're going to witness verse hot from the press

  • "Head of English", luulekogust "Standing Female Nude" (1985)
  • "Achilles (for David Beckham)"

https://web.archive.org/web/20121107185443/http://www.guardian.co.uk/books/booksblog/2010/mar/16/carol-ann-duffy-poem-david-beckham "Achilles (David Beckham)" Archived 7 November 2012 at the Wayback Machine, The Guardian, 16 March 2010. Retrieved 16 March 2010.

Intervjuud

[muuda]
  • Ma arvan, et minu jaoks on luule elukaaslase moodi. Luule tundub olevat elus asi: mitte üksnes need luuletused, mida ma ise kirjutan, vaid ka minevikus kirjutatud luuletused ja need, mida inimesed praegu kirjutavad. See on nagu pidev kohalolu - isegi lugeja, mitte ainult kirjutajana. Nii et sa ei tunne end kunagi üksi.
  • Ma arvan, et toonase ja praeguse vahe on selles, et nüüd kaldun ma märksa rohkem mitte kirjutama ja vait olema kui noorena. Mul ei ole seda kirjutamise sundi. Ma olen kindlam selles, millal kirjutada, kui varem olin.
  • [Luuletus] on koht, kus keel on kõige tõetruum. Luuletuses ei saa sa valetada, veel vähem kui üheski teises kirjanduse vormis.
  • Ma arvan, et inimesed - ja see on muidugi ilmne - pöörduvad luule poole oma elu kõige pingelisematel hetkedel. Kui nad on leinas. Kui nad abielluvad või alustavad kooselu. Ja mõned neist inimestest jätkavad kirjutamist, nagu minagi tegin. Või tulevad nad luule juurde tagasi. Ma arvan, et jutt inimeste hirmust luule ees või selle ärapõlgamisest on pigem müüt.


  • Of her own writing, Duffy has said, "I'm not interested, as a poet, in words like 'plash'—Seamus Heaney words, interesting words. I like to use simple words, but in a complicated way."[8]
    • Forbes, Peter. "Winning Lines" Archived 13 February 2013 at the Wayback Machine, The Guardian, 31 August 2002.

https://web.archive.org/web/20130213202550/http://www.guardian.co.uk/books/2002/aug/31/featuresreviews.guardianreview8


  • 'When you have a child, your previous life seems like someone else's,' Duffy tells me over instant coffee. 'It's like living in a house and then suddenly finding a room that you didn't know was there, full of treasure and light. Every day is a gift with a child, no matter what problems you have.
  • 'It all comes from the same place. There'll be what you might call a moment of inspiration - a way of seeing or feeling or remembering, an instance or a person that's made a large impression. Like the sand and the oyster, it's a creative irritant. In each poem, I'm trying to reveal a truth, so it can't have a fictional beginning.
  • Christmas is taken very seriously in this household. I believe in Father Christmas and there's no way I'd do anything to undermine that belief.
  • Halloween, Bonfire Night, Christmas - I'm a great believer in preserving those festivals. They're like beacons in childhood; they make children feel safe and special.
  • Poetry and prayer are very similar. I write quite a lot of sonnets and I think of them almost as prayers: short and memorable, something you can recite.
  • Our abuse of the planet and our resources is an anxiety - childhood for children yet to be born will be darkened in ways we can't imagine.
    • Anderson, Hephzibah. Christmas Carol Archived 3 November 2012 at the Wayback Machine, The Observer, 4 December 2005.

https://web.archive.org/web/20121103162815/http://www.guardian.co.uk/books/2005/dec/04/poetry.features

Tema kohta

[muuda]

Charlotte Mendelson writes in The Observer:

Part of Duffy's talent – besides her ear for ordinary eloquence, her gorgeous, powerful, throwaway lines, her subtlety – is her ventriloquism. Like the best of her novelist peers ... she slides in and out of her characters' lives on a stream of possessions, aspirations, idioms and turns of phrase. However, she is also a time-traveller and a shape-shifter, gliding from Troy to Hollywood, galaxies to intestines, sloughed-off skin to department stores while other poets make heavy weather of one kiss, one kick, one letter ... from verbal nuances to mind-expanding imaginative leaps, her words seem freshly plucked from the minds of non-poets – that is, she makes it look easy.

  • Mendelson, Charlotte. The gospel truth Archived 30 January 2010 at the Wayback Machine, The Observer, 13 October 2002.

https://web.archive.org/web/20100130210416/http://www.guardian.co.uk/books/2002/oct/13/poetry.features1


Anette Parksepp

[muuda]

Anette Parksepp on eesti ajakirjanik.


Simona Kossak

[muuda]

Simona Kossak oli poola ökoloog ja looduskaitsja.


Kertu Birgit Anton

[muuda]

Kertu Birgit Anton on Eesti kliimaaktivist.


Aila Meriluoto

[muuda]

Luule

[muuda]

Tsitaadid on tõlgitud väljaandest: "Kootut runot" ("Kogutud luuletused"), Porvoo, Helsinki: Werner Söderström Oy, 1976.

"Klaasimaal"

[muuda]

Luuletused Aita Meriluoto esikkogust "Lasimaalaus" ("Klaasimaal", 1946, praeguseks on ilmunud vähemalt 14 trükki).


Kuoleman ankarat kasvot
kauan tunsin jo ennen,
kuin minä rahtua tiesin,
millainen elämä on.

Siksi en tänään seiso
portilla vartoen, milloin
"prinssi Elämä" saapuu
- ja ohi kulkea voi.

Mikään ei ohitse kulje.
Tyynet on silmäni, joihin
maailman rikkaat muodot
selkeinä kuvastuvat.

Elämä itse mä olen,
avoinna seison kuin kukka
iloinen, luja ja valmis,
kuoleman vertainen.


Surma kõledat palet
tundsin ammugi enne,
kui üldse aimata võisin,
milline elu on.

Sestap ei seisa ma täna
väravas valvates, millal
ükskord "Prints Elu" saabub
- ja edasi minna võib.

Miski mööda ei lähe.
Minu tüüneisse silmi
maailma kirevad vormid
paistavad selgeina.

Elu olen ma ise,
avali õiena seisan,
õnnelik, kindel ja valmis,
surmaga võrdne ma.

  • "Täna" ("Tänään", lk 9-10)


Pientä on kaikki yön kämmenellä,
pieniä meret ja vuosisadat,
tornit päivällä pystytetyt,
pieniä ihmisten mahtavat joukot...

Hetkeksi päivään päästyänsä
silmiään sokkoina siristävät:
vääntynein muodoin kaikki seisoo,
vääriä peilejä kaikkialla.

Katsovat kättään ja sanovat: vahva.
Katsovat työtään ja sanovat: suuri.
Mutta yön kämmen on alati auki.

Vähenee päivä ja päivän valta.
Kasvavat totuudet syvyyksistä.
Kuljet polkua yötä kohden,
pieneksi käyden ja vastustamatta.
Pieneksi kaikki käy ympärilläs,
tiet sinun polkemas,
takomas tornit,
pientä on "mistä" ja "minne" ja "miksi"

Valmiina astut yön kämmenelle.



Väike on kõik öö peopesal,
väikesed mered ja aastasajad,
tornid, mis päevadel püstitatud,
väikesed vägevad rahvahulgad...

Päeva päädides viimaseks viivuks
piiluvad pooleldi suletud silmil:
väändunud vormides seisavad asjad,
kõikjal paistavad kõverad peeglid.

Vaatavad kätt ja ütlevad: tugev.
Vaatavad tööd ja ütlevad: vägev.
Aga öö pihk on alati valla.

Väheneb päev ja päeva vägi.
Tõed kasvavad sügavikest.
Kõnnid teerajal öö poole,
väikesil sammel ja vastupanuta.
Väikeseks muutub kõik ümberringi,
teed sinu talla all (?),
...? tornid,
väiksed on "kust" ja "kuhu" ja "miks"

Valmina astud öö pihkudele.

  • "Öö peopesal" ("Yön kämmenellä", lk 11-12)


Rauniourut

Niin taukosi myrsky, ja äänettömyys
putos ylle kuin Jumalan kuollut käsi.
Tuli mies, tuli otsalla uupunut syys
ja seisoi, kirkko, sun äärelläsi.

Ja silmiin murheesta raskaisiin
hän keräsi seinien mustuneet karret,
keräs tornit; murretut keihäsvarret,
ja hitaasti kulki portaaliin.
...
Niin valmis oli se, temppeli uus,
ei kivistä rakennettu, ei puista:
sen Kristus rauniouruista soitti.
Säröt äänien viimeistenkin se voitti.
Se ehjänä seisoi: hiljaisuus.


Nii seisma jäi torm ja hääletu vaikus
langes maha kui Jumala surnud käsi.
Tuli mees, tuli, otsa ees väsinud sügis,
ja seisis, kirik, su ...

  • "Orelivare" ("Rauniourut", lk 20-22)

Kaksi maljaa

Kukkaniityllä liike on laannut.
Enää ei tunnu tuulien ajo.
Taivaanrannassa vaaleni viipyvä kajo.
Taivas on niinkuin hopeamalja,
niinkuin ääretön hopeamalja
rauhaa tulvillaan.

Olen vain kukkanen lähellä maata,
lehti ei kanna, ei irtoa juuri.
Taivas on ylläni tajuamattoman suuri.
Sentään on ihanaa olla pieni,
olla kuin malja aivan pieni
rauhaa tulvillaan.


Kaks kaussi

Lilleaasal on vaikseks jäänud.
Enam ei kuule siin tuulte ulgu.
Silmapiiril veel viivitab ehavalgus.
Taevas on just nagu hõbekauss
just nagu ääretu hõbekauss
tulvil rahu.

Olen vaid maadligi lilleõis,
ei kanna lehti, ei aja ma juurt.
Taevas mu kohal on otsata suur.
Imeline on olla väike,
olla kui kaussike üsna väike
tulvil rahu.

  • "Kaks kaussi" ("Kaksi maljaa", lk 26-27)

Pauli Murray

[muuda]

Ida B. Wells

[muuda]

Inez Milholland

[muuda]

Anna Howard Shaw

[muuda]

Carrie Chapman Catt

[muuda]

Lucretia Mott

[muuda]

Elizabeth Cady Stanton

[muuda]

John Barth

[muuda]

"Tee lõpp"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: John Barth, "Tee lõpp" ("The End of the Road"), Bantam Books, 1981.

1. ptk

[muuda]
  • It is impossible to be at ease in the Progress and Advice Room. The Doctor sits facing you, his legs slightly spread, his hands on his knees, and leans a little toward you. You would not slouch down, because to do so would thrust your knees virtually against his. Neither would you be inclined to cross your legs in either the masculine or the feminine manner: the masculine manner, with your left ankle resting on your right knee, would cause your left shoe to rub against the Doctor's left trouser leg, up by his knee, and possibly dirty his white trousers; the feminine manner, with your left knee crooked over your right knee, would thrust the toe of your shoe against the same trouser leg, lower down on his shin. To sit sideways, of course, would be unthinkable, and spreading your knees in the manner of the Doctor makes you acutely conscious of aping his position, as if you hadn't a personality of your own. Your position, then (which has the appearance of choice, because you are not ordered to sit thus, but which is chosen only in a very limited sense, since there are no alternatives), is as follows: you sit rather rigidly in your white chair, your back and thighs describing the same right angle described by the structure of the chair, and keep your legs together, your thighs and lower legs describing another right angle.
The placing of your arms is a separate problem, interesting in its own right and, in a way, even more complicated, but of lesser importance, since no matter where you put them they will not normally come into physical contact with the Doctor. You may do anything you like with them (you wouldn't, clearly, put them on your knees in imitation of him). As a rule I move mine about a good bit, leaving them in one position for a while and then moving them to another. Arms folded, akimbo, or dangling; hands grasping the seat edges or thighs, or clasped behind the head or resting in the lap -- these (and their numerous degrees and variations) are all in their own ways satisfactory positions for the arms and hands, and if I shift from one to another, this shifting is really not so much a manifestation of embarrassment, or hasn't been since the first half-dozen interviews, as a recognition of the fact that when one is faced with such a multitude of desirable choices, no one choice seems satisfactory for very long by comparison with the aggregate desirability of all the rest, though compared to any one of the others it would not be found inferior.
It seems to me at just this moment (I am writing this at 7:55 in the evening of Tuesday, October 4, 1955, upstairs in the dormitory) that, should you choose to consider that final observation as a metaphor, it is the story of my life in a sentence - to be precise, in the latter member of a double predicate nominative expression in the second independent clause of a rather intricate compound sentence. You see that I was in truth a grammar teacher. (lk 2-3)

2. ptk

[muuda]
  • [Jake:] "You take a boy -- bright kid, alert kid, you see it at once, but never been exposed to thinking, never been in an environment where intellectual activity was as common as eating or sleeping. You see a fresh young mind that's never had a chance to flex its muscles, so to speak. Maybe he can't speak good English. Never heard good English spoken. Not his fault. Not wholly his parents' fault. But there he is."
My audience was most receptive, all except Joe Morgan, who regarded me coolly.
"So you start him off. Parts of speech! Subjects and verbs! Modifiers! Complements! And after a while, rhetoric. Subordination! Coherence! Euphony! You drill and drill, and talk yourself blue in the face, and all the time you see that boy's mind groping, stumbling, stretching, making false steps. And then, just when you're ready to chuck the whole thing -"
"I know!" Miss Banning breathed. "One day, just like all the rest, you say the same thing for the tenth time - and click!" She snapped her fingers jubilantly at Dr. Schott. "He's got it! Why, there's nothing to it! he says. It's plain as day!"
"That's what we're here for!" Dr. Schott said quietly, with some pride. "That's what we all live for. A little thing, isn't it?"
"Little," Dr. Carter agreed, "but it's the greatest miracle on God's green earth! And the most mysterious, too."

3. ptk

[muuda]
  • My moods were little men, and when I killed them they stayed completely dead. (lk 30)

4. ptk

[muuda]
  • Once I had a dream in which it became a matter of some importance to me to learn the weather prediction for the following day. I searched the newspapers for the weather report, but couldn't find it in its usual place. I turned the radio on, but the news broadcasters made no mention of tomorrow's weather. I dialed the Weather number on the telephone (this dream took place in Baltimore), but although the recording described the current weather conditions it told me nothing about the forecast for the next day. Finally, in desperation, I called the Weather Bureau directly, but it was late at night and no one answered. I happened to know the chief meteorologist's name, and so I called his house. The telephone rang many times before he answered, and then it seemed to me that I detected an uneasiness in his voice.
"What is it?" he asked.
"I want to know what weather we'll be having tomorrow," I demanded. "It's terribly important: you see, I --"
"There's no use your trying to impress me," the meteorologist said. "No use at all. What made you suspicious?"
"Suspicious of what? I assure you, sir, I just want to know what the weather will be tomorrow. I can't say I see anything suspicious in that question."
"There isn't going to be any weather tomorrow, if you must know."
"What?"
"You heard me. I said there isn't going to be any weather tomorrow. All our instruments agree. You mustn't be skeptical. No weather."
":But that's impossible!"
"I've said what I've said," the weatherman grumbled. "Take it or leave it. No weather tomorrow, and that's that. Leave me alone, now; I have to sleep."
That was the end of the dream, and I woke up very much upset. I tell it now to illustrate a difference between moods and the weather, their usual analogy: a day without weather is unthinkable, but for me at least there were frequently days without any mood at all. On these days Jacob Horner, except in a meaningless metabolistic sense, ceased to exist altogether, for I was without a personality. Like those microscopic specimens that biologists must dye in order to make them visible at all, I had to be colored with some mood or other if there was to be a recognizable self to me. (lk 35-36)
  • [Joe:] "Four things that I'm not impressed by," he added, "are unity, harmony, eternality, and universality. In my ethics the most a man can ever do is be right from his point of view; there's no general reason why he should even bother to defend it, much less expect anybody else to accept it, but the only thing he can do is operate by it, because there's nothing else. He's got to expect conflict with people or institutions who are also right from their points of view, but whose points of view are different from his."
  • "That's one reason why I don't apologize for things," Joe said finally. "It's because I've no right to expect you or anybody to accept anything I do or say -- but I can always explain what I do or say. There's no sense in apologizing, because nothing is ultimately defensible. But a man can act coherently; he can act in ways that he can explain, if he wants to. This is important to me. Do you know, for the first month of our marriage Rennie used to apologize all over herself to friends who dropped in, because we didn't have much furniture in the house. She knew very well that we didn't want any more furniture even if we could have afforded it, but she always apologized to other people for not having their point of view. One day she did it more elaborately than usual, and as soon as the company left I popped her one on the jaw. Laid her out cold. When she came to, I explained to her very carefully why I'd hit her. She cried, and apologized to me for having apologized to other people. I popped her again."
There was no boastfulness in Joe's voice when he said this; neither was there any regret.
"What the hell, Jake, the more sophisticated your ethics get, the stronger you have to be to stay afloat. And when you say good-by to objective values, you really have to flex your muscles and keep your eyes open, because you're on our own. It takes energy: not just personal energy, but cultural energy, or you're lost. Energy's what makes the difference between American pragmatism and French existentialism -- where the hell else but in America could you have a cheerful nihilism, for God's sake? I suppose it was rough, slugging Rennie, but I saw the moment as a kind of crisis. Anyhow, she stopped apologizing after that." (lk 47)
  • "Rennie would've told you if you hadn't flustered her by making fun of her," he smiled; "the only demonstrable index to a man's desires is his acts, when you're speaking of past time: what a man did is what he wanted to do."
"What?"
"Don't you see?" asked Rennie, and Joe sat back and relaxed. "The idea is that you could have conflicting desires -- say, the desire not to have dinner with us and the desire not to offend us. If you end by coming to dinner it's because the second desire was stronger than the first: other things being equal, you wouldn't want to eat with us, but other things never are equal, and actually you'd rather eat with us than insult us. So you eat with us - that's what you finally wanted to do. You shouldn't say you'll eat with us whether you want to or not; you should say you'll eat with us if it satisfies desires in you stronger than your desire not to eat with us."
"It's like combining plus one hundred and minus ninety-nine," Joe said. "The answer is just barely plus, but it's completely plus. That's another reason why it's silly for anybody to apologize for something he's done by claiming he didn't really want to do it: what he wanted to do, in the end, was what he did. That's important to remember when you're reading history." (lk 49-50)

5. ptk

[muuda]
  • The clumsy force of Rennie was a thing that attracted me during the weeks following this dinner of shrimp, rice, beer, and values that the Morgans had fed me. It was a clumsiness both of action and of articulation - Rennie lurched and blurted - and I was curious to know whether what lay behind it was ineptitude or graceless strength.
At least this was my attitude when we began my riding lessons. My mood was superior, in that I regarded myself as the examiner and her as the subject, but it was not supercilious, and there was a certain sympathy in my curiosity. That I felt this special superiority is fortunate, because it got me through the first lessons on horseback, which otherwise would have been difficult to face indeed. I hated not the work but the embarrassment of learning new things, the ludicrousness of the tyro, and I can't imagine ever having learned to ride horses (for I had only the most vagrant interest in riding) without this special curiosity and special superiority feeling to salve my pride. (lk 51)
  • I remarked to Rennie once that it was a pity Joe couldn't enjoy the place with us.
"That's a silly thing to say," she said, a little upset.
"Like all politeness is silly," I smiled. "I feel politely sorry for him grinding away at the books while we gallop and splash around."
"Better not tell him that; he hates pity."
"That's a silly way to be, isn't it?" I said mildly. "Joe's funny as hell."
"What do you mean, Jake?" We were resting after a swim; I was lying comfortably supine under a tree beside the water, chewing on a green pine needle and squinting over at Susie and Tom Brown, tethered nearby. Rennie had been slouched back like a sack of oats against the same tree, smoking, but now she sat up and stared at me with troubled eyes.
"How can you possibly call Joe silly, of all people?"
"Do you mean how can I of all people call Joe silly, or how can I call Joe of all people silly?"
"You know what I mean: how can you call Joe silly? Good God!"
"Oh," I laughed. "What could be sillier than getting upset at politeness? If I really felt sorry for him it would be my business, not his; if I'm just saying I feel sorry for him to be polite, there's even less reason to be bothered, since I'm just making so much noise."
"But that kind of noise is absurd, isn't it?"
"Sure. Where did you and Joe get the notion that things should be scrapped just because they're absurd? That's a silly one for you. For that matter, what could be sillier than this whole aim of living coherently?" (lk 55)
  • Rennie stood up. Her expression, I should guess, was that of the Athenians on the morning they discovered that Alcibiades had gelded every marble god in town. She was speechless. (lk 55-56)
  • [Rennie:] "You know, I lived in a complete fog from the day I was born until after I met Joe," she said. "I was popular and all that, but I swear it was just like I was asleep all through school and college. I wasn't really interested in anything, I never thought about anything. I never even particularly wanted to do anything -- I didn't even especially enjoy myself. I just dreamed along like a big blob of sleep. If I thought about myself at all, I guess I lived on my potentialities, because I never felt dissatisfied with myself." (lk 57)
  • "First of all, suppose everyone's personality is unique. Does it follow that because a thing is unique it's valuable? You're saying that it's better to be a real Rennie MacMahon than an imitation Joe Morgan, but that's not self-evident, Jake; not at all. It's just romantic. I'd rather be a lousy Joe Morgan than a first-rate Rennie MacMahon. To hell with pride. This unique-personality business is another thing that's no absolute."
"To quote the gospel to you, Rennie," I said: "it doesn't follow either that because a thing's not absolute it isn't valuable." (lk 62-63)
  • [Joe ja Rennie] Probably he knew she was lying, although it is hard for one who is aware of the truth to judge effectively its disguise. (lk 65-66)
  • Real people aren't any different when they're alone. No masks. What you see of them is authentic."
"Horseshit. Nobody's authentic." (lk 70)
  • It is indeed the grossest of injustices to observe a person who believes himself to be alone. (lk 70)
  • Rennie closed her eyes and pressed her forehead against the window sill. I stood beside her, out of the light from the brilliant living room, and stroked and stroked her hair, speaking softly in her ear the wordless, grammarless language she'd taught me to calm horses with. (lk 71)


6. ptk

[muuda]
  • [Doktor:]
  • "I daresay you don't know the seating capacity of the Cleveland Municipal Stadium, do you?"
"What?"
The Doctor did not smile. "You suggest that my question is absurd, when you have no grounds for knowing whether it is or not -- you obviously heard me and understood me. Probably you want to delay my learning that you don't know the seating capacity of Cleveland Municipal Stadium, since your vanity would be ruffled if the question weren't absurd, and even if it were. It makes no difference whether it is or not, Jacob Horner: it's a question asked you by your doctor. Now, is there any ultimate reason why the Cleveland Stadium shouldn't seat fifty-seven thousand, four hundred eighty-eight people?"
"None that I can think of," I grinned.
"Don't pretend to be amused. Of course there's not. Is there any reason why it shouldn't seat eighty-eight thousand, four hundred seventy-five people?"
"No, sir."
"Indeed not. Then as far as Reason is concerned its seating capacity could be almost anything. Logic will never give you the answer to my question. Only Knowledge of the World will answer it. There's no ultimate reason at all why the Cleveland Stadium should seat exactly seventy-seven thousand, seven hundred people, but it happens that it does. There's no reason in the long run why Italy shouldn't be shaped like a sausage instead of a boot, but that doesn't happen to be the case. The world is everything that is the case, and what the case is is not a matter of logic. If you don't simply know how many people can sit in the Cleveland Municipal Stadium, you have no real reason for choosing one number over another, assuming you can make a choice at all - do you understand? But if you have some Knowledge of the World you may be able to say, 'Seventy-seven thousand, seven hundred,' just like that. No choice is involved." (lk 81-82, 6. ptk)
  • "You claim to be unable to choose in many situations," he said once. "Well, I claim that that inability is only theoretically inherent in situations, when there's no chooser. Given a particular chooser, it's unthinkable. So, since the inability was displayed in your case, the fault lies not in the situation but in the fact that there was no chooser. Choosing is existence: to the extent that you don't choose, you don't exist. Now, everything we do must be oriented toward choice and action. It doesn't matter whether this action is more or less reasonable than inaction; the point is that it is its opposite."
"But why should anyone prefer it?" I asked.
"There's no reason why you should prefer it," he said, "and no reason why you shouldn't. One is a patient simply because one chooses a condition that only therapy can bring one to, not because any one condition is inherently better than another. All my therapies for a while will be directed toward making you conscious of your existence. It doesn't matter whether you act constructively or even consistently, so long as you act. It doesn't matter to the case whether your character is admirable or not, so long as you think you have one."
"I don't understand why you should choose to treat anyone, Doctor," I said.
"That's my business, not yours." (lk 83, 6. ptk)
  • There were special diets and, for many patients, special drugs. I learned of Nutritional Therapy, Medicinal Therapy, Surgical Therapy, Dynamic Therapy, Informational Therapy, Conversational Therapy, Sexual Therapy, Devotional Therapy, Occupational and Preoccupational Therapy, Virtue and Vice Therapy, Theotherapy and Atheotherapy -- and, later, Mythotherapy, Philosophical Therapy, Scriptotherapy, and many, many other therapies practiced in various combinations and sequences by the patients. Everything, to the Doctor, is either therapeutic, anti-therapeutic, or irrelevant. He is a kind of super-pragmatist. (lk 84)
  • [Doktor:] "It would not be well in your particular case to believe in God," he said, "Religion will only make you despondent. But until we work out something for you it will be useful to subscribe to some philosophy. Why don't you read Sartre and become an existentialist?" (lk 84-85)


  • [Doktor:] Mütoteraapia põhineb kahel eeldusel: et inimese olemasolu eelneb inimese olemusele, kui kumbki neist kahest terminist üldse midagi tähistab, ja et inimene on vaba mitte üksnes valima omaenda olemust, vaid ka seda omatahtsi muutma. Need mõlemad on head eksistentsialistlikud eeldused ja kas nad on tõesed või väärad, ei paku meile huvi - sinu puhul on nad kasulikud. (lk 88)
  • [Doktor:] Elus ei ole olemuslikult pea- ja kõrvaltegelasi. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust vale. Igaüks on paratamatult omaenda eluloo kangelane. "Hamletit" võiks jutustada Poloniuse vaatepunktist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled pulmas uksehoidja. Peigmehe vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi pruut. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood sinu vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud mängida kõrvalosalise rolli: sulle võib pakkuda lõbu teeselda, et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi Odüsseus, kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.
Kuid me ei ole mitte üksnes omaenda elulugude kangelased - me oleme need, kes loo välja mõtlevad ja annavad teistele inimestele kõrvaltegelaste olemuse. Kuid reeglina ei ole mitte kellegi elulugu iial vaid üks kooskõlalise tegevustikuga lugu, me mõtestame kogu aeg ümber, mis laadi kangelased me oleme, ja mis laadi kõrvalrolle teised inimesed sellest tulenevalt mängima peaksid. See on üldjuhul tõsi. Kui keegi etendab päevad läbi peaaegu ühtsama tegelast, on see kas sellepärast, et tal puudub kujutlusvõime, just nagu näitlejal, kes suudab mängid vaid ühtainust rolli, või kuna tema kujutusvõime on nii laiahaardeline, et ta näieb iga on elus ettetulevat olukorda episoodina mingis suurejoonelises kõikehõlmavas tegevustikus ja suudab olukordi niiviisi moonutada, et nende kõigiga saab hakkama sama tüüpi kangelane. Aga see on ülimalt haruldane.
Sedalaadi rollimääramine ongi müüdiloome ja kui seda tehakse, teadlikult või alateadlikult, oma ego paisutamiseks või kaitsmiseks - ja seda tehakse sel eesmärgil tõenäoliselt kogu aeg - saab sellest mütoteraapia. Asja iva seisneb selles: selline liikumisvõimetus, mida sa tundsid tookord Penni jaamas, on võimalik ainult inimese jaoks, kes on mingil põhjusel loobunud mütoteraapias osalemisest. Tookord pingil istudes polnud sa ei pea- ega kõrvaltegelane: sa polnud üldse mingi tegelane. Sellepärast, et seda on korduvalt juhtunud, pean ma seletama sulle midagi, mis tuleb kõigil teistel välja loomulikult. See on nagu õpetada paralüütikut jälle kõndima.
Paljud kriisid inimeste elus leiavad aset seepärast, et kangelase roll, mille nad on ühe olukorra või olukordade rühma jaoks valinud, uues ettejuhtuvas olukorras enam ei toimi või - mis on sisuliselt sama asi - kuna neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et moonutada uut olukorda oma vana rolli jaoks sobivaks. Nii juhtub näiteks vanematega, kui nende lapsed vanemaks saavad, ja armastajatega, kui üks neist teisele enam ei meeldi. Kui uus olukord muutub liiga tugevaks, et seda eirata, ja nad ei suuda leida maski, mille abil selles hakkama saada, võivad nad muutuda skisofreenilisteks - see mask on hädaabinõu - või lihtsalt puruneda. Kõik terviklikkuse küsimused hõlmavad seda kaalutlust, kuna inimese terviklikkus seisneb truuduses stsenaariumile, mille ta on enda jaoks kirjutanud.
Ma ütlesin, et sa oled liiga ebastabiilne, et mängida kogu aeg ühtainust osa - ja sa oled ka liiga kujutlusvõimetu -, nii et sul on parem tegelda nende kriisidega, muutes stsenaariumit nii tihti kui vaja. See peaks sul loomupäraselt välja tulema. Sinu jaoks on tähtis mõista, et sa teed seda, et mitte jääda ilma stsenaariumita või antud olukorra jaoks vale stsenaariumiga. Näiteks said sa algaja kohta päris hästi hakkama, kui marssisid siia siia veidi aja eest sisse enesekindlalt ja peaaegu ülbelt, määrates mulle šarlatani rolli. Aga sa pead suutma vahetada maske kohe, kui ma muudan selle, millega sa sisenesid, kuidagiviisi kõlbmatuks. Sa võiksid - ma pakun lihtsalt suvalisi võimalusi - hakata mõtlema minust kui Vanast Targast Mentorist, ütleme, omamoodi makjavellilikust Nestorist, ja endast kui Naiivsest, Kuid Paljulubavast Noorest Õpilasest, noorest Aleksandrist, kes ühel päeval kasutab kõiki neid õpetusi praktikas ja hiilgab palju säravamalt kui õpetaja. Saad sa aru? Või - see on häiriv, kuid hädaabinõuna kõlbulik - Vaikselt Põlglik Noormees, kes kannatab Vana Hullu sonimise välja, kuid lahkub siit nendest mõjutamatuna. Ma nimetan seda häirivaks seepärast, et seda kasutades lõikad sa end ära liiga paljust, mida sa pole veel õppinud.
On ülimalt tähtis, et sa õpiksid neid maske kõhklematult omaks võtma. Ära arva, et nende taga on veel midagi. Ei ole. "Ego" tähendab "mina" ja "mina" tähendab "ego" ja ego on juba definitsiooni järgi mask. Kui puudub ego - nii, nagu sul pingil istudes -, puudub ka "mina". Kui sa mõnikord tunned, et su mask on "ebasiiras" - võimatu sõna! -, siis ainult sellepärast, et üks su maskidest ei sobi teisega. Sa ei saa kahte korraga kanda. See tekitab konflikti ja maskidevaheline konflikt põhjustab liikumisvõimetust samamoodi kui maski puudumine. Mida tugevamalt sa oma olukorda dramatiseerida suudad, määratledes omaenda rolli ja kõigi teiste rollid, seda turvalisem sul on. Paralüütikute mütoteraapias ei ole oluline, kas sul on pea- või kõrvalosa, kuni see on selgelt läbimõeldud, aga tavaliselt on loomulik olla alati peaosas. Nüüd ütle midagi."
Ma ei suutnud.
"Ütle midagi!" käskis Doktor. "Liigu! Võta roll!"
Püüdsin kõigest väest mingit rolli välja mõelda, kuid ei suutnud. (lk 88-91, 6. ptk)

7. ptk

[muuda]
  • The dance of sex: if one had no other reason for choosing to subscribe to Freud, what could be more charming than to believe that the whole vaudeville of the world, the entire dizzy circus of history, is but a fancy mating dance? That dictators burn Jews and businessmen vote Republican, that helmsmen steer ships and ladies play bridge, that girls study grammar and boys engineering all at behest of the Absolute Genital? When the synthesizing mood is upon one, what is more soothing than to assert that this one simple yen of humankind, poor little coitus, alone gives rise to cities and monasteries, paragraphs and poems, foot races and battle tactics, metaphysics and hydroponics, trade unions and universities? Who would not delight in telling some extragalactic tourist, "On our planet, sir, males and females copulate. Moreover, they enjoy copulating. But for various reasons they cannot do this whenever, wherever, and with whomever they choose. Hence all this running around that you observe. Hence the world?" A therapeutic notion! (lk 93)
  • In a classroom on the first day of a new term the air's electric with sex like ozone after a summer storm, and all sensed it, if all couldn't name it: the rubby sweet friskies twitched in their seats and tugged their skirts down dimpled white knees; the springy fresh men flexed and slouched, passed quick hands over crew cuts; I folded arms and tightened hams, and leaning against the desk, let its edge press calmingly against my trouser fly like a steadying hand. Early blue morning is an erotic time, the commencement of school terms an erotic season; little's to be done but nod to Freud on such a day. (lk 94)
  • [Jake:] "Don't you understand that all this rigmarole of flattery and chivalry -- the whole theatrical that men perform for women - is disrespect? Any lie is disrespect, and a relationship based on that nonsense is a lie. Chivalry is a fiction invented by men who don't want to be bothered with taking women seriously. The minute a man and woman assent to it they stop thinking of each other as individual human beings: they assent to it precisely so they won't have to think about their partners. Which is completely useful, of course, if sex is the only thing that's on your mind." (lk 97)
  • By that time, if we had been consciously thinking of first steps - and I for one certainly wasn't - I'm sure we both would have assumed that the first steps, whoever made them, had already been made. I mention this because it applies so often to people's reasoning about their behavior in situations that later turn out to be regrettable: it is possible to watch the sky from morning to midnight, or move along the spectrum from infrared to ultraviolet, without ever being able to put your finger on the precise point where a qualitative change takes place; no one can say, "It is exactly here that twilight becomes night," or blue becomes violet, or innocence guilt. One can go a long way into a situation thus without finding the word or gesture upon which initial responsibility can handily be fixed - such a long way that suddenly one realizes the change has already been made, is already history, and one rides along then on the sense of an inevitability, a too-lateness, in which he does not really believe, but which for one reason or another he does not see fit to question. (lk 100-101)
  • "I'm afraid of violence," I said. "I'm always afraid of any kind of violence, even violent emotions. But you have to understand that when anything that matters is concerned, I wouldn't go an inch out of my way to avoid violence. Fear is different from cowardice. If I don't want you to tell Joe it's because I'm afraid of possible violence, but I'd never say a word to talk you out of telling him. There's nothing a man can do about fear, but he has to choose to be cowardly." (lk 105)

Helgi Muller

[muuda]

Luule

[muuda]

Astusin kastepiisku mööda,
linnulaulude redelit.
Kurekatlad kõlisesid,
pääsusilmad päevitasid,
kullerkupud kumasid.
Küll olid päeval pikad rajad.

  • Helgi Muller, "*Haarasin kinni päeva turjast", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 17

Amanda Gorman

[muuda]
Amanda Gorman, 2017.

Amanda Gorman (sündinud 7. märtsil 1998) on USA luuletaja ja aktivist, kes kirjutab valdavalt ühiskondlikel teemadel. 2017. aastal sai temast esimene USA riiklik noorpoeet-laureaat (National Youth Poet Laureate), 2021. aasta 20. jaanuaril esines ta president Joe Bideni ametissepühitsemisel luuletusega "Mägi, millele me ronime" ("The Hill We Climb"). Põhimõtteliselt on ta USA Sveta Grigorjeva.

"Mägi, millele me ronime"

[muuda]

Kui saabub päev, küsime endilt,
kust leiaksime valgust selles lõputus varjus?
Me kanname endaga kaotust,
peame kahlama läbi mere
Saime hakkama elaja kõhus
Õppisime, et vaikus ei ole alati rahu
Ja normid ja arusaamad
sellest mis lihtsalt on
Ei ole alati lihtsalt õiglus
Ja ikkagi kuulus koidik meile
juba enne kui me seda teadsime
Kuidagi me seda teeme
Kuidagi oleme vastu pidanud ja näinud
rahvast, mis pole murdunud
üksnes lõpetamata
Meie, maa ja aja järglased
Kus kõhn must tüdruk
kes põlvneb orjadest ja keda kasvatas üksikema
võib unistada presidendiks saamisest
ja leida end ühe sellise ees esinemas

When day comes we ask ourselves,
where can we find light in this never-ending shade?
The loss we carry,
a sea we must wade
We've braved the belly of the beast
We've learned that quiet isn't always peace
And the norms and notions
of what just is
Isn’t always just-ice
And yet the dawn is ours
before we knew it
Somehow we do it
Somehow we've weathered and witnessed
a nation that isn’t broken
but simply unfinished
We the successors of a country and a time
Where a skinny Black girl
descended from slaves and raised by a single mother
can dream of becoming president
only to find herself reciting for one

Ning jah me pole kaugeltki lihvitud
kaugel hiilgavast
kuid see ei tähenda, et me
püüame luua täiuslikku liitu
Me püüame luua liitu, millel on eesmärk
Luua maad, mis pühendub kõigile inimese kultuuridele, nahavärvidele, loomustele ja
loomujoontele
Ja nii tõstame oma pilgud mitte sellele, mis seisab meie vahel
vaid sellele, mis seisab meie ees
Me sulgeme lõhe, sest teame, et tulevikule pühendumiseks
peame esmalt jätma kõrvale oma erinevused
Me paneme relvad käest
et võiksime ulatada käed
üksteisele
Me ei taha kellelegi kahju, vaid kõigile üksmeelt
Tunnistagu maailm tõeks seegi, kui ei midagi muud:
Et isegi leinas me lootsime
Et isegi piinas me püüdsime
Et isegi kurnatult me kasvasime
Et me jääme alati seotuks võidukaina
Mitte sellepärast, et me enam iial lüüa ei saa
vaid sellepärast, et me enam kunagi ei lõhene

And yes we are far from polished
far from pristine
but that doesn’t mean we are
striving to form a union that is perfect
We are striving to forge a union with purpose
To compose a country committed to all cultures, colors, characters and
conditions of man
And so we lift our gazes not to what stands between us
but what stands before us
We close the divide because we know, to put our future first,
we must first put our differences aside
We lay down our arms
so we can reach out our arms
to one another
We seek harm to none and harmony for all
Let the globe, if nothing else, say this is true:
That even as we grieved, we grew
That even as we hurt, we hoped
That even as we tired, we tried
That we’ll forever be tied together, victorious
Not because we will never again know defeat
but because we will never again sow division

Pühakiri käsib meil kujutleda
et igaüks istub oma viina- ja viigipuude all
Ja mitte keegi ei hirmuta neid
Kui me elame oma aja vääriliselt
Siis ei peitu võit mitte relvas
Vaid meie ehitatud sildades
See on lubadus lagendikule
Mägi, millele me ronime
Kui me vaid julgeme
Sellepärast, et olla ameeriklane on enamat kui päritud uhkus,
see on minevik, millesse me astume
ja viis, kuidas me seda parandame
Oleme näinud jõudu, mis pigem purustaks me rahva
kui laseks end jagada
Hävitaks me riigi, kui see tähendaks demokraatiaga viivitamist
Ja see püüd oleks peaaegu õnnestunud
Aga kuigi demokraatiaga saab vahel viivitada
ei saa seda kunagi alatiseks lüüa

Scripture tells us to envision
that everyone shall sit under their own vine and fig tree
And no one shall make them afraid
If we’re to live up to our own time
Then victory won’t lie in the blade
But in all the bridges we’ve made
That is the promise to glade
The hill we climb
If only we dare
It's because being American is more than a pride we inherit,
it’s the past we step into
and how we repair it
We’ve seen a force that would shatter our nation
rather than share it
Would destroy our country if it meant delaying democracy
And this effort very nearly succeeded
But while democracy can be periodically delayed
it can never be permanently defeated

Sellesse tõesse
sellesse usku me usume
Sest kuni meie vaatame tulevikku
vaatab ajalugu meid
See on õiglase lunastuse ajastu
Me kartsime selle sünnil
Me polnud valmis saama pärijaiks
nii hirmutavale tunnile
kuid leidsime selles jõu
kirjutada uus peatükk
Pakkuda endile lootust ja naeru
Nii et kui me kord küsisime
kuidas võiksime katastroofist jagu saada?
Küsime nüüd
kuidas võiks katastroof meist jagu saada?
Me ei marsi tagasi selle juurde, mis oli
vaid liigume selle poole, mis olema saab
Maa, mis on räsitud, kuid terve,
heatahtlik, kuid julge,
raevukas ja vaba

In this truth
in this faith we trust
For while we have our eyes on the future
history has its eyes on us
This is the era of just redemption
We feared at its inception
We did not feel prepared to be the heirs
of such a terrifying hour
but within it we found the power
to author a new chapter
To offer hope and laughter to ourselves
So while we once we asked,
how could we possibly prevail over catastrophe?
Now we assert
How could catastrophe possibly prevail over us?
We will not march back to what was
but move to what shall be
A country that is bruised but whole,
benevolent but bold,
fierce and free

Meid ei peleta
ega katkesta ähvardused
sest me teame, et meie enda tegevusetus ja tuimus
oleks järgmise põlvkonna pärand
Meie komistused saaksid nende koormaks
Kuid üks on kindel:
Kui me ühendame halastuse jõuga
ja jõu õiglusega,
siis saab meie pärandiks armastus
ja see muudab me laste sünniõigust
Nii et jätkem endast maha maa,
mis on parem kui see, mis jäeti meile
Iga hingetõmbega mu pronksrinnast
muudame selle haavatud maailma imeliseks
Me tõuseme lääne kullakarvalistest mägedest,
me tõuseme tuulisest kirdest
kus meie esiisad esmakordselt rajasid revolutsiooni
Me tõuseme kesklääne osariikide järvelinnadest,
me tõuseme päikses küpsenud lõunast
Me ehitame taas üles, lepitame ja taastume
ja meie riigi iga nurgake ja
iga paik, mida kutsutakse meie maaks,
meie kirev ja kaunis rahvas tõuseb,
räsitud ja kaunis

We will not be turned around
or interrupted by intimidation
because we know our inaction and inertia
will be the inheritance of the next generation
Our blunders become their burdens
But one thing is certain:
If we merge mercy with might,
and might with right,
then love becomes our legacy
and change our children’s birthright
So let us leave behind a country
better than the one we were left with
Every breath from my bronze-pounded chest,
we will raise this wounded world into a wondrous one
We will rise from the gold-limbed hills of the west,
we will rise from the windswept northeast
where our forefathers first realized revolution
We will rise from the lake-rimmed cities of the midwestern states,
we will rise from the sunbaked south
We will rebuild, reconcile and recover
and every known nook of our nation and
every corner called our country,
our people diverse and beautiful will emerge,
battered and beautiful

Kui saabub päev, astume varjust välja,
leekides ja kartmatud
Uus koidik lööb õitsele, kui me ta vabastame
Sest valgus on alati,
kui me vaid oleme küllalt julged, et seda näha,
kui me vaid oleme küllalt julged, et see olla

When day comes we step out of the shade,
aflame and unafraid
The new dawn blooms as we free it
For there is always light,
if only we’re brave enough to see it
If only we’re brave enough to be it

Välislingid

[muuda]

Jill Biden

[muuda]
Jill Biden

Jill Tracy Biden (neiupõlvenimega Jacobs, hiljem Stevenson; sündinud 3. juunil 1951 Hammontonis New Jerseys USAs) on USA pedagoog, inglise filoloogia professor Põhja-Virginia Kogukonnakolledžis (Northern Virginia Community College). Tal on pedagoogikadoktori kraad Delaware'i Ülikoolist (2007). 2012. aastal avaldas ta lasteraamatu "Don't Forget, God Bless Our Troops", mis põhines tema kasupoja Beau väeteenistusel, ning 2019. aastal mälestusteraamatu "Where the Light Enters: Building a Family, Discovering Myself". Tema abikaasa Joe Biden tegeleb väikestviisi poliitikaga, nende tütar Ashley Biden on moelooja, filantroop ja aktivist.

  • She has said of teaching at a community college, "I feel like I can make a greater difference in their lives. I just love that population. It just feels really comfortable to me. I love the women who are coming back to school and getting their degrees, because they're so focused."[38]
  • But following George W. Bush's reelection in 2004, she urged her husband to run again for president,[39] later saying: "I literally wore black for a week. I just could not believe that he won, because I felt that things were already so bad. I was so against the Iraq War. And I said to Joe, 'You've got to change this, you have to change this.'"
    • Libby Copeland, "Campaign Curriculum", The Washington Post, October 23, 2008. Koopia Internet Archive'is, 7. november 2010


  • She told a colleague, "My standard line when students ask me if I am married to the VP is to say that I am one of his relatives. That usually quiets them."
    • Glueck, Katie; Eder, Steve (February 2, 2020). "In Iowa, a Former Second Lady Campaigns to Be the First". The New York Times. p. A16. Archived from the original on July 19, 2020. Retrieved February 12, 2020.

https://web.archive.org/web/20200719231401/https://www.nytimes.com/2020/02/01/us/politics/joe-jill-biden-2020.html

  • Staffers recall Biden always carrying students' work around with her on trips, and Michelle Obama's recollection of her time travelling with Biden was simply, "Jill is always grading papers."[19]
    • Yuan, Jada; Linskey, Annie (August 17, 2020). "Jill Biden is finally ready to be first lady. Can she help her husband beat Trump?". The Washington Post. Archived from the original on August 19, 2020. Retrieved August 19, 2020.

https://web.archive.org/web/20200819145936/https://www.washingtonpost.com/lifestyle/style/jill-biden-is-finally-ready-to-be-first-lady-can-she-help-her-husband-beat-trump/2020/08/17/acacc936-e007-11ea-8181-606e603bb1c4_story.html

  • That same month, she was named board chair of Save the Children; she said, "I think [their] emphasis on education fits with my life's work."[84]

"Jill Biden to Be Named Board Chair of Save the Children". U.S. News & World Report. Associated Press. February 21, 2017. Archived from the original on August 6, 2017. Retrieved August 6, 2017. https://web.archive.org/web/20170806182746/https://www.usnews.com/news/tennessee/articles/2017-02-21/jill-biden-to-be-named-board-chair-of-save-the-children

  • Then in May 2018, she gave a commencement address at Bishop State Community College in Alabama, telling the graduates that "Maybe like me, life got in the way and it's taken you a lot longer than you expected to get here today. ... Whoever you are, know this, if you can walk across this stage, you can do anything."[90]
    • "'You can do anything,' Dr. Jill Biden says at Bishop State's Commencement". Huntsville, Alabama: WAAY-TV. May 11, 2018. Archived from the original on July 23, 2018. Retrieved July 23, 2018.

https://web.archive.org/web/20180723034306/http://www.waaytv.com/content/national/482372731.html


Sally Rooney

[muuda]

Sally Rooney (sündinud 20. veebruaril 1991 Castlebaris Mayo maakonnas Iirimaal) on iiri kirjanik, stsenarist, toimetaja ja luuletaja. Eesti keeles on ilmunud tema debüütromaan "Vestlused sõpradega" (i.k "Conversations with Friends", 2017; e.k. Tallinn : Varrak, 2019, tlk Triin Tael). Järjeromaani "Normal People" (2018) alusel valmis 2020 BBC telesari.

Intervjuud

[muuda]

I’ve never attempted to write from the perspective of someone older than me so my novels are all about my cohort. That’s not about making a statement, but it’s what I can do.

I certainly never intended to speak for anyone other than myself. Even myself I find it difficult to speak for. My books may well fail as artistic endeavours but I don’t want them to fail for failing to speak for a generation for which I never intended to speak in the first place.

I was born in the same year a Virgin megastore was raided for selling condoms without a pharmacist present. Two years before the decriminalisation of homosexuality. Four years before the legalisation of divorce.

I don’t respond to authority very well. I fundamentally don’t agree with accepting authority that you haven’t agreed to in some way. As a funnel – as a way of making children into adults – I don’t think it’s good practice.

  • [Inglise filoloogia õpinguist Dublini Trinity College'is:]

It was a completely new way of thinking about books and literature and it felt intellectually challenging. I was grappling with the modernists and 19th-century novels and even now I’m still developing the ability to read intelligently, which I hope will continue for the rest of my life.

Tema kohta

[muuda]
  • The history of fiction is littered with callow university novels, so what happened next was extraordinary: almost as soon as Conversations with Friends appeared in the spring of 2017, Rooney was being hailed as the voice of the millennials, a Snapchat Salinger. It was an intensity of acclaim that happens once or twice in a generation, placing her alongside Donna Tartt or Zadie Smith as a writer who appeared to emerge fully formed, not only in her craft but as a literary celebrity and a mouthpiece for something in the culture that needed to be articulated.


Tänupüha

[muuda]
Jennie Augusta Brownscombe, The First Thanksgiving, 1914. Pilgrim Hall Museum, Plymouth, Massachusetts.
""Esimese tänupüha" filiopietistlikud kujutised hakkasid vohama 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, mil tänupühamüüt populaarsust kogus. Pange tähele selliseid ajaloolisi ebatäpsusi nagu tasandikuindiaanlaste rõivad Wampanoagide seljas (nagu peaehted ja narmastega nahkrõivad), palkmaja, laudlina ja peen mööbel. Tegelik pidusöök oli maalähedasem ja lärmakam üritus kui siin kujutatud vaga kodune stseen." - David J. Silverman, "This Land Is Their Land: The Wampanoag Indians, Plymouth Colony, and the Troubled History of Thanksgiving", Bloomsbury Publishing, 2019.

Tänupüha on Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Grenadal, Saint Lucial, Libeerias, Saksamaal, Jaapanis jt riikide püha, mis jääb sügiseste lõikuspühade aega. USAs tähistatakse seda tänapäeval novembri neljandal neljapäeval. Selles on sulanud ühte mitu eri algupäraga püha, näiteks Virginias 1619. aastal maabunud asunike Berkeley Hundredisse saabumist tähistanud püha, Plymouthis 1621. aastast asunike ja vampanoagi indiaanlaste vastastikust abistamist tähistanud lõikuspüha, Puritaanide Hollandist kaasatoodud püha, mis algselt mälestas Leideni linna vabanemist piiramisest 1574. aastal, Massachusettsis 1630. aastate lõpust tähistatud püha, mis mälestas Plymouthi kuberneri William Bradfordi juhtimisel pekoti indiaanlaste seas 1637. aastal toime pandud genotsiidi, jmt.


  • [---] Thanksgiving Day, a function which originated in New England two or three

centuries ago when those people recognized that they really had something to be thankful for — annually, not oftener — if they had succeeded in exterminating their neighbors, the Indians, during the previous twelve months instead of getting exterminated by their neighbors the Indians. Thanksgiving Day became a habit, for the reason that in the course of time, as the years drifted on, it was perceived that the exterminating had ceased to be mutual and was all on the white man’s side, consequently on the Lord’s side, consequently it was proper to thank the Lord for it and extend the usual annual compliments. The original reason for a Thanksgiving Day has long ago ceased to exist—the Indians have long ago been comprehensively and satisfactorily exterminated and the account closed with Heaven, with the thanks due. But, from old habit, Thanksgiving Day has remained with us, and every year the President of the United States and the Governors of all the several States and the territories set themselves the task, every November, to advertise for something to be thankful for, and then they put those thanks into a few crisp and reverent phrases, in the form of a Proclamation, and this is read from all the pulpits in the land, the national conscience is wiped clean with one swipe, and sin is resumed at the old stand.

    • Mark Twain, 12. jaanuar 1906, rmt: Autobiography of Mark Twain, Vol. 1, University of California Press, 2010, lk 267-268
  • . During the eighteenth century and the first half of the

nineteenth, Thanksgiving had no link whatsoever with Pilgrims and Indians. It was a regional holiday, observed only in the New England states or those in the Midwest to which New Englanders had migrated. Individual states decided whether and when they would hold the holiday, though the traditional time was late November to mark the close of the agricultural year. The so-called First Thanksgiving, as a 1621 gathering of English colonists and Wampanoags has come to be known, was not the root of this holiday. [---]

The character of the holiday began to change only around the time of the

Civil War. In 1863 President Abraham Lincoln declared that the last Thursday of November should be held as a national day of Thanksgiving, apparently in response to intense lobbying by Sarah Josepha Hale, the editor of Godey’s Lady’s Book. Hale believed that the observance would foster unity amid the horrors of the Civil War. Afterward, the tradition stuck, with some modifications to the date, and gradually it spread to the South, too. Around the same time, Americans began to think of the holiday as originating in a feast shared between the English colonists of Plymouth and the surrounding Indians. The first suggestion that such a link existed appears to date to 1841, when the Reverend Alexander Young published the only primary source account of that event, consisting of a mere paragraph of four lines. To it, Young added an influential footnote (perhaps the first and only influential footnote in history) stating that “this was the first Thanksgiving, the harvest festival of New England.” Over the next fifty years, various authors, artists, and lecturers disseminated Young’s idea until Americans took it for granted.5

    • "Mourning in America", David J. Silverman, "This Land Is Their Land: The Wampanoag Indians, Plymouth Colony, and the Troubled History of Thanksgiving", Bloomsbury Publishing, 2019
  • It was conceived they thus destroyed about 400 at this time. It was a fearful sight to see them thus frying in the fire, and the streams of blood quenching the same, and horrible was the stink and scent thereof; but the victory seemed a sweet sacrifice, and they gave the praise thereof to God, who had wrought so wonderfully for them, thus to enclose their enemies in their hands, and give them so speedy a victory over so proud and insulting an enemy.
  • Plymouthi kuberner William Bradford massimõrva kohta, mille puhul ta käskis edaspidi iga-aastaselt jumalat tänada

Leah Goldberg

[muuda]
Leah Goldberg 1946. aastal.

Leah Goldberg (ka Lea Goldberg; 29. mai 1911 Königsberg, Saksamaa – 15. jaanuar 1970 Jeruusalemm, Iisrael) oli viljakas heebreakeelne kirjanik, näitekirjanik, tõlkija ja kirjandusteadlane, keda tänapäeval peetakse Iisraeli kirjanduse klassikuks.


Luule

[muuda]

"Mu kodumaa"

[muuda]

Oh mu kodumaa, vaene ja võrratult ilus!
Kuninganna koduta, kuningas kroonita seal.
Seitse päeva vaid aastas sa kevadeilus,
vihm ja kõledus vahepeal.

Kuid kõikjal on roosid seitse päeva
ja kõikjal on kastemärg seitse päeva
ja avatud aknad on seitse päeva
ja kõik kerjused õhtuti kokku saavad
ja valgust kui sõpra nad tervitavad
ja kõik kerjused rõõmu näevad.

Oh mu kodumaa, vaene ja võrratult ilus!
Kuninganna koduta, kuningas kroonita seal.
Seitse päeva vaid aastas sa rõõmuilus,
nälg ja valu on vahepeal.

Kuid küünlapaar laual on seitse päeva
ja toitu täis lauad on seitse päeva
ja südamed laulavad seitse päeva
ja kõik kerjused taeva all palvetavad
ja su lastest peiud ja pruudid saavad
ja kõik kerjused üksteises kaime näevad.

Oh mu kodumaa, vaene ja näguripäevis!
Kuninganna koduta, kuningas kroonita seal.
Ühe lauludes ainult Sa kiitust näeksid,
kogu ilm vaid su süüd ja su häbi neab.

Kõnnin risti ja põiki ma, taas ja taas
igal turuplatsil ja tänaval,
su vägevaist varemeist hoian ma
iga kivi ja laulu sees märgin ta ära.

Riigist riiki, mäel ja lausikul maal
sama lugu mängin leierkastiga,
ülistades su vaesuse sära.


Sheila Heti

[muuda]
Sheila Heti, 2013.

Sheila Heti (sündinud 25. detsembril 1976 Torontos Kanadas) on Kanada kirjanik.


Intervjuud

[muuda]
  • [Planeerimatust lapsesaamisest:] See oli üks asi, mida ma endale tõesti ei tahtnud: lasta sel endaga juhtuda. Ja ma arvan, et paljud inimesed eelistaksid seda. Mul on sõber, kes leidis, et tal võib laps olla, see mõni asi, ainult sellest mõelda on vaevaline. Mina ei suutnud mõelda, et võiksin iseendaga läbi saada, kui ma seda põhjalikult läbi ei mõte.
  • Jah, on selline ebausklik ütlus: "Lase elul juhtuda." Noh, ma olen kindel, et need naised ei talitanud nii igas oma alu aspektis. Sellised inimesed teavad, kuidas oma tahtmist saada. Rakse on öelda, et sa seda ei taha. Seda öeldes ei tunne sa isegi, et sa ennast usud.
  • "Äkki tunnevad naised mingit üldist häbi ja see lihtsalt kleepub kõige külge," ütleb ta naerdes. "Mul on ärevuse kohta umbes samasugune tunne. Ühel hetkel sain ma aru, et kui sa oled sama ärev kui mina, siis ei tee mind ärevaks mitte see asi, mille suhtes ma ärevust tunnen, vaid et mul on ärevuse tunne ja see kleebib end kõige külge, kuhu vähegi saab. Äkki me mõlemad tunneme häbi sellepärast, et naine olla on häbiasi. Misiganes valikuid sa teed, tunned sa häbi." Ta peatub ja lisab mokaotsast: "Huvitav, kas see kunagi ka muutub või jäävad naised end sedaviisi tundma senikauaks, kuni üldse mingeid inimesi on."
  • Mulle lihtsalt meeldibki tööd teha. Ja iga töö on isemoodi. Vahel ei suuda sa nädalate kaupa romaani kirjutada, aga su enesehinnangule on hea, kui sa töötad millegi muu kallal.
  • Ma ei tea, kust teiste inimeste arvates jookseb piir ilu- ja mitteilukirjanduse vahel, kuid kui ma kirjutan, on minu jaoks vaid järgmine lause, mis on selline nagu ta olema peab. Ei ole sellist kunstlikku vahetegemist.
  • [Äraütlemisest kirjastuses:] Ma olin sellega nii pikalt tööd teinud, et ma lihtsalt teadsin, et tal pole õigus. Selle raamatu puhul ütles mu sõber Margaux Williamson, et tal pole õigus. Mul oli tugi. Kui ma oleksin olnud ihuüksi, oleksin ehk tundnud rohkem kiusatust mõelda, et oh, küllap tal on õigus, ma keerasin kõik pekki ja kirjutasin kohutava raamatu. Aga ma lihtsalt teadsin, et tal ei ole õigus. Tema soovitas see sahtlisse pista ja mina mõtlesin: "Mine perse, ma ei taha seda sahtlisse pista." Ma teadsin, kuna see on ainuke asi, mida ma tean: mida oma raamatutega teha. Kõik muud asjad elus jäävad mulle saladuseks, aga selles tunnen ma end teatud määral kindlalt.
  • Kui tõesti on olemas see imikuigatsus, mida naised tunnevad, just nagu ma olen kuulnud seda kirjeldatavat, selline väga sügav ihalus, peab see olema bioloogiline - aga kas selle mittetundmine pole siis samuti bioloogiline? Ühiskonnas on alati olnud inimesi, kellel ei ole lapsi; see on kaasvanemate mõte. See on Margaret Mead, antropoloogiline arusaam kõigist neist kultuuridest läbi kogu ajaloo, kus on olnud nii-öelda kaasvanemad, inimesed, kes aitavad vanematel nende lapsi kasvatada, kuid ise vanemad ei ole. Tädid, onud - ühiskond vajab lastetuid inimesi. Nii et kui eksisteerib vajadus laste järele, siis võib-olla mõned inimesed tunnevad seda tungi ja teised mitte. See on sümbiootiline.
  • Kui sa otsustad lapsi mitte saada, tekib tunne, et sa tahad seda inimestele otse välja öelda, nii et nad seda sult enam ei ootaks. Ja siis tahad sa öelda ka iseendale, nii et sa ei jätka tundmist, just nagu sa ootaksid seda iseendalt või nagu sa peaksid sellega pidevalt võitlema.
  • Lihtsalt andke mulle kuju. Laske mu elul võtta kuju. Ükskõik milline kuju.
  • Romaanil ei ole sinu elus midagi kaalul, nii nagu on kõigil teistel, keda sa tunned. Nii et kes peaks sind aitama, kui mitte raamatud?

Proosa

[muuda]

"Kuidas peaks inimene olema?"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sheila Heti, "How Should a Person Be?", House of Anansi Press Inc., 2012.


  • Kuidas peaks inimene olema?
Aastaid olen ma küsinud seda igalt vastutulijalt. Olen alati jälginud, mida nad mingis olukorras teevad, et minagi võiksin teha samamoodi. Kuulasin alati nende vastuseid, nii et kui need mulle meeldisid, võiksin teha neist omaenda vastused. Panin tähele, kuidas inimesed riides käisid, kuidas nad kohtlesid oma armsamaid - igaühes oli midagi kadestusväärset. Igaüht võib imetleda selle eest, et nad on nemad ise. Raske on seda mitte teha, kui kõik on selles nii head. Aga kui neist kõigist niimoodi üheskoos mõelda, siis kuidas saab nende vahel valida? Kuidas saab öelda, et ma oleksin pigem vastutustundlik nagu Misha, mitte vastutustundetu nagu Margaux? Vastutustundlikkus näeb Misha peal nii hea välja, aga vastutustundetud näeb Margaux' peal nii hea välja. Kust ma tean, kumb minu peal kõige parem välja näeks?
  • Ma tean, et isiksus on ainult uudismeedia väljamõeldis. Ma tean, et iseloom eksisteerib vaid väljastpoolt vaadates. Ma tean, et keha sees on ainult temperatuur. Nii et kuidas sa ehitad üles oma hinge? Ma tean, et mingil hetkel pead sa unustama oma hinge ja tegema lihtsalt seda tööd, mida sult nõutakse. Oma hingest üha edasi jaurates paned sa elu poindist täitsa mööda. Ütleksin seda märksa enesekindlamalt, kui ma teaksin, mis on elu point.
  • Loodan elada lihtsalt elu lihtsas kohas, kus igast asjast on ainult üks näide.
Lihtsa elu all pean ma silmas elu täis surematut kuulsust, milles mina ei pea osalema. Ma ei taha, et miski muutuks peale selle, et oleksin nii kuulus kui vähegi võimalik, aga nii, et see midagi ei muudaks. Igaüks teaks oma hinges, et mina olen praegu elavatest inimestest kõige kuulsam - aga ei räägiks sellest kuigi palju. Ja keegi ei tahaks liialt minust pilti teha, sest igaühel oleks peas minu muutumatu, vapustav ja ligitõmbav pilt. Keegi ei pea teadma, mida ma mõtlen, sest ega ma tegelikult kuigi palju mõtlegi, ja keegi ei pea teadma minu elu üksikasju, sest seal ei ole eriti põnevaid üksikasju, mida teada. Siinkohal igatsetakse üksnes kuulsust kui omadust, ilma kuulsuse enda omadusteta.
  • Sel viisil peaksin leppima kuulsusega oma kolme-nelja sõbra seas. Ent seegi on illusioon. Ma meeldin neile sellisena, nagu ma olen, ja mulle meeldiks rohkem, kui ma meeldiksin sellisena, nagu ma paistan, ning kui see, kuidas ma paistan, olekski see, mis ma olen.
  • Üks hea asi naine olemise juures on, et meil ei ole veel liiga palju näiteid, kuidas geenius välja näeb. Minagi võiksin see olla. Ei ole olemas ideaalmudelit, milline peaks olema minu mõistus. Meeste jaoks on see üsna selge. Sellepärast võibki näha neid ennast kogu aeg üles kiitmas. Ma naeran iga kord, kui nad ei ütle, mida nad mõtlevad, nii et akadeemiad saaksid neid igavesti uurida.

"Emadus"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Sheila Heti, "Motherhood", Henry Holt and Company, 2018.


  • Sageli vaatasin maailma kaugelt eemalt või ei vadanud seda üldse. Igal hetkel lendasid üle pea linnud, keda ma ei näinud, pilved ja mesilased, sahisevad tuuleiilid, päike mu nahal. Elasin üksnes omaenese mõistuse tundetus hallikas maailmas, kus püüdsin kõike läbi mõtelda ega jõudnud mingite järeldusteni. Tahtsin, et mul oleks aega panna kokku maailmavaade, kuid aega ei olnud kunagi piisavalt ja need, kellel see oli, paistsid omavat seda juba väga varasest noorusest, nad ei alustanud sellega neljakümneselt. Ma teadsin, et kirjandus oli üks asi, millega võis neljakümneselt alustada. Kui oled sellega alustades neljakümnene, võidakse öelda, et oled noor. Kõige muu jaoks olin ma vana, laevad olid ammu lahkunud, rannast kaugel eemal, samas kui mina rühkisin ikka veel rana poole, ma polnud veel oma laevagi leidnud. Tüdruk, kes meie juures elas - ta oli kaksteist - pani mind nägema mu enda piiratust, nagu seda polnud teinud keegi teine: mu haprust, mu kuulekust, mu tillukesi mässe; enekõike mu teadmatust ja tundelisust. Kui ma hommikul elutuppa astusin, oli laual pool hot dog'i. Ma nimetasin seda banaaniks. Siis teadsin ma, et olen selle maailma jaoks liiga vana, et ta oli must üsna loomupäraselt mööda läinud ja jätkab samaviisi. Mu ainus lootus oli muuta mu mõistuse hall ja mudane maastik millekski tahkeks ja konkreetseks, mis seisab minust täiesti eemal ega olegi õigupoolest üldse mina. Ma ei teadnud, milline see tahke vorm olla võiks või mis kuju see võtaks. Teadsin üksnes, et pidin looma vägeva koletise, kuna ma ise olin nii nõrguke. Pidin looma endast eraldiseisva koletise, kes teaks rohkem kui tean mina, kel on maailmavaade ja kes ei aja sassi sedavõrd lihtsaid sõnu. (romaani algus)
  • Niisiis su väärtused, õnn ja asjad, mida vajavad inimesed su ümber. Nende asjade järgi peadki seadma oma elu kursi.
  • Selest saab raamat vältimaks tulevasi pisaraid - hoidmaks mind ja mu ema nutmast. Seda võib nimetada edukaks, kui pärast selle lugemist mu ema nutmise lõplikult katki jätab. Ma tean, et lapse töö ei ole takistada oma ema nutmast, kuid ma ei ole enam laps. Ma olen kirjanik. Muutus, mille ma olen läbi teinud, saades lapsest kirjanikuks, annab mulle väe - ma pean silmas, et nõiduslik vägi ei ole mu sõrmedest kaugel. Kui olen küllalt hea kirjanik, ehk suudan takistada tema nutmist. Ehk suudan ma aru saada, miks ta nutab ja miks nutan mina, ning ravida meid mõlemaid oma sõnadega.
  • Kas tähelepanu on hing? Kui ma pööran tähelepanu oma ema kurbusele, kas see annab sellele hinge? Kui pööran tähelepanu tema õnnetusele - kui panen selle sõnadesse, moondan seda ja teen sellest midagi uut -, kas ma saan alkeemikute sarnaseks, kes muutsid tina kullaks? Kui ma selle raamatu maha müün, saan kulla vastu. See on omamoodi alkeemia. Filosoofid tahtsid muuta tumeaine kullaks ja mina tahan muuta kullaks oma ema kurbuse. Kui kuld minu kätte jõuab, astun oma ema ukselävele, ulatan selle talle ja lausun: Siin on su kurbus, muundatud kullaks.
  • Keset ööd ärkasin unenäost, tundes oma eluviisi vastu jälestust ja õudust. Naise kohta, kes läheneb neljakümnele, ei teeni piisavalt raha, üürib hiirtest kubisevat korterit, säästudeta, lasteta, lahutatud ja ikka veel oma sünnilinnas, näis, et ma polnud mõelnud, nagu isa mul kümne aasta eest teha soovitas, kui mu abielu otsa oli saanud: Järgmine kord - MÕTLE. Ma mõistsin, et ei olnud mõtelnud, kuid lasin end endiselt elu lainetel piitsutada, ehitamata midagi.
  • Kas ma lapsi tahan, on saladus, mida ma enese eest varjan - see on suurim saladus, mida ma enda eest varjan.
Kui sa ei tunne end illeski kindlana, tuleb oodata. Aga kui kaua? Järgmisel nädalal saan ma kolmkümmend seitse. Teatud otsuste jaoks hakkab aeg otsa saama. Kuidas me võime teada, kuidas meil sellega läheb, meie, kõhklevad kolmekümne seitsme aastased naised? Ühest küljest, rõõm lastest. Teisest küljest, nendega kaasnev viletsus. Ühest küljest, lastevabadus kui vabadus. Teisest küljes, ilmajäetus nende alatisest puudumisest - aga millest on siin ilma jääda? Armastus, laps ja kõik need emalikud tunded, millest emad nii haaraval kombel pajatavad, just nagu laps oleks miski, mida saab omada, mitte miski, mida tuleb teha. Tegemine tundub olevat raske. Omamine paistab olevat imeline. Aga last ei omata, last tehakse. Ma tean, et mul on rohkem kui enamikul emadel. Kuid mul on ka vähem. Teatud mõttes pole mul üldse mitte midagi. Aga see meeldib mulle ja ma arvan, et ma ei taha last.
Soovimatuses tahta asju, mis annavad nii paljudele teistele elu mõtte, peitub teatud nukrus. Võib tunda nukrust sellest, kui ei elata universaalsemat lugu - eeldatavat elutsüklit -, kus ühest elutsüklist peab eeldatavasti tulenema teine. Ent kui sinu elust ei tule uut tsüklit, mis tunne see siis on? Ei ole mingit tunnet. Kuid on kerge rusutunne, kui teiste eludes juhtuvad suured asjad - ja sa tegelikult neid endale ei taha.
  • Sinu arusaam sellest, mis on su elu sisu või peaks seda olema, ilmub juba enne, kui su elul on olnud võimalus avaneda. Hulga aega, mil pole olnud võimalust ennast esitleda, veedad sa, püüdes panna eesolevat ruumi täituma just nii, nagu sa loodad, et see toimuda võiks. Nii et mis mõte sel ajal on? Üldse selles olemisel? Miks ei või lihtsalt surra, kui su peas võtab kuju piisavalt meeldiv kujutlus sellest, milline su elu välja nägema peaks?
Põhjus, miks me end kohe ära ei tapa, kui oleme mõistnud, mida oma eludest tahame, on see, et me tahame asju päriselt kogeda. Aga mis saab siis, kui asjad, mida me arvasime end kogeda tahtvat, jävad juhtumata? Või kui juhtub miski, mida me ei arvanud ennast kogeda tahtvat? Mis mõte on elada kogu seda muud nodi, mida me kunagi tahtnud ei ole, mida me ise ei valinud?
Kuna elu vastab harva meie ootustele, milleks siis üldse ootustega vaeva näha? Kas poleks parem jätta tulevik planeerimata? Ent seegi tundub ogar, kuna mõnikord planeerimine ja soovimine töötab. Isegi kui see ei tööta, viib see meid kuhugi välja. Või vähemalt paistab, et kui me ei sooviks ega planeeriks, jääksime samasse kohta kinni.
  • Miks me ikka veel lapsi saame? Miks oli tollele arstile tähtis, et ma saaksin? Naine peab saama lapsi, sest ta peab olema hõivatud. Kui ma mõtlen kõigile inimestele, kes tahavad aborte ära keelata, näib, et see võib tähendada vaid üht - mitte, et nad tahavad maailma seda uut inimest, vaid et nad tahavad rohkem, et see naine töötaks laste kasvatamisega, kui nad tahavad lasta tal midagi muud teha. Naises, kes ei ole lastega hõivatud, on midagi ähvardavat. Sellises naises on mingi arusaamatuse tunne. Mida ta selle asemel peale hakkab? Millist pahandust ta teeb?
  • Kus on privaatsuse valitsusala? Ainult ebaõnnestumistes. Vaid ebaõnnestumistes oleme täiesti üksi. Üksnes ebaõnne taga ajades võib inimene lõpuni vaba olla.
Luuserid võivad olla moodsa ajastu avangard.


McKenzie Wark

[muuda]
  • From the telegraph to telecommunications, a new geography has been overlayed on top of nature and second nature. The development of third nature overlaps with the development of second nature - hence the difficulties of periodizing the modern and postmodern. The salient point for me is the development of the telegraph. What is distinctive about the telegraph is that it begins a regime of communication where information can travel faster than people or things. The telegraph, telephone, television, telecommunications - telesthesia, perception at a distance. When information can move faster and more freely than people or things, its relation to those other movements and to space itself changes. No longer a space of places, we move on to a space of flows.
If there is a qualitative change in the social relations of culture which deserves the name of postmodern, perhaps this is it. Or perhaps we could call this state of affairs 'third nature'. Second nature, which appears to us as the geography of cities and roads and harbours and wool stores is progressively overlayed with a third nature of information flows, creating an information landscape which almost entirely covers the old territories.
While this process has been going on since the telegraph, it reaches critical mass in the late 1970s. The 'postmodern' is an aesthetic catalogue of its symptoms. 'Cyberspace' is a literary description of its subjective effects. Both postmodernism in theory and cyberspace in literature are explorations of the landscape of third nature, but neither offer a concept of it. (lk 120)
  • One can imagine a delirious future:-beyond cyberspace. Not the future of Marx's communism: from each according to their abilities, to each according to their needs. Rather the future of the rhizome made concrete: where every trajectory is potentially connected to every other trajectory, and where all trajectories are equal and equally rootless. Where, truly, we no longer have roots; we have aerials. Where we no longer have origins; we have terminals. (lk 120-121)
  • This is an instance, one of many, which occurs on the frontier between nature and what Hegel and Lukacs called 'second nature', which is what becomes of the transformation of nature by human agency, once it becomes 'naturalized' in its turn as the terrain of everyday life. Ironically, such conflicts are often won by putting a higher value on nature than on its transformation. 'Nature' might thus be saved, but only at the price of including it in a system of human valuation, as a 'standing reserve' of instrumental value rather than as an autonomous terrain in its own right . Even more ironically, what may be saved is rather the sign of nature than nature itself. A bit of harbourside scrub, playground for feral cats and dogs, is hardly nature. It is already in effect a kind of second nature, a terrain transformed by traces of social activity. (lk 122-123)
  • Theories of the greenhouse effect have been around for a long time, but several things were required to test them. In the first place, a network of accurate measuring stations around the globe. Thus, 220 years after Captain Cook's first scientific voyage to the Pacific, the imperial conquest of the antipodes and the development of a global terrain of second nature provides the conditions for creating a more or less global matrix of scientific data about the planet. Secondly, the communication of such results on a constant and uniform basis. Global communications networks, the bedrock of third nature, provide the vector for this. Thirdly, the intensive vector of computational power to simulate processes extrapolated from this data. Lastly an 'invisible college' of experts able to share results while widely separated in space, and conduct debates within the scientific community on an ongoing basis and global scale. In the sciences, electronic mail and electronic publishing using the Internet are already the leading forms of such interaction. In sum, whatever conclusions the scientific community can draw about the future of nature are heavily dependent on the development of third nature as the terrain on which the interaction of second nature with the biosphere can be measured and projected. (lk 127)
  • We can, as Heidegger so presciently predicted, appropriate the world to ourselves as 'picture'. In fact, we can now do better than that, we can appropriate the world as interactive simulation. Indeed, the world now only appears to us as a simulation programmed for us as 'ours', as an interactive product of our simulating activity. Yet far from presenting an image of the world as if it were there for us, to be conquered, it appears now against us, as nature no longer inert, dependable and predictable. This may well be a crucial dividing line between the modern and the postmodern: nature no longer appears piecemeal, as isolated and catalogued instances, framed by the technologies of modern science. It now appears as totality, in simulations based on global data sets. Where the modern development process saw parts of nature as a standing reserve for certain ends, cut out of the terrain as a whole and classified as a resource for the construction of a new terrain, now the ensemble of terrains as a totality appears as standing reserve in relation to the project of maintenance as a whole. The isolated achievements of conquest and transformation appear within the totality as random acts with unpredictable consequences. Through abstraction the concrete re-emerges - as a process out of our hands. (lk 127-128)
  • While green politics appears to be a shortcut out of postmodern abstraction and complexity and back to nature, it is nothing of the sort. It is quite the opposite. It is a symptom of being flung backwards out of second nature, by the congealing together of a new terrain if perception and communication, which in our times becomes ever more conscious of itself as third nature. Green politics, postmodernism and the new information paradigm sciences are the symptoms of its emergence - an ecology where viruses spread along the vectors of communication linking computers, rather than human or animal bodies. An ecology abstract enough to uncover the ends of the transformation of nature into second nature, and announce its metanarrative consequences. (lk 129)

McKenzie Wark (1994) Third nature, Cultural Studies, 8:1, 115-132


Raamatud

[muuda]
  • While it may feel natural for some to inhabit this media-made world, I suspect there is a fundamental change here that has a lot of people just a bit spooked. It's no longer a case of making second nature out of nature, of building things and getting used to living in the world people build. I think it might be interesting to consider telesthesia to be something fundamentally different. What gets woven out of telegraph, telephone, television, telecommunications is not a second nature but what I call third nature.
    • McKenzie Wark, "The Virtual Republic"


Mina Loy

[muuda]
Mina Loy, 1917.

Mina Loy (sünninimega Mina Gertrude Löwy; 27. detsember 1882, London – 25. september 1966, Aspen, Colorado osariik, USA) oli Briti-USA kunstnik, kirjanik ja disainer.

Luule

[muuda]

Olen keset
Valuringi
Ületades selle piire igas suunas

Kahvatu päikese asjadel
Pole minuga pistmist
Minu ummistunud agooniakosmoses
Millest pole väljapääsu
Lõpmatusena pikendatud närvivärinail
Või kokkutõmbes
Olemise punktisuurusse tuuma
...
Valu pole tugevam kui vastupanev jõud
Valu karjub minus
Võitlus on võrdne
...
Isase vastutustundetus
Jätab naisele ta kõrgema alaväärsuse.
Ta jookseb trepist üles
...

I am the centre
Of a circle of pain
Exceeding its boundaries in every direction

The business of the bland sun
Has no affair with me
In my congested cosmos of agony
From which there is no escape
On infinitely prolonged nerve-vibrations
Or in contraction
To the pinpoint nucleus of being
...
Pain is no stronger than the resisting force
Pain calls up in me
The struggle is equal
...
The irresponsibility of the male
Leaves woman her superior Inferiority.
He is running upstairs
...
 A moment
Being realization
Can
Vitalized by cosmic initiation
Furnish an adequate apology
For the objective
Agglomeration of activities
Of a life
LIFE
A leap with nature
Into the essence
Of unpredicted Maternity
Against my thigh
Tough of infinitesimal motion
Scarcely perceptible
Undulation
Warmth moisture
Stir of incipient life
Precipitating into me
...
 The next morning
Each woman-of-the-people
Tiptoeing the red pile of the carpet
Doing hushed service
Each woman-of-the-people
Wearing a halo
A ludicrous little halo
Of which she is sublimely unaware

  • "Parturition", Poetry Foundation (esmatrükk: The Trend 8:1, oktoober 1914)


Sageli on paar
jõudejäänud täiskasvanuid
kaasosalised kahekeelsuses
surudes oma järeltulijaile

eeldavat leppimist
Jumala armuga
mis laimatakse inimlikuks suurushulluseks

külvates Testamenti
mõeldamatut manitsemist

ja Kristusega
kes
tuli oma liiliate
vaevata valguses
Ütlema "Ärge
kartke see olen mina"
tahtes et me kardaksime
...
Inimkonna
üksildane vahtiv silm
vaatas Eimiskisse
      ja pöördus ära
...
Tsivilisatsiooni oraakel
"Sina ei pea elama üksipäini unelmais
vaid igas viletsuses
mis sünnib meie
seadusandlusest"
...
There is often a pair
of idle adult
accomplices in duplicity
to impose upon their brood

an assumed acceptance
of the grace of God
defamed as human megalomania

seeding the Testament
with inconcievable chastisement

and of Christ
who
come with his light
of toilless lilies
To say “fear
not it is I”
wanting us to be fearful
...
The lonely peering eye
of humanity
looked into the Néant
      and turned away
...
 Oracle of civilization
‘Thou shalt not live by dreams alone
but by every discomfort
that proceedeth out of
legislation’


Hõbedane Lutsifer
pakub
kokaiini küllusesarvest

Üksikuile uneskõndijaile
teismeliste reitega
mida katavad
satiirilised kardinad

Livreedes peerid
prepareerivad
Lethet
postuumsete parvenüüde jaoks
...
Unenägude parv
seegab Nekropolis

Ovaalsete ookeanide
kallastel
oksüdeerunud Oriendis

Oonüksisilmsed odaliskid
ja ornitoloogid
vaatlevad
otstarbetu Erose
lendu

Ja "Surematus"
hallitab...
kuupealseis muuseumeis
...
A silver Lucifer
serves
cocaine in cornucopia

To some somnambulists
of adolescent thighs
draped
in satirical draperies

Peris in livery
prepare
Lethe
for posthumous parvenues
...
 A flock of dreams
browse on Necropolis

From the shores
of oval oceans
in the oxidized Orient

Onyx-eyed Odalisques
and ornithologists
observe
the flight
of Eros obsolete

And “Immortality”
mildews ...
in the museums of the moon


The human cylinders
Revolving in the enervating dusk
That wraps each closer in the mystery
Of singularity
Among the litter of a sunless afternoon
Having eaten without tasting
Talked without communion
And at least two of us
Loved a very little
Without seeking
To know if our two miseries
In the lucid rush-together of automatons
Could form one opulent wellbeing
...
 The impartiality of the absolute
Routs the polemic
Or which of us
Would not
Receiving the holy-ghost
Catch it and caging
Lose it
Or in the problematic
Destroy the Universe
With a solution

"Feminist Manifesto"

[muuda]

"Feminist Manifesto", kirjutatud 1914, avaldatud 1982.

  • The feminist movement as at present instituted is Inadequate. Women if you want to realize yourselves—you are on the eve of a devastating psychological upheaval—all your pet illusions must be unmasked—the lies of centuries have got to go—are you prepared for the Wrench—? There is no half-measure—NO scratching on the surface of the rubbish heap of tradition, will bring about Reform, the only method is Absolute Demolition. Cease to place your confidence in economic legislation, vice-crusades & uniform education—you are glossing over Reality. Professional & commercial careers are opening up for you—Is that all you want?


Tema kohta

[muuda]
  • Minu ema, pikk, nõtke kui paju, erakordselt kaunis, väga andekas, distsiplineerimatu, vaba vaim, liiga tugeva ego algmetega; minu isa, lühike, tõmmu, keskpärane maalija, halva iseloomuga, võluvate seltskondlike maneeridega ja lõputus vestluses oma perekonna tähtsuse teemal.
  • My mother, tall, willowy, extraordinarily beautiful, very talented, undisciplined, a free spirit, with the beginning of too strong an ego; my father, short, dark, a mediocre painter, bad tempered, with charming social manners and endless conversation about the importance of his family.
    • Mina Loy' tütar Joella (née Sinara) Bayer, cit. via: Carolyn Burke, "Becoming Modern: The Life of Mina Loy", Berkeley: University of California, 1996, lk 118.

Välislingid

[muuda]


Lili Elbe

[muuda]

Lili Elbe (Lili Ilse Elvenes, sünninimega Einar Mogens Andreas Wegener; 28. detsember 1882 – 13. september 1931) oli Taani kunstnik.

"Man into Woman: An Authentic Record of a Change of Sex"

[muuda]

Väljaanne: Lili Elbe, "Man Into Woman: A Comparative Scholarly Edition", toim Pamela L. Caughie ja Sabine Meyer, sari Modernist Archives, Bloomsbury Academic, 2020.


  • “Skaal!” cried Andreas, in the good old Nordic way, and raised his glass. “This wine, children, is for the soul what alpine sun is for the body. And this reminds me of a glorious legend of the cathedral of Seville, which Grete and I were admiring a short time ago. Under the plinth of the highest column they have immured a sunbeam—that is the whole legend.” (lk 62)
  • "Skål!" hüüdis Andreas vana Põhjala kombe kohaselt ning tõstis klaasi. "See vein, lapsed, on hinge jaoks sama mis alpipäike on keha jaoks. Ja see meenutab mulle hiilgavat legendi Sevilla katedraalist, mida me Gretega veidi aja eest imetlesime. Kõrgeima samba aluse alla on nad müürinud päikesekiire - ja see ongi kogu legend." (lk 62)
  • Thereupon Andreas had taken heart and approached three surgeons. The first had declared that he had never in all his life performed “beautifying operations”; the second examined exclusively the blind-gut; and the third declared Andreas to be “perfectly crazy”.
Most people would probably have agreed with this third specialist: for Andreas believed that in reality he was not a man, but a woman.
And he had grown tired of it all and sworn to himself that he would not visit any more doctors. He had made up his mind to end his existence. The first of May was to be the fatal day. Spring is a dangerous time for people who are sick and tired. (lk 64)
  • Seepeale oli Andreas võtnud südame rindu ja pöördunud kolme kirurgi poole. Esimene oli kuulutanud, et ta pole elu sees teinud ühtegi "iluoperatsiooni", teine huvitus ainuüksi pimesoolest ning kolmas teatas, et Andreas on "täiesti hull".
Enamik inimesi oleks küllap selle kolmanda spetsialistiga nõustunud, sest Andeas uskus, et on tegelikult mitte mees, vaid naine.
Ja ta oli sellest kõigest tüdinenud ja andnud endale vande, et rohkem ta arstide poole ei pöördu. Ta oli otsustanud enda olemasolu lõpetada. Esimesest maist pidi saama talle saatuslik päev. Haigete ja väsinud inimeste jaoks on kevad ohtlik aeg. (lk 64)
  • Perhaps because their marriage had been, above all, a comradeship almost from the beginning, they both found life pleasant and worth while only when they were together. (lk 64)
  • Võib-olla seepärast, et nende abielu oli algusest peale olnud ennekõike sõprus, leidsid nad mõlemad elust rõõmu ja sisukust üksnes kahekesi koos olles. (lk 64)
  • There were so many things that bound them together, so many struggles, so many memories, bright and dark, and, perhaps most of all, Lili. For Andreas was, in fact, two beings: a man, Andreas, and a girl, Lili. They might even be called twins who had both taken possession of one body at the same time.
In character they were entirely different.
Gradually Lili had gained such predominance over Andreas that she could still be traced in him, even after she had retired, but never the reverse. Whereas he felt tired and seemed to welcome death, Lili was joyous and in the freshness of youth.
She had become Grete’s favourite model. Lili wandered through her best works.
Grete felt herself to be the protectress of this carefree and helpless Lili. And Andreas felt himself to be the protector of both. His ultimate hope was to die in order that Lili might awaken to a new life. (lk 64)
  • Neid sidusid nii paljud asjad, nii paljud võitlused, nii paljud mälestused, eredad ja sünged, ning võib-olla kõige rohkemgi just Lili. Sest õigupoolest oli Andreases kaks inimest: mees Andreas ja tüdruk Lili. Neid võinuks nimetada kaksikuteks, kes mõlemad olid võtnud ühtaegu oma valdusse sama keha.
Iseloomult olid nad täiesti erinevad.
Järk-järgult oli Lili saavutanud Andrease üle sellise võimu, et tema jälgi võis mehes leida isegi siis, kui tüdruk oli tagasi tõmbunud, kuid mitte kunagi vastupidi. Kui mees tundis end väsinuna ja paistis tervitavat surma, oli Lili rõõma ja nooruslikult värske.
Temast oli saanud Grete lemmikmodell. Lili uitas läbi tema parimate teoste.
Grete tundis, et on selle muretu ja abitu Lili kaitsjanna. Ning Andreas tundis, et on nende mõlema kaitsja. Tema ülim lootus oli surra, et Lili võiks ärgata uuele elule. (lk 64)
  • One evening he said to Grete: “I often find myself thinking of my old schoolmaster now. He used to tell us the story of the negroes of Saint Croix*, who broke out into revolt a day before their emancipation from slavery. Now I understand their feelings. I feel I can wait no longer.” (lk 70)
    • Today’s US Virgin Islands were a Danish colony called the Danish West Indies ( Dansk Vestindien) until 1917. The Danes bought St. Croix in 1733 where they established sugar plantations worked by enslaved Africans. In 1750 a rebellion broke out, referred to in a January 1926 article in The Journal of Negro History as “the Negro Rebellion.” However, Andreas seems to have in mind the emancipation of enslaved Africans that occurred in 1848 following a period of unrest that threatened to turn into another rebellion. The then governor of the island, Peter von Scholten, abolished slavery in the Danish West Indies at that time. In 1878 another revolt, the “Fireburn,” broke out over deplorable conditions for the formerly enslaved workers.
  • The train raced through northern France. Across the landscape new townships were springing up out of the ruins. Here and there were vast, strange-looking rectangles with fantastic crops. They were not cornfields: they were fields of crosses, soldiers’ cemeteries, plantations of the dead. Cross set close to cross as far as eye could see. (lk 71)
  • Rong kihutas läbi Põhja-Prantsusmaa. Üle kogu maastiku võrsusid varemetest uued linnakesed. Siin-seal lasusid tohutud veidra välimusega nelinurgad fantastiliste viljadega. Need ei olnud maisipõllud: need olid väljad täis riste, sõdurikalmistud, surnuistandused. Rist tihedalt risti kõrval nii kaugele, kuni silm nägema ulatus. (lk 71)
  • He had to laugh. ... Not in vain was he a native of Copenhagen, where nothing is ever taken seriously. (lk 72)
  • Ta pidi naerma. ... Mitte ilmaasjata polnud ta pärit Kopenhaagenist, kus midagi ealeski tõsiselt ei võeta. (lk 72)
  • "He painted very quickly, and thus it happened that he found time to devote himself to many other things beside his art. His knowledge was really comprehensive. Very characteristic was an answer which we once heard from his own lips, in the Trianon, addressed by him to an older [37] colleague. The latter had expressed his annoyance at the fact that a young colleague was beginning a picture in what he thought was too systematic a way. ‘You must pardon me if I don’t share your view,’ retorted Andreas Sparre, ‘but I do believe that it is impossible to paint a leaf of a rose correctly unless one knows the last thing about the influence of Assyrian bas-relief upon the sculpture of the Greeks.’
“On another occasion he expressed himself in the following way: ‘I cannot understand how lightly most of my older colleagues take their art—how easily satisfied they are with their performances. As for me, I calculate I should require a thousand years to become a decent painter.’ Thus seriously did Andreas Sparre take his art, at any rate." (lk 72-73, peategelase nekroloogist iseendale)
  • Andreas had not booked a sleeping- berth. He did not care for this modern travelling comfort. To be perched aloft with perfect strangers was repellent to his fastidiousness. (lk 73)
  • Andreas ei olnud endale rongis koikut reserveerinud. Ta ei hoolinud sellest moodsast reisimugavusest. Kõõluda õrtel koos võhivõõrastega oli tema nõudlikkuse jaoks jälestusväärne. (lk 73)
  • At length Dr. Hardenfeld appeared and ushered him into his consulting-room. By means of a thousand penetrating questions, this man explored the patient’s emotional life for hours. Andreas had to submit to an inquisition of the most ruthless kind. The shame of shamelessness is something that actually exists, he thought, during these hours, and clung to this definition, which he had once found in some philosophical work, in an effort to banish the feeling he had of standing there as if in the pillory. His emotional life was undergoing an ordeal which resembled running the gauntlet. (lk 80)
  • Lõpuks ilmus dr Hardenfeld ja juhatas ta oma vastuvõtutuppa. Tuhande läbipuuriva küsimuse abil uuris see mees patsiendi tundeelu tundide kaupa. Andreas pidi taluma kõige jõhkramat uurimist. Häbituse häbi on tõepoolest olemas, mõtles ta neil tundidel, ning klammerdus selle määratluse külge, mille ta oli leidnud kord mingis filosoofiateoses, püüdes tõrjuda tunnet, nagu seisnuks ta häbipostis. Tema tundeelu talus katsumust, mis meenutas kadalippu. (lk 80)
  • “Your health, Andreas!” said Niels, who had again remarked his friend’s astonishing drinking capacity. “You are really a strange fellow. This evening you are behaving just like a rake — and tomorrow you will perhaps be insisting that henceforth I must treat you like a lady. When I look at you [52] I can hardly believe that there is not something wonderful about it all. But perhaps from the very beginning not only have two souls dwelt within your breast in the sense of Goethe,† but two beings, two whole beings. . . . I hardly know how to express myself.”
Andreas regarded him calmly. “I know what you are trying to get at. It is difficult to make head or tail of this change, difficult for me, but much more difficult for others. And the strangest thing of all, believe me, is that each of the beings within me is healthy and perfectly normal in its emotional life.” (lk 81)


Mary Shepherd

[muuda]

Mary Shepherd, née Primrose (31 December 1777 – 7 January 1847) was a Scottish philosopher[1] who published two philosophical books, one in 1824 and one in 1827.

  • "An Essay upon the Relation of Cause and Effect, controverting the Doctrine of Mr. Hume, concerning the Nature of the Relation; with Observations upon the Opinions of Dr. Brown and Mr. Lawrence, connected with the same subject", 1824
  • "Essays on the Perception of an External Universe and other Subjects Connected with the Doctrine of Causation", 1827


  • “…the mind strives, if possible, to find the very essences of things from the bare comparison of the relations of its ideas: for, although we be philosophers enough to know it is impossible to do so, we are for ever endeavoring to catch at, and yet for ever disappointed at not meeting with, those essences.” —Lady Mary Shepherd, in Fraser’s Magazine for Town and Country (1832, 708).
  • In a letter to Charles Babbage, Mary Shepherd herself explains how her intellectual formation encouraged her philosophical predilections: 
“I can truly say that from a very early age, I have examined my thought, as to its manner of reasoning in numbers; and from time to time have applied such notices to other reasonings, either for amusement or improvement; — indeed chiefly in order to chastise the vague, illusory, illogical method of reasoning admitted with every part of discourse, whether gay, or serious, & into each department of literature however important its object.”
  • In addition to a rich and varied education, the Primrose children also had access to a large library. Jennifer McRobert writes that the family’s library listed 1000 volumes in its 1820 catalog (McRobert 2002, p. 28). According to her daughter, Mary Shepherd took advantage of this library; on a carriage trip to London with her father, Shepherd “…once took out of one pocket a volume of Milton, and out of the other Pope’s translation of the Odyssey. After a time he took hold of her chin and, while turning her head, said in a kind of melting voice, ‘Child, thee needn’t keep at books whilst we’re traveling — does your mother put such strict orders on you?” (Brandreth 1886, p. 33).

"EPEU"

[muuda]

Väljaandest: "Mary Shepherd’s "Essays on the Perception of an External Universe"", ed. Antonia Lolordo, Oxford University Press, 2020

"Essay on the Academical or Sceptical Philosophy"

[muuda]

Part I, "Essay on the Academical or Sceptical Philosophy", lk 29-110.

  • Whence we know of any continued existence, when we can immediately know nothing but our sensations, which are obviously only interrupted existences? (lk 39)
    • I ptk, "On Continuous Existence"

"Consideration of the erroneous reasoning contained in Bishop Berkeley’s "Principles of Human Knowledge""

[muuda]

Part II, Essay I — "Consideration of the erroneous reasoning contained in Bishop Berkeley’s "Principles of Human Knowledge"", lk 111-120.

  • [N]o definition is good which does not take notice of all the ideas, under the term; and in every object of sense which the mind perceives, the knowledge of its genus, as a general effect arising from a general cause independent of mind, is mixed with the sensations or ideas resulting from its special qualities affecting the same. (lk 112)
  • The ideas of colours cannot be imprinted on the eye; nor those of sound on the ear; nor those of extension on the touch; for there are no such IDEAS, until after the eye, as an instrument, has been affected by some sorts of outwards objects, fitted to convey to the sentient principle, a sensation of colour, and so of the rest. (lk 113)
  • Objects before the notice of the senses, are not the same things as after their acquaintance with them. (lk 114)

Välislingid

[muuda]


Wellsi viiteprobleem

[muuda]
  • The Guardian: War of the words: HG Wells coin also features false quote.
https://www.theguardian.com/books/2021/jan/08/war-of-the-words-hg-wells-coin-also-features-false-quote

John D. Barrow

[muuda]

Christine de Pizan

[muuda]
  • „Miks ometi on nii, et paljud mehed, olgu nad kirikutegelased või muult elualalt, on naistest ja nende kommetest lõpmata palju rääkinud nii kohutavalt ja hukkamõistvalt ning räägivad ja kirjutavad kindlasti tulevikuski?“
    • Christine de Pizan (1364 – u 1430) teoses „Le Livre de la Cité des Dames“ ehk „Raamat naiste linnast“, XIV ja XV sajandil kirjutanud Christine de Pizan (esimene elukutseline naiskirjanik)
    • ISABEL MARI JEZIERSKA, "Oma hääl", 09.11.2018
    • Christine de Pizan, The Book of the City of Ladies. Penguin Books, 1999, lk 96. Lause on tõlkinud Helo-Liis Soodla.

Enheduanna

[muuda]
  • Vt Maria Pettersson "Erakordsed naised", tlk Toomas Hõbemägi, 2021, lk 205-207(?)
  • Vanim praegu teada luuletaja on Enheduanna Mesopotaamiast. Üle 4000 aasta tagasi esitles ta ennast esimesena kui autorit, lisades tekstidele oma nime.
  • Näiteks määras Sargon I oma tütre Uri linna kuujumala Nanna templisse kõrgpreestrinnaks, andes talle üsna traditsioonilise sumeri nime Enheduanna, mis tähendab sumeri keeles preestrinna, taevaste küllus. Enheduanna elas templi juures asuvas Pühas Giparis - see oli kuujumal Nanna naise Ningali pühamu ja en-preestrinna elukoht. Enheduanna viis läbi oma isa ja vendade poliitikat Uri linnas, mis oli üks kõige tähtsamaid poliitilisi ja religioosseid keskusi Sumeris. Enheduanna oli oma linna seltskondliku, poliitilise ja religioosse elu keskseks figuuriks. Ta lõi rida ideoloogilis-mütologiseerituid teoseid, kus ta ülistas sõjakat jumalannat Inannat, kellest sai Akkadi dünastia kaitsja. Enheduanna on kuulsaks saanud tema enda poolt kirja pandud poeetiliste hümnidega. Seega võiks Enheduannat nimetada üheks kogu inimkonna esimeseks nimeliselt teadaolevaks poeediks. Kuid ta ei olnud romantiline poeet nüüdisaja mõistes, vaid tegutses oma suguvõsa poliitilise hääletoruna. (lk 38)
    • Peeter Espak, Vladimir Sazonov, "Kuningavõim muistses Sumeris ja Akkadis", Horisont 5/2005, lk 34-40
  • Akadi riik oli esimene teadaolev imperiaalse süsteemiga suurriik, mille eesotsas oli piiramatu võimuga despootlik monarh. Akadi riiki valitsesid Sargoniidid — Sargoni järglased. Sargon I tütar En-hedu-Ana ei saanud aga tuntuks mitte oma isa tõttu, vaid tänu oma isikuomadustele ja panusele maailmakirjandusse. Tema kuulsuse aluseks on just luuletused, millest osa on säilinud tänapäevani. (lk 661)
  • Kuningatütar En-hedu-Ana oli eriline, silmapaistev ja energiline isik, tolle aja erudeeritumaid inimesi oma isa Sargoni riigis. Ta valdas väga hästi nii akadi kui ka sumeri keelt ja nähtavasti oli ta sama tugev matemaatikas, oskas laulda, oli pädev maagias, meditsiinis jne. Tema suurepärast sumeri keele valdamist näitavad säilinud luuletused, mida ta loonud või mis loodud tema käsul. Nende keel on kõrgkirjanduslik, väga harmooniline ja ilus. (lk 661)
  • Vaatamata sellele et En-hedu-Ana oli päritolult akadlane ja nähtavasti oli tema koduseks keeleks akadi keel, kõneles ta vabalt sumeri keelt ning kirjutas ilmselt vaid sumeri keeles, mis oli tol ajal Mesopotaamias ühtlasi kultuse ja teaduse keel. (lk 661)
  • Nimi En-hedu-Ana tähendab sumeri keeles 'Emand (preestrinna), taeva küllus'. (lk 661)
  • En-hedu-Ana, Nanna kõrgpreestrinna, (kuujumala) Su'eni (Nanna) abikaasa, Sargoni tütar, universumi (kõiksuse) kuninga, INANNA.ZA.ZA templis Uri (linnas) templi ehitas (ja see) tempel oli nimetatud "Tempel — Ani troon". (lk 662; Sargon I ajast säilinud inskriptsioon Sargon A 1)
  • Siin on En-hedu-Anat mainitud kuujumala abikaasana ja Sargoni, universumi kuninga tütrena. Ning En-hedu-Ana rajas armastuse ja sõja jumalanna Ištari — keda peeti Sargoniidide dünastia kaitsejumalannaks ja patrooniks — templi altari ning see altar sai nimeks "Tempel — Ani troon". (An oli sumeri taevajumal, Ištari isa.) Niisiis määrab Sargon I oma tütre Uri linna ja annab talle sumeripärase nime En-hedu-Ana, ning temast saab kuujumala Su'eni "abikaasa" (lk 663)
  • Nagu öeldud, on arvatavasti just En-hedu-Ana kirja pannud kolm säilinud sumerikeelset templihümni, mis ülistavad sumeri armastuse- ja sõjajumalannat Inannat (akadi k Ištar), kelle tähtsus kasvas eriti Sargoniidide ajal ja kes oli Sargoniidide dünastia kaitsejumalus. Need templihümnid on järgmised:
1) in-nin-šag4-gur4-ra (hümn jumalanna Ištari auks);
2) in-nin-me-huš-a (hümn Inanna võidust Ebihi üle);
3) nin-me-šar2-ra (Inannat kui maailma valitsejat ülistav hümn).
Arvatakse ka, et En-hedu-Ana on veel 42 templihümni autor. Sumeroloogid pole siiski lõplikult kindlad, kas nende autorsus kuulub talle. (lk 665)
  • En-hedu-Anal oli tähtis osa nii Uri linna kultuselus kui ka kogu Akadi riigi ühiskondlikus ning poliitilises elus. Tema loodud hümnid olid nutikad propagandistlikud sammud, mõeldud Akadi riigi võimsuse tugevdamiseks ja vast sündinud impeeriumi heaoluks. En-hedu-Ana elas väga pika elu, astudes en-preestrinna ametisse veel oma isa Sargoni eluajal; ta elas üle oma kahe venna valitsemisajad — Rimuši (2278–2270 eKr) ja Man-ištūšu (2269–2255 eKr), kes kokku valitsesid u 20–25 aastat, ning oli ametis ja elas edasi veel ka Narām-Su'eni (2254–2218 eKr) ajal, kes oli tema vanema venna Man-ištūšu poeg. (lk 666)
  • Lugal-Ane pöördus En-hedu-Ana poole, kes oli Uris üks tähtsamaid tegelasi, lausa kuujumala naine! Selline toetus oleks olnud igati väga kasulik. En-hedu-Ana keeldus aga toetamast usurpaator Lugal-Anet, jäi truuks oma dünastiale ning Akadi riigile ja astus konflikti mässajatega, mis oli äärmiselt ohtlik, kuid samas kindlasti vapper samm. Lugal-Ane ajas ta minema templist, kus En-hedu-Ana oli kõrgpreestrinnaks, ja En-hedu-Ana pöördus abi saamiseks jumalanna Ištari poole. "Ištari abi" saabuski varsti: kohale jõudis kuningas Narām-Su'en ise koos oma suure ja võimsa sõjaväega. Uri müüride all saavutas ta võidu Lugal-Ane ja mässajate üle ning ennistas oma tädi En-hedu-Ana peapreestrinna ametisse. (lk 667)
  • Kokkuvõtteks võime öelda, et En-hedu-Ana oli tugev, enesekindel ja tark inimene, kes avaldas olulist mõju nii ühiskondlikule kui ka poliitilisele elule Uri linnas ning Akadi riigis laiemaltki, olles ühtlasi kõrgel kohal Akadi riigiaparaadis. Oma võimu ja positsiooni suutis En-hedu-Ana säilitada kuni surmani. (lk 668)
  • Vastavalt andekusele ja isiklikule aktiivsusele võisid printsessid saavutada ka jääva kuulsuse eriliste teenete tõttu. Pean siinkohal silmas eelkõige Vana-Mesopotaamia suurimat naisteoloogi: Enheduannat, Akkadi kuninga, Sargon Suure (23. saj. eKr) tütart. (lk 776)
  • Enheduanna saavutas selle Lõuna-Mesopotaamia kõrgeima kultusekoha ülempreestritarina ilmselt riigi teiste kultusekohtade Eridu, Uruki ja Nippuri usalduse, laotades teatud mõttes üle kogu riigi laiahaardelise vaimuliku võrgu. Sellest annab tunnistust templihümnide kogu, milles "vaimulik ema" ülistab 42 asundust koos nende pühamutega riigi erinevais paigus, tõstes esile nende jumalaid ja külluslikku varustust. See laul ei ole mitte ainult esimene — ja ainuke — tekst, milles esineb ülevaade kõigist Sumeri kultusekeskustest, vaid ka tõend preestritari ja printsessi luuleandest. (lk 777)
  • Urak, püha koht, mis laskis võrsuda Seemnel (inimeste heaks), mis kuulub pühale (taevajumalale) An'iie auväärt nimega, sinus voolab Ordali jõgi (jumala kohtu sümbol. Tlk.), mis aitab õiglase õiglusele, templeid igasuguse nõuga, kindlus — millel on igaveseks hõbedat ja lapislazuulit — nimega Etarsirsir, millest tulevad välja otsustused ja me-väed, kus valitseja oma Jumalannat austab. — Sina, printsess, halastaja printsess maal, kõikide maade ema, emand, inimeste suur arst, kes määrab oma linna saatuse, püha Ani esmasündinu, noor naine — Baba —: ta leidis, oo püha Urak, sinu... (müüridesse?)... sissepääsu, sai koha sinu troonil. (lk 777)
    • näide Sumeri templihümnide kogust — see ülistab Baba templit, mis asus Urukis
  • Veel paremini pääseb poeet mõjule kiidulaulus oma jumalanna Inannale, "Taeva valitsejannale". Ülistades oma taevajumalannat, aitab ta võidule sõjaka semiidi Ištari, isa poolt rajatud dünastia kaitsejumalanna. Siin on siis Enheduanna teatud mõttes oma perekonna teoloogia "juhtideoloogiks". Sellel teoloogial on kaks omapärast joont: neist esimene — seni Mesopotaamias tähtsusetu jumalanna tõstmine kultuse keskpunkti; teine — indiviidi isikliku vabaduse väljendamine oma loojajumaluse vastu kaebelaulu ja palve vormis — selle vastandiks on ehk kultuses teoks saanud ülijumala ja rahva ühtsus —; sõnad selle vagaduse väljendamiseks sumeri keeles lõi esimesena Enheduanna ise — hiljem semiidi babüloonia keelde tõlgituna — ja seega sai temast nii mõtlemise kui kõnelemise poolest juhtkuju Mesopotaamia teoloogia- ja kirjandusajaloo järgnevateks sajanditeks. (lk 777-778)
  • Mis minusse puutub — minu "kuujumal" ei kingi mulle tähelepanu: ta on mu ilmselt loovutanud hävimisele, mõrvarlikule hädale — Ašimbabbar ei öelnud minu õiglast otsust: kui ta seda nüüd ütles — mis loeb see mulle?! Kui ta seda nüüd ei öelnud — mis loeb see mulle?! Minu, kes ma kunagi triumfeerides templis istusin, ajas ta nüüd oma pühakojast välja — lasi mul kui pääsukesel akna tagant minema lennata — mu elu on otsas. Ta kihutas mu okaspõõsastikku mägedes — ta rebis mul peast krooni, ülempreestri-ameti märgi — ta andis mulle kätte oda ja mõõga — "Nad saavad su kätte!" ütles ta mulle! Austatud emand, taevajumala armastatu, sinu auline süda on õilis — halastagu see minu peale! (lk 778)
    • "Nende sõnadega kaebab Enheduanna oma hetkel ilmselt lootusetu olukorra üle ülempreestritarina Uris, kus tal oli raskusi kannakinnitamisega, ning palub nüüd oma kaitsejumalannalt rehabiliteerimist ja tunnustust oma tegevuskohal." (lk 778)
    • Manfried Dietrich, "Semiramis ehk - Kas naine Vanas Idas oli ainult ilus?", tlk Siret Rutiku , Akadeemia 4/1995, lk 758-782 (I osa)

Luce Irigaray

[muuda]
  • Milline on ruum privaatse ja avaliku ümber või distants nende vahel? Mis üldse on isiklik? Krista on oma uue näituse iseloomustamiseks valinud Luce Irigaray mõtte: “Sel viisil saame panna aluse ühiselule, kus kooslus, ilma et ta oleks otseselt nähtav, lubab sündida paigal, kus võime elu jätkata. See paik jääb alati avatuks – mitte küll lihtsalt tühjaks – tervitamaks teise ja selle võimalikku saabumist, mida saab koos realiseerida”.
  • "Krista Mölderi fotod Temnikovas ja Kaselas", ERR, 10.11.2013; Krista Mölderi fotonäitus. Temnikova & Kasela Rüütli tänava galerii, 22. oktoober – 14. detsember 2013
  • Luce Irigaray j�rgi on naine emana esindanud kaua meie kultuuris olevat kohta, omamata samas ise oma kohta v�i ruumi. Kui naine on loonud ruumi mehelikule olemisele, siis seob ta ka iseend selle koha, n�iteks koduga, j��des ise nii kummalisel kombel kodutuks v�i kohatuks. Mitmed feministlikud kriitikud on leidnud, et kuigi keskne on kodu ja naise kooslus, t�hendab see siiski lihtsalt olemist ning k�rvaltvaatamist, samal ajal kui �t�eline elu� toimub kuskil mujal.
  • Luce Irigaray parafraseerib Alice�it, peeglitagust Alice�it underground-Alice�ina, kel pole �igust avalikuks eksistentsiks v�i kui, siis ainult mister X-i nime all. Alice kui Teine, kellest otsustaval hetkel saab otsustaja, muutja, reaalsuse tunnetaja.
  • Näituseprojekti teoreetilise lõime moodustasid prantsuse antropoloog Marc Augélt laenatud mõiste "mittekohad" ning samuti prantsuskeelse filosoofilise traditsiooni esindaja Luce Irigaray järgmine mõte: "Sel viisil saame panna aluse ühiselule, kus kooslus, ilma et ta oleks otseselt nähtav, lubab sündida paigal, kus võime elu jätkata. See paik jääb alati avatuks – mitte küll lihtsalt tühjaks – tervitamaks teise ja selle võimalikku saabumist, mida saab koos realiseerida."
  • Mil määral saab institutsionaalses kunstiruumis luua, Irigaray sõnu kasutades, sellist paika, mis on "teisele" ja "ühistegevusele" avatud, paika, kus elu saab jätkuda ning pole lihtsalt kivistunud järjekordseks etenduseks või saavutuseks kiirkorras toimivas ühiskondlikus masinas?
  • Kas Krista Mölder viitab Irigaray tsitaadi kasutusega sellele, et ta püüab jõuda sellise koha nägemise, loomise, äratundmise juurde? Võib-olla. Kuid selline koht on visuaalsele kujutamisele allumatu, seda ei saa fikseerida pildiks – ei fotoks, ei mingiks muud tüüpi kujutiseks. See koht saab tekkida vaid kujutiste ja nendega suhestumise vahel, väljendugu see suhe siis vaatamise, tõlgendamisakti või kirjutisena. Kunstnik, olles küll eelnevalt selle žesti väga täpselt läbi mõelnud, ulatab "käe" (pildi, mõtte, idee) ikkagi tühjusesse ning koht realiseerub vaid siis, kui seal toimub kohtumine teise inimesega.
  • Kuus aastat pärast Nochlini artiklit “Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?” avaldas belgia päritolu feminist, filosoof, lingvist, psühhoanalüütik ja kultuuriteoreetik Luce Irigaray oma dissertatsiooni “Teise naise speekulum”, milles jõudis oma õpetajale Jacques Lacanile toetudes järeldusele, et naiselik on mehekeskses kultuuris representeerimatu. See, mida me naistest teame, on siiani edastatud meile meeste jutustuste kaudu – see on kujutlus naisest sellisena, nagu teda on näinud mees (vt Kivimaa 2005: 40). Naist on vaadeldud mehe negatiivse peegeldusena ning kunstimaailmas on tal koht vaid objektina. (lk 14)
  • Irigaray filosoofia põhjal seisneks naise niinimetatud vabanemine selles, et naine astub välja süsteemist, mille subjekt on maskuliinne. Ent kuna keel, mida kasutame, on maskuliinne, oleks vajalik "konstrueerida naiseliku subjektiivsuse keel [minu paksendus – L. P.], religioon" jne (samas). Irigaray leiab, et on olemas seni kujutamata jäänud "naiselik naiselik", mida patriarhaalses keeles ja kultuuris lihtsalt ei tunta. (lk 15)
    • Laura Põld, NAISE JA “EROOTILISE” 13 KUJUTAMISEST REKLAAMIKUNSTIS, Hortus Semioticus, 4/2009 https%3A%2F%2Fwww.hortussemioticus.ut.ee%2Fwp-content%2Fuploads%2F2020%2F09%2Fhortussemioticus_4_p6ld.pdf
  • Irigaray marginaliseerimist filosoofilises traditsioonis (erinevalt vastukajadest kultuuriteoorias, naisuuringutes ja psühhoanalüüsis) on soodustanud seegi, et ta pole piiri filosoofia ja teiste distsipliinide vahel rangelt määratlenud. Tema filosoofiline projekt erineb traditsioonilisest lähenemisest ka järjepideva "feministlikkusega" (ta ise eelistab naise vabanemise mõistet). Viimane väljendub nõudes eristada, millisest soost subjektiga on igal konkreetsel juhul tegemist, selle asemel et rääkida traditsiooniliselt maskuliinset subjekti tähistavast abstraktsest subjektist. (lk 40)
  • Irigaray sai eelkõige tuntuks nn naiseliku kirjutuse (écriture feminine) mõiste kasutuselevõtuga. Lähtudes oma õpetaja Jacques Lacani poleemilisest väitest, et naiselikku jouissance'i (naudingut) ei saa ei teada ega representeerida, jõuab Irigaray järeldusele, et naiselik (le féminin) on fallogotsentrilises kultuuris represseeritud, marginaalne või representeerimatu. Oma doktoritöös "Teise naise speekulum" ("Speculum. De 1'autre femme", 1974) ja hilisemates teostes eristab Irigaray naiselikku kujuteldavat ja mehelikku kujuteldavat, väites, et seda, mida me teame kujuteldavast ja mida me teame naistest, sh ka naiste seksuaalsusest, on siiani edastanud ainult meeste jutustused. Ainus naine, keda me teame, on "mehelik naiselik", falliline naiselik ehk naine sellisena, nagu näeb teda mees. Vaadeldes autoreid Platonist kuni Freudini välja, toob Irigaray esile, et nad on lähtunud samasuse/identsuse printsiibist ning et subjekti mudeliks on võetud mees. Sellise loogika kohaselt saabki naine olla ainult kas mehe negatiivne peegeldus või mittetäielik/täiuslik mees. Samasuse ja sarnasuse printsiibil põhinev lääne kultuur ja filosoofia on alati eelistanud identsust erinevusele, samasust teisesusele ning seetõttu räägivad patriarhaalne keel ja kultuur meile "naiselikust", mis on defineeritud maskuliinse subjekti teisena.
Irigaray leiab, et on olemas "naiselik naiselik", mittefalliline naiselik nagu ka naiste enesekssaamise tee ja keel, mis ei sisaldu meeste loodud kultuuris. Nn naiseliku kirjutuse eemärgiks on võimaldada naistel endil rääkida naistena, mitte aga "meheliku naiseliku" poolt defineeritud objektidena. Naiselikku kirjutust on mõistetud eelkõige kui mittefallilise ökonoomia, maskuliinsest erineva subjektipositsiooni väljendamist, mis ei kuulu küll eksklusiivselt naistele, kuid on neile teistsuguse, dominantsest kultuurist välja jäetud kogemuse tõttu kättesaadavam. (lk 40)
  • Omaette küsimus on loomulikult, kuidas vältida naiste endi defineerimist ennast kui naisi, langemata patriarhaalselt defineeritud "olemusliku naise" kategooria lõksu, millest naised on püüdnud väljuda. Et viimast vältida, leiab Irigaray, et naiselikku ei saa keeleliselt defineerida: iga selline katse loob fallilise naiselikkuse, st et kategoriseerides, mõistetele allutades, defineerides on oht langeda sama fallilise keele ja kultuurikoodi lõksu. Naiselik erineb naiselikkusest just seeläbi, et seda ei saa keeles ega kultuuris representeerida, s.o ta osaleb selles vaid puudumise või vaikuse kaudu. (lk 42)
  • Irigaray usaldamatus keeles väljendatud naiselikkuse konstruktsioonide vastu põhineb ka lacanliku psühhoanalüüsi arusaamadel keele ja alateadvuse seostest ning subjektiivsuse konstrueerimisest sümboolses korralduses, s.o keeles ja kultuuris. Meie subjektiivsust konstrueeritakse nähtava ja kirjeldatava kaudu, me tunneme ennast ära teistes ja teiste kõnes, mida me omakorda imiteerime, et omandada aktsepteeritud subjektsuse vorm. Loomulikult kehtib see mudel nagu ka inimolendi võime seda ületada nii meeste kui naiste kohta, kuid Irigaray arvates põhineb kahe soo erinevus eelkõige sellel, et naiselikul pole lastud sümboolses korralduses ja keeles ilmuda ning et tänu naiste morfoloogilisele erinevusele on neil suurem võimalus kogeda maailma teisiti, kui seda esitab ratsionaalne, subjekti ja objekti, vaimu ja keha eraldatusel põhinev loogika. Näiteks selline spetsiifiliselt naiselik psüühiline ja füüsiline kogemus nagu emadus, mille käigus naine kogeb ühendatud subjektsust teise olendiga, kes samas ei ole tema, vaid on teine, seab naised vastakuti erinevuse ja selle aktsepteerimise problemaatikaga. (lk 42)
  • 1990-ndatel avaldatud teosed "Ma armastan - sulle" ("J'aime à toi", 1992), "Olla kaks" ("Etre deux" 1997) ning "Ida ja Lääne vahel" ("Entre Orient et Occident", 1999) keskenduvad eksistentsi ja identiteedi mõiste uuestidefineerimisele, esitades küsimuse, kuidas meie identiteet on loodud suhetes teis(t)ega. Viimase all peab Irigaray silmas (eelkõige) sugupoolte-vahelisi suhteid. (lk 42)
  • Irigaray filosoofias saab üheks keskseks mõisteks kaks (subjekti). Kuidas olla kaks? Kuidas läheneda teisele kui teisele? Kuidas defineerida kahe (sugupoole) erinevust ja võrdsust samal ajal? Kuidas kultiveerida identiteeti, mis luuakse suhtes teisega ja mis on seotud teisega, ehitades seeläbi silla subjekti ainususe ja kogukonna vahele? Nendele küsimustele ei leita vastust ainult intellektuaalses diskursuses, vaid maailmas olemise viisis, s.o eetilises praktikas ja suhtumises teistesse. Viimane ei tähenda teise redutseerimist objektiks ning subjekti ja objekti lahutatust, nagu näeb seda lääne uusaegne filosoofia, vaid arvestamist teise kui subjektiga, kes on erinev minust kui subjektist. Näiteks raamatus "Ma armastan - sulle" ("J'aime à toi", 1992) esitab Irigaray kahe sugupoole dialektikal ja soolisel erinevusel põhineva armastuse mõjste, mille "tähendus" ei seisne ei ühisomanduses ega laste saamises, vaid kahe subjekti teineteise erinevust respekteerivas suhtes. (lk 42)
  • Irigaray viimaste tööde aktsepteerimist akadeemilises ringkonnas raskendab idast pärit filosoofilis-religioossete süsteemide, eriti India budismi mõju tema mõtte arengule. Viimane on seotud eelkõige nais- ja meesprintsiibi lääne kultuurist ja kristlikust maailmapildist erineva mõistmisega: "Indias," kirjutab Irigaray, "on mehed ja naised koos jumalad ning loovad koos maailma nagu ka selle kosmilise dimensiooni." Kuigi tema lähenemist võib pidada eksotiseerivaks, mis ei pööra tähelepanu tegelikele hierarhiatele ei ajaloolises tegelikkuses ega religioossetes praktikates, võib kristlusest, kus jumal(us) on maskuliinne printsiip, põhimõtteliselt erinev süsteem mõjuda vägagi inspireerivalt. Kuid erinevalt budismis esitatud üksildase kontemplatsiooni või ekstaasi ideaalile, mis tähendab küll subjekti ja objekti lõhestatuse lõhkumist, esitab Irigaray intersubjektiivsuse ehk kahe subjekti ekstaasi või armastuse ideaali. (lk 42)
  • Kahe filosoofia leiab rakenduse ka Irigaray poliitilise tegelikkuse eritluses: raamatus "Demokraatia algab kahest" seab ta küsimärgi alla läänemaade demokraatliku ühiskonna alusprintsiibid. Ta nõuab, et tunnustataks täielikult mõlemat sugupoolt, mis osalevad ühiskonna funktsioneerimises. Demokraatlikus ühiskonnas peaks see tunnustus väljenduma spetsiifilistes kodanikuõigustes, mis tagaksid naistele iseseisva kodanikuidentiteedi, mis on küll samaväärne, kuid mitte samane (!) meeste identiteediga. Seega puudutab Irigaray ühte feministliku (poliitilise) teooria põhilahknevust, mida on iseloomustatud võrdsuse ja soolise erinevuse (ingliskeelses kirjanduses equality - sexual difference) diskussioonina. Tema nõudmine seisneb naiste erinevuse tunnustamises võrdsetel alustel meeste "erinevusega", mis on siiani olnud lääne filosoofia ja seadusandluse mudeliks. Ei tule piirduda naistele ainult (kehtivate) võrdsete õiguste nõudmisega, viimased lähtuvad ju eelkõige maskuliinse subjekti vajadustest. Ta ei eita võrdsete õiguste diskursuse tähtsust, vastupidi, kuid leiab, et sealt tuleb edasi minna, sest sellega piirdumine tähendaks naiste erinevuse taandamist mehelikule mudelile. (lk 42)
  • Lõpetuseks võiks lisada, et Irigaray tekstide erakordselt poeetilis-assotsiatiivse keele ning filosoofilise konteksti tõttu pole tema teosed just kerge lugeda, kuid Irigaray ise usub, et neid on võimalik mõista ja nautida nii süvateoreetilisel kui ka vahetul tasandil. Üks tuntumaid Irigaray uurijaid Margaret Whitford on väitnud, et Irigaray tekste tuleks käsitleda kirjandusena mõistmaks, et nende esteetilis-poeetiline mõju lugejale on otseselt seotud esitatava filosoofilise sisuga. Loodetavasti avaneb kunagi see võimalus ka eesti lugejale. (lk 42)
    • Katrin Kivimaa, "Dialoogid erinevuses(t):Luce Irigaray filosoofiast", Kunst 1/2005, lk 40-42
  • 1999. aastal kaitses Mari Krappala Helsingis Kunsti ja Disaini Ülikoolis doktoritöö "Burning (of) Ethics of the Passions", mis lähtus Luce Irigaray filosoofiast ja käsitles muuhulgas emotsioonide eetilisust. Uurimus valmis dialoogina naiskunstiteadlase ja meeskunstniku vahel. Kunsti tõlgendati intersubjektiivse ja refleksiivse seisundina. (lk 43)
  • Irigaray filosoofia olulised elemendid on maa, õhk, tuli ja vesi. Tema kriitika üks lähtekohti oli see, et lääne filosoofiline mõte on need unustanud. Irigaray meetodis, mis läheneb paljuski psühhoanalüüsile (sh filosoofia ajaloo suurkujude omalaadne psühhoanalüüsimine), on teooria sekundaarne. Ta püüab teooriast vabaneda niipea, kui seda käsitletakse valmis kontseptikangana ning inertse süsteemi osana. Irigaray väljendatu võib jääda ebaselgeks või kahtlaseks, kuna ta ei täpsusta sõnade tähendusi. "Üllatavate" kontseptidega püüab ta haarata asju, mille vorm pidevalt muutub, mis on liikuvad, voolavad ja ebastabiilsed ning seotud assotsiatiivsuse, kondensatsiooni ja teisenemisega, nii nagu unenäod ei lase oma tähendust täpselt sõnastada. (lk 43)
  • Mari Krappala: "Küsimus oli selles, kuidas kohata Teist ja luua uus keel temaga suhtlemiseks, nii nagu Irigaray, kes tegi seda kuskil teooria ja ilukirjanduse piirimail. Eetiliseks probleemiks oli leida viis, kuidas töötada kunsti ja teooria, mehe ja naise kokkupuute pinnal. Mina lahendasin selle niimoodi, et püüdsin luua avatud diskussiooni, kus need isikud või teemad võiksid kohtuda." (lk 43)
    • Heie Treier, "Kirgede eetikast", Kunst 1/2005, lk 43


  • Sel viisil saame panna aluse ühiselule, kus kooslus, ilma et ta oleks otseselt nähtav, lubab sündida paigal, kus võime elu jätkata. See paik jääb alati avatuks – mitte küll lihtsalt tühjaks – tervitamaks teise ja selle võimalikku saabumist, mida saab koos realiseerida.
  • Indias on mehed ja naised koos jumalad ning loovad koos maailma nagu ka selle kosmilise dimensiooni.

Aili Nenola

[muuda]
  • [Paju:] Kristiina Instituut on Helsingi Ülikooli naisuurimusinstituut. See loodi 1991. aastal. Oma nime sai ta ka Helsingi ülikooli (Turu Kuningalise Akadeemia) looja, Rootsi-Soome kuninganna Kristiina (1626-1689) järgi. Instituudi töö kavandaja Eeva Raevaara ütleb, et paremat eeskuju Põhjamaade ajaloost on naisuurijatele raske leida. Kuninganna Kristiina loobus 1654. aastal Rootsi-Soome kroonist ja läks kolmekümneks aastaks Rooma, kus rajas kolm teaduste akadeemiat. Ta oli hästi haritud eurooplasest kultuuripersoon, keda on nimetatud Põhjala Minervaks, kunsti ja teaduse kaitsjaks.
  • Aili Nenola esimene uurimus oli ingeri naiste nutulaulud, mis kannavad endas naiste igipõlist kultuuri ja traditsioone. ”Pulmad, poegade ja meeste sõtta minek, surm... Tahtsin selgust saada, miks nendest sündmustest põhjustatud itkud on just niisugused ja miks laulavad neid ainult naised. Aga kui näiteks maale tuli võõras vallutaja, ei nähtud naistes ohtlikku organiseeritud vaenlast. Ometi püüdsid just naised nendel rasketel aegadel säilitada kultuuri seda poolt, mis oli seotud elu ja argipäevaga,” ütleb Aili Nenola.
  • ”Kuna ma olen humanist ja kultuuriteadlane, siis naisuurimus on olnud vahend, mille abil ma olen analüüsinud ühiskonda ja kultuuri humaansemast vaatenurgast. Naiskultuur ei ole sõdadele toetuv,” toonitab professor.
  • Aili Nenola toonitab, et pole olemas ühtset naisuurimistööd ega feminismi. Näiteks Ameerika naisuurimuste kontekst on täiesti erinev Põhjamaade või Euroopa omast. Ameerika naisuurimistöö lähtub Ameerika kontekstist, sealsest ühiskondlikust olukorrast. See ühiskond sisaldab endas mitmeid etnilisi rühmitusi, nagu aasialased, aafriklased jne. Paljud nendest rühmadest pärit naised on kahekordselt alistatud. USA ühiskonnas ja majandussüsteemis puudub ka nn. heaoluriik, nagu see on välja kujunenud Põhjamaades. Seal ei ole organiseeritud lasteaiasüsteemi, koolitoitlustust, tervishoiusüsteemi. Probleemid, mille lahendamise eest tuleb võidelda Ameerika feministidel, on Põhjamaades juba minevik.
  • "Prantslaste feministlik uurimistöö on eelkõige teadusliku mõtte sees pöörlev filosoofiline suund. Kuid see ei lahenda naiste igapäevaelu probleeme. Kuigi need, kes uurivad kirjutatud teksti, leiavad uusi vaatenurki ja aitavad mõista keele kujunemist.”


Jane Kenyon

[muuda]


Ühel õhtul kiiruga õhtusööki tehes
viskasin ära kartuli, mis ühest otsast
oli mäda. Ülejäänust aga võinuks veel

asja saada. Kollases prügipanges
said selle seltsilisteks kohvipaks,
banaanikoored, porgandiribad.
Viskasin selle kompostihunnikusse,
kus auravad jäätmed ja lehed
naasevad ajapikku, nagu kehadki, mulda.

Kui pöörasin lehkavaid kihte heinahargiga,
et hunnikut õhutada, kerkis kartul pinnale
vääramatult, justkui näidates halvakspanu -

näides tüsedam, kõvem, taaselustunud,
mitte sugugi lagunev. Paistis, nagu ta
    kasvaks,
kuni ma võinuks teha karjasepiruka
kogu külale, neile inimestele, kes
    päev läbi
langetavad puid, tangivad autosid, riputavad
kulunud rõivaid pesunöörile.

  • Jane Kenyon, "Kartul"; rmt: "Collected Poems", Graywolf Press, 2007; Poets.org


Las hilise pärastlõuna valgus
särab läbi küüni praegude, liikudes
heinakuhjasid pidi üles, kui päike liigub alla.

Las kilk võtab üles sirina,
nii kui naine võtab üles oma vardad
ja lõnga. Las tuleb õhtu.

Las koguneb kaste hüljatud adrale
pikas rohus. Las ilmuvad tähed
ja kuu paljastab oma hõbedase sarve.

Las rebane läheb tagasi oma liivaurgu.
Las taltub tuul. Las muutub kuuri
sisemus mustaks. Las tuleb õhtu.

Pudelitele kraavis, kühvlile
kaeras, õhule kopsus
las tuleb õhtu.

Las ta tuleb nagu tahab ja ära
tunne hirmu. Jumal ei jäta meid
lohutuseta, nii et las tuleb õhtu.

  • Jane Kenyon, "Las tuleb õhtu"; rmt: "Let Evening Come", Graywolf Press, 2007; Poetry Foundation


Pesin hunniku pesu
ja riputasin selle välja kuivama.
Siis läksin linna
ja askeldasin terve päeva.
Sinu parima särgi käis
tõusis pidulikult,
kui tagasi jõudsin; meie öö-
rõivad põimusid ja lahknesid
kerges tuulehoos.

Minu jaoks oli juba hilja,
sulle seal, kus sa olid, mitte.
Pööriöökuu oli täis,
kuid hõredad pilved muutsid valguse
mitte päris usaldusväärseks.
Sinu voodipool näis
sama lai ja lame kui Kansas;
su padi ümar ja jahe
ja allegooriline...

  • Jane Kenyon, "Nädalaks üksi"; rmt: "Collected Poems", Graywolf Press, 2005; Poets.org


Ronisin voodist
kahel tugeval jalal.
See võinuks olla
teisiti. Sõin
krõbinaid, magusat
piima, küpse plekitu
virsiku. See võinuks
olla teisiti.
Viisin koera ülesmäge
kasesallu.
Terve hommiku tegin
tööd, mida armastan.
Keskpäeval heitsin voodisse
oma kaaslasega. See võinuks
olla teisiti.
Sõime koos õhtust,
laual hõbedast
küünlajalad. See võinuks
olla teisiti.
Magasin voodis
toas, mille seintel
olid maalid, ja
tegin järgmiseks päevaks plaane
just nagu sellekski.
Kuid ma tean, et ühel päeval
on teisiti.

  • Jane Kenyon, "Teisiti"; rmt: "Collected Poems", Graywolf Press, 2005; Poets.org


Rohi niidul on lamandunud
ja kohati paistab, et suur, praeguseks
lahkunud loom on öösel läbi käinud.
Rohi ajab end püsti, kui päeva

kuiva peab. Tunnen sust pidevalt valuliselt puudust.
Pole ühtki su suurejoonelistest sisenemisest
või väljumistest, uksed hooga lendamas
oma hingedel, või su alateadlikke pikki
ohkeid, kui loed millestki kurvast,
nagu Henry Adamsi kirju Jaapanist,
kuhu ta reisis pärast Cloveri surma.

Kõik õitsev kummardub vihmas:
valged iirised, punased pojengid ja moonid
oma mustade salajaste südametega
lamavad purustatuna murul.

  • Jane Kenyon, "Raske suvevihm"; rmt: "Collected Poems", Graywolf Press, 2005; Poets.org


Jumal kuppellaes
mõtiskleb:
Ma lõin nad oma rõõmuks
ja kõik muu lõin ma
nende õnnistuseks.
Aga näe, mida nad teevad!
Ma tean nende südameid
ja põhjendusi:

On the domed ceiling God
is thinking:
I made them my joy,
and everything else I created
I made to bless them.
But see what they do!
I know their hearts
and arguments:

"Me põlvneme
Kainist. Kurjus pole midagi uut,
nii et mis tähtsust sel on,
kui me tulistame haiglat
ja kaevu, kuhu hirmunud
ja tormakad peavad ühtviisi
vee järele tulema?"

“We’re descended from
Cain. Evil is nothing new,
so what does it matter now
if we shell the infirmary,
and the well where the fearful
and rash alike must
come for water?”

Jumal mõtleb välja Maarja.
Rippudes kuldse
kupli tipus,
tõmbub ta kerra pruunis kaunas
ja tema sees Kristuse
vaim, rüütatud verre,
leiab aseme ja hakkab kasvama.

God thinks Mary into being.
Suspended at the apogee
of the golden dome,
she curls in a brown pod,
and inside her mind
of Christ, cloaked in blood,
lodges and begins to grow.

  • Jane Kenyon, "Mosaiik Kristuse sünnist: Serbia, talv, 1993"; rmt: "Collected Poems", Graywolf Press, 2005; Poets.org

Bertha von Suttner

[muuda]
Bertha von Suttner, 1906.

Bertha Felicitas Sophie von Suttner (paruness Bertha von Suttner; sündinud krahvinna Kinsky von Chinic und Tettau; 9. juuni 1843 Praha, Austria keisririik – 21. juuni 1914 Viin, Austria-Ungari keisririik) oli austria kirjanik ja rahuvõitleja. 1905. aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna, olles esimene Nobeli auhinna saanud naine.

https://www.wikidata.org/wiki/Q18456

Proosa

[muuda]
  • On hämmastav, kui väga leiab inimene sellises raamatus sõbra – kuidas talle saab kõike rääkida ja kurta, kuidas saab selle lehtede kohal nutta pisaraid, mida teiste, eriti haige lähedase eest varjata tuleb.
    • Es ist erstaunlich, wie sehr man ein solches Buch als Freund empfindet - wie man ihm alles sagen und klagen kann, wie man über seine Blätter die Tränen weinen kann, die man den anderen, besonders einem geliebten Kranken, verbergen muss.
    • Bertha von Suttner, "Memoiren", Stuttgart und Leipzig: Deutsche Verlags-Anstalt, 1909, VIII, 63, "Das letzte Jahr", lk 538


  • Lavahirm on edevuse kattevari, värisev küsimus saatusele: kuidas ma meeldin?, kusjuures kogu rõhk on sõnal "mina".
    • Lampenfieber ist eine Begleiterscheinung der Eitelkeit, eine zitternde Frage an das Schicksal: wie werde ich gefallen?, mit dem ganzen Nachdruck auf der Silbe "ich".
    • Bertha von Suttner, "Memoiren", Stuttgart und Leipzig: Deutsche Verlags-Anstalt, 1909, VI, 31, "Der Kongreß in Rom", lk 224


  • [Karl May kohta:] Kes kuulis ilusat vanameest sellel 22. märtsil (30. märtsil, pulmapäeval, süda lööb teda) rääkimas tervelt kaks tundi, täis pidulikkust, täis entusiasmi, püüdlemist kõrgeimate mõttepiirkondade poole - peab on olnud tunne: selles hinges lõõmab headuse tuli.
    • "Wer den schönen alten Mann an jenem 22. März (am 30. März, seinem Hochzeitstag, traf ihn ein Herzschlag) sprechen gehört, durch ganze zwei Stunden, weihevoll, begeisterungsvoll, in die höchsten Regionen des Gedankens strebend - der musste das Gefühl gehabt haben: In dieser Seele lodert das Feuer der Güte."
    • Bertha von Suttner, Wiener Zeit, 5. aprill 1912


  • Raadiumikondensaator on leiutatud. Pilvekõrguselt alla saadetud raadiumikiirtega vaenlase laevastike ja armeede hävitamine mõne minuti jooksul on lapsemäng.
    • "Der Radiumkondensator ist erfunden. Mit von Wolkenhöhen herab gesandten Radiumstrahlenbündeln in ein paar Minuten feindliche Flotten und Heere zu vernichten, ist ein Kinderspiel." - Der Menschheit Hochgedanken. Roman aus der nächsten Zukunft, Berlin 1911
    • Bertha von Suttner, "Inimkonna kõrged mõtted: romaan lähitulevikust" ("Der Menschheit Hochgedanken. Roman aus der nächsten Zukunft"), Berliin 1911

"Sõjariistad maha!"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Bertha von Suttner, "Die Waffen nieder!", Dresden: E. Pierson's Verlag, [um 1920]


  • Mõistsin juba varakult, et võitlusind pole midagi üliinimlikku, vaid alainimlik; mitte müstiline ilmutus Luciferi kuningriigist, vaid meenutus loomariigist - loomalikkuse taasärkamine.
    • Ich habe es zu früh erkannt, daß der Schlachteneifer nichts Übermenschliches, sondern – Untermenschliches ist; keine mystische Offenbarung aus dem Reiche Luzifers, sondern eine Reminiscenz aus dem Reiche der Tierheit - ein Wiedererwachen der Bestialität.
    • Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 3. raamat, lk 229-230


  • Ühelgi terve mõistusega inimesel ei tuleks iial pähe pesta tindiplekke tindiga või õliplekke õliga. Ainult verd peab ikka ja jälle verega maha pesema.
    • Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden.
    • Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 4. raamat, lk 105

"Rahuriik"

[muuda]

Bertha von Suttner, "Rahuriik", rmt: "Maailma ja inimsoo tulevik", koostas J. G. Spuhl-Rotalia, Haapsalu, 1910/1921, lk 77-83.


  • Kuulsa Brasilia ajalooprofessori Dr. Pedro Diazi poolt oli kuulutus wäljasaadetud, et ta 1-sel märtsil 2010 "Europa Sorbonnes" tahab kõnet pidada. Igal nädalal käis selles tulewiku ühis-ülikoolis ehk "Sorbonnes" keegi wõerariigi kuulsam õpetlane ettelugemisi pidamas. Aga mitte üksi ettelugejad, waid ka päältkuulajad tuliwad wõõrastest maadest ja teistest ilmajagudest kokku ilmakuulsaid õpetlasi ja kõnemehi kuulama. Nagu saja aasta eest tagasi rahwast kõikidelt maadest Bayreuthi pidumängudele kokkuwoolas, nõnda rändasiwad nad nüüd lennumasinate ja õhulaewade pääl teistest ilmajagudest Schweitsi mägimaale kokku, kuhu tore Sorbonne oli ehitatud, milles kõigekuulsamad õpetlased õpetasiwad.
Ülemal nimetatud õpetlase poolt 1-seks märtsiks wäljakuulutatud kõne aineks oli: "{{Sõrendus|Uuewiisiline rahuwalitsus ja tema ajalooline arenemine". (lk 77)
  • "Kui meie praegusest ajajärgust (2010) hammasteni sõjariistu pantud ja "ikka enam, ikka rohkem sõjariistu" karjuwa Euгора pääle tagasiwaadata, siis näitab asjatundmatale, nagu poleks selajal rahuwalitsusest, millest meie praegu rõõmu tunneme, aimugi olnud, ja nagu oleks praeguste täitsa ümbermuudetud olude loomiseks mõnda suurt ja äkilist rewolutsioni, näit. õhu ärawõitmist tarwis läinud. See pole mitte õige. Õiglane ajaloo-tundja saab aru, et juba selajal meie praegune ilmasõjata ilmakord tekkimas oli, et tema moralilised ja ainelised idud juba tärkasiwad, ilma et suur hulk seda oleks märkanud. Ainult üksikud tundsiwad seda. Ta saab aru, et tuhanded jõud, isegi niisugused, mis päält näha wastupidises sihis töötasiwad, siisgi neis arenemisejoontes liikusiwad, niis meid moodsale rahuwalitsuselе wiisiwad." (lk 78)


Romaani "Sõjariistad maha!" kohta

[muuda]
  • Orjuse kaotamisele eelnes kuulus raamat ühelt naiselt, Madame Beecher-Stowe'lt; annaks jumal, et Teie oma teeks sõja kaotamiseks sama.
    • Der Abschaffung der Sklaverei ist das berühmte Buch einer Frau vorausgegangen, Madame Beecher-Stowe; gebe Gott, daß das Ihre das gleiche bewirke für die Abschaffung des Krieges.
    • Lev Tolstoi, kiri Bertha von Suttnerile, ilmunud raamatus: Bertha von Suttner, "Memoiren", Stuttgart und Leipzig, 1909, lk 210; cit. via: Harald Steffahn, "Bertha von Suttner", Reinbek bei Hamburg: Rowohlt, 1998, lk 83


  • See raamat on tegu! Minu elus oli see sündmus.
    • Dieses Buch ist eine Tat! Es war ein Ereignis in meinem Leben.
    • Peter Rosegger, kiri 9. oktoobrist 1891; cit. via: Harald Steffahn, "Bertha von Suttner", Reinbek bei Hamburg: Rowohlt, 1998, lk 147


  • Primitiivne, kuid rabavalt efektsena kirjutatud trendiromaan jättis mulle tohutu mulje. Paljud sündmustiku üksikasjad on minu jaoks üsna unustamatud...
    • Der primitiv, aber schlagend wirksam gemachte Tendenzroman hinterließ mir gewaltigen Eindruck. Viele Einzelheiten der Handlung sind mir ganz unvergeßlich...
    • Klaus Mann, "Kind dieser Zeit" ("Selle aja laps"), 1932; cit. via: Harald Steffahn, "Bertha von Suttner", Reinbek bei Hamburg: Rowohlt, 1998, lk 149


  • Mitte keegi ei olnud sedavõrd pühendunud läheneva sõja eest hoiatamisele ega töötanud enam selle ärahoidmiseks kui Bertha von Suttner – üks oma aja tuntumaid patsifiste. Tema 1889. aastal avaldatud sõjavastane romaan "Die Watten Nieder" ("Sõjariistad maha!") kuulus 19. sajandi mõjukamate raamatute hulka. Mitmesse keelde tõlgituna aitas see levitada patsifismiideed üle maailma ajal, mil rahuühendused Euroopa riikides olid väikesed, lõhestunud ja koordineerimata. (lk 156)
    • Michael Renner, "Vägivaldse konflikti lõpetamine", tlk Aet Annist, rmt: "Maailm aastal 1999", Tallinn: Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, 1999, lk 155-171

Tema kohta

[muuda]
  • Kui Bertha von Suttner talt palub rahalist toetust rahuliikumise arendamiseks, saadab ta 80 naelsterlingit. Seda pole palju rikka mehe kohta. See pole midagi võrreldes miljonitega, mis Nobel hiljem üldkasulikeks otstarveteks annetab. "Ma usun," kirjutab ta saatekirjas rahuliikumise tegelasele, "teil ei ole puudus rahast, vaid programmist."
    • "Diktaator sõja ja rahu üle. Alfred Nobeli elust ja tööst", Vaba Maa, 25. oktoober 1933, lk 4


  • Von Suttner oli mitmes mõttes oma ajast ees. Ta ennustas I maailmasõja hävitustöö hiiglaslikkust, hoiatas tulevaste massihävitusrelvade eest, põhjendas rahutagamisüksuste vajalikkust, nõudis praeguse ÜRO tüüpi organisatsioonide loomist ja toetas Euroopa Riikide Konföderatsiooni. Mõjutatuna oma ajastu veendumustest progressi vältimatuse kohta, arvas von Suttner, et rahu on "seisund, mis vältimatult tuleneb kultuuri arengust". Kuid oma viimastel eluaastatel, kui Euroopa ja kogu maailm vaarus sõja poole, muutus von Suttner märksa pessimistlikumaks ja lootusetumaks. Kui ta 21. juunil 1914 suri, näis, et rahulootus kustus koos temaga. Seitse päeva hiljem tappis Serbia natsionalist Sarajevos Habsburgi impeeriumi troonipärija ja tema abikaasa. See sündmus ajendas I maailmasõja. (lk 156)
    • Michael Renner, "Vägivaldse konflikti lõpetamine", tlk Aet Annist, rmt: "Maailm aastal 1999", Tallinn: Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, 1999, lk 155-171


  • Auväärse Nobeli preemia ajalooliseks taustaks on aga, kummaline küll, üks naine ja üks romantiline armastuslugu.
Von Suttnerite perekonna võsu Arthur, kelle jaoks vanemail oli valmis vaadatud mitu suurepärast partiid, võttis kätte ja armus oma nelja õe koduõpetajannasse Bertha Kinskysse. Perekond oli ahastuses ja ettevõtlik mamma saatis Kinsky ajalehekuulutuse peale Pariisi - "vanema" härrasmehe juurde sekretäriks ja majapidajannaks. Bertha uus tööandja, keegi härra Nobel, kes juhtis lõhkeainetehaste võrku, leidis oma uue kaaslanna väga võluva olevat. Pole välistatud, et vanapoiss Nobel plaanis koguni poissmehepõlvega lõpparvet. Ent Arthur von Suttner ei suutnud elada Berthata ja Bertha temata. Noored põgenesid - Arthur kodust, Bertha Nobeli juurest - ja abiellusid. Ent Bertha säilitas kirjavahetuse mehega, kellest oli võlutud inimesena. Ja kellest on saanud XX sajandi suurim metseen.
Berthast ning tema abikaasast said tulised rahuvõitlejad. Rahu võimalikkus maailmas huvitas aga ka sõjatöösturit ennast - juba 1893 fikseeris Nobel (Bertha teadmata) oma testamendis rahuautasu asutamise. (Novembris 1895 lisas Nobel testamenti veel neli autasu teaduslike ja kirjanduslike saavutuste eest; majanduspreemia lisandus alles 1966.) Dünamiidi, oma varanduse aluspõhja, oli Nobel leiutanud tsiviilelanike abistamiseks. Alles hiljem pöördus tema tähelepanu relvadele ja laskemoonale. Oma kirjas Berthale kirjutas ta kord: "Võib-olla lõpetavad minu tehased sõja isegi varem kui sinu kongressid. Päeval, mil kaks väeosa on võimelised teineteist sekundiga hävitama, kohkuvad rahvad õuduses ning saadavad sõjasalgad laiali." Kahju, et selle suurejoonelise mehe teine ilus soov pole tõeks saanud nagu esimene.


  • Relvastuse võidujooks on ka üks sõja vorme, nagu seda esitas 1899. aasta Haagi konverentsil patsifistist paruness Bertha von Suttner (1843–1914) oma ettekandes "Võidurelvastumine kui sõjapidamise viis", millel põhinesid nii Esimese kui Teise maailmasõja ning ka külma sõja sõjalised strateegiad. Von Suttnerile omistati selle eest 1905. aastal Nobeli rahupreemia. See tähendab, et kui tahad rahu, tuleb valmistuda sõjaks (Si vis pacem, para bellum) ehk relvastuda, mis eeldab selleks vajaliku ressursi olemasolu.


  • 30aastaselt, olles kaugelt üle tollase abiellumisea, otsustas ta armastusabielu, mitte materiaalselt kindlustatud suhte kasuks. Kõiki tavasid ja vanemate tahet eirates abiellusid Arthur von Suttner ja Bertha salaja Viinis 12. VI 1876. Võtnud vastu Mingreelia vürstinna Jekaterina Dadiani varasema kutse, põgenesid vastabiellunud Gruusiasse, kuhu nad jäid üheksaks aastaks. Gruusias sai alguse ka Bertha von Suttneri ajakirjanduslik loometee. Edaspidi oli kirjutamine tema tähtsaim sissetulekuallikas. Vahel kirjutas ta, et elus püsida, mille all, nagu ta ka ise tunnistas, kannatas teoste kirjanduslik kvaliteet. Siiski oli talle peamiselt tähtis mõju avalikkusele. Bertha von Suttnerist sai oma aja kõige mõjukam poliitiline ajakirjanik.
  • 1905. aastal anti Bertha von Suttnerile, esimesele naisele, väsimatu pühendumuse eest maailma rahule Nobeli preemia, mida antakse välja alates 1901. aastast, kusjuures tõuke preemia asutamiseks andis oma kauaaegsele sõbrale ja suuremeelsele toetajale Alfred Nobelile just Bertha von Suttner.
Tema unistustes oli Ühendatud Euroopas rahu kindlustamise kõrval tähtis ka tollide ja kaubanduspiirangute kaotamine. Mais 1913 kirjutas ta ajakirjas Friedenswarte: "Euroopa Föderatsioon - ammune rahuliikumise postulaat - on küpsemas". Bertha von Suttner nägi "märke veel embrüonaalsest, aga juba pulseerivast Euroopa Liidu tekkimisest". Sellest Euroopa Liidust, mis sada aastat pärast tema visioone mälestab rahuvõitlejat tema auks nimetatud tänavate, väljakute ja koolidega. Austrias kaunistab Bertha von Suttner seejuures veel kaheeurost münti, kõige suurema väärtusega münti Euroopa ühises vääringus.


Välislingid

[muuda]


Uļi Kīnkamäg

[muuda]

Uļi Kīnkamäg (ka Uldrik Kahperg, ametliku nimega Uldriķis Kāpbergs; lätipäraselt ka Uļi Kīnkamegs (25. märts 1869 Pizā – 1. juuni 1932 Ventspilsi vangla) oli liivi luuletaja ja rahvuslane, kes on tuntud hüüdnimega "Liivi kuningas".

et.wp

Liivi kuningas ja tema järglased. Vaba Maa, 25. oktoober 1933, nr 250, lk 6

[muuda]

Laupäeva õhtul kõneles Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi hõimupäeval dr. O. Loorits "Liivi kuningast ja tema järglasist". Kuulajaid oli kogunenud kõigist Tartu keskkoolidest. Liivi kuninga nimega on saanud otse rahvusvahelise kuulsuse Liivi Pisa küla Buuntiku talu peremees Uldrik Kahperg, kes sündis 25. märtsil 1873 ja suri 1. juunil 1932. a. 59 a. vanaduses Ventspilsi vanglas. Ta ise ei nimetanud ennast kuningaks. Uldrik Kahperg oli harilik vähese kirjaoskusega taluperemees, kelle ainsaks lugemisraamatuks oli piibel, mille ta oli läbi lugenud mitu ja mitu korda. Ta oli vagatseja ja suur liivi rahvuslane. Aastat 15 tagasi ilmus Lätis väike broschüür Ameerika Ühendriige president Wilsoni 14 punktiga, kus räägitakse rahvaste enesemääramise õigusest. Ka Buuntikul oli see raamat ja ta luges seda iseenesest maksvaks ka liivlaste kohta. Ta ei tunnustanud Läti võimu liivlaste üle ja keeldus maksmast makse Läti riigile. Kui tema vanim poeg Jaan sai täisealiseks ja pidi minema Läti sõjaväeteenistusse, siis ei lubanud Uldrik teda sinna minna, sest Wilson ütleb, et iga rahvas on vaba ja pühakiri ütleb: "Sina ei pea mitte tapma!"

Kuninga kuulsus ulatub Ameerikasse.

Sellise ülespidamisega tuli tal kokkupõrkeid Läti valitsusega, kuid et Uldrik jäi kangekaelselt oma tõekspidamiste juure, siis hakati teda tassima mööda kohtuid ja vanglaid, milliseid tema ka ei tunnustanud. Pilkeks hakati hüüdma teda Liivi kuningaks, nagu Jeesust hüüti Juuda rahva kuningaks, ja varsti rääkis Liivi kuningast terve Läti ajakirjandus. Lätist kandus see kuninglik kuulsus esijoones liivlaste hõimumaisse Eesti, Soome ja Ungarisse, kus üks agar ungarlane tahtis selle küsimuse kanda koguni rahvasteliitu. Liivi kuningas Uldrik 1-st kirjutas päris tõsiselt üks inglise ajaleht, tuues oletatavaid andmeid, et Uldrik olevat hoidnud alal oma kuningliku soo läbi 700-aastase orjuse — ta põlvenevat endistest Liivi vürstidest. Inglismaalt ulatas see kõmu Ameerika lehtedessegi.

Uldrik 1. viimane kiri.

Enne surma kirjutas Uldrik Ventspilsi vanglast kirja naisele, kus ta ütleb tundvat oma eluotsa lähenevat, ta ei süüdista selles kedagi ja manitseb veel viimast korda naist ja lapsi: "Kõnelege alati tõtt!" Kiri on kirjutatud temale nii vihatud läti keeles — sest liivi keeles ei lubatud kirjutada. Sellestki on paar lauset kustutanud Ventspilsi vangla tsensor.

Terve Liivi leinas.

Uldriki viimaseid soove oli ka, et ta maetaks ilma pidulikkuseta lihtsalt liivakünkasse. See ka sündis. Seda sügavam oli kodune lein terves Liivis. Praegugi külastatakse sageli vaikselt Buuntiku hauda ja värsked, lihtsad lilled ei lõpe sealt kunagi.

Kuninga järglased.

Uldrikil oli 13 last. Kui O. Loorits 1920. a. noore üliõpilasena külastas Liivit esimest korda, siis oli Buuntiku kõige noorem tütar 3-aastane laps, kes sai Looritsaga heaks sõbraks. Vahepeal on Mari — nii selle noorima tütre nimi — sirgunud juba nooreks neiuks. Kui ta tänavu oli viinud Looritsat oma isa hauale, siis tagasi tulles küsinud dr. O. Loorits: "Kuule, Mari, sa oled sirgunud juba nooreks neiuks, kas pole sa leidnud omale ka juba kedagi südamelähedast?" "On küll", vastanud Mari, "kuid ema ei luba". "Miks ta siis ei luba?" küsinud dr.O. Loorits. Siis seletanud Mari, et poiss, sattudes kord teiste noorte sekka, lasknud ennast meelitada viinavõtmisele, jäänud purju ja ütelnud isegi mingi ropu sõna, seepärast ema ei lubavat. Dr. O. Loorits aidanud siis ka emale rääkida, et poiss tuleb jälle heaks teha, tuleb see roojasus puhtaks teha, millega ema jäänud ka nõusse.

Prints sõitis Soome, et õppida tarkust.

Ühe Uldriku poja eest hoolitsesid tema Soome sõbrad, et ta saaks soome kooli. Tänavu suvel hakanud ta sõitma. Enne sõitu küsinud dr. O. Loorits: "Kuidas sa sõidas — sul pole ju rahagi?"

"Lehma müüme ära ja saan sõiduraha".
"Aga, kuidas sa seal läbi saad, mis hakkad seal peale, mida sa siis seal õige tahad õppida?" — küsinud dr. O. Loorits edasi.
"Tarkust tahan õppida", olnud lühike vastus. Ja küll ta läbi saavat, kui ta on kord seal.
"Aga, kuidas sa sinna saad, sa ei oska ühtki keelt, läti keeltki pursid hädavaevalt, liivi keelt ei osata kuskil, sa pole veel näinud ühtki linna".
"Küll ma saan". Ja sõitnudki poiss esiti Riiga, seal soovitanud dr. L. ta ühe tuttava liivi proua juure, kelle poiss ka kätte leidnud.
Proua muretsenud poisile ühtteist vajalikku. Pannud poisile esimest korda kraegi kaela. Tahtnud muretseda ka uusi riideid, kuid poiss vastanud uhkelt: "Riie ei riku meest!" Päev hiljem küsitud poisilt, et kuidas meeldib talle kraega olemine, siis vastanud Prints muiates:
"Raske on sakste elu".
Küsitud ka, kas tal igav pole võõraste hulgas, siis vastanud ta, et mõned paistvat narrid küll, aga polevat viga. Kui saaks aga edasi. Ja saanudki. Sõituud ilma kõmuta läbi Eesti ja jõudnudki Soome pärale, kus õpib praegu tõtt ja tarkust, mida ta nii väga ihkas.

Välislingid

[muuda]


Liivi luuletajad Liivi aktivistid

Keelekorraldus

[muuda]

"Keelereegel olgu nagu vokk", Vaba Maa, 25. oktoober 1933, nr 250, lk 7

Lubati jälle keeleuuendust. Võib tarvitada purji, soojim jne.

Pühapäeval kõneles Akadeemilises emakeele seltsi J. Ainelo ""I"-mitmuse laiendamisvõimalustest", kus ta tähendas, et need ettepanekud pole uued, nad on tegelikult tarvitusel, kuid nad on vastolus meie ametliku keele reeglitega ja grammatikatega.

Kunstlikud takistused.

  • Meie ametliku keele i-mitmuse reeglid pole otstarbekohased, nad on nagu tõkked ja takistused, mida ise oleme seadnud asjatult kõige käidavamale teele. Keelt ei tarvita ainult keeleteadlased, vaid ka teised ja isegi veel rohkem.
Keele reegel olgu lihtne — mitte nagu mõni keeruline masin, mitte nii keeruline nagu õmblusemasin, vaid lihtne nagu vokk.
Reegel olgu kergesti meelejääv ja võimalikult väheste eranditega. Erandid ja allerandid segavad.
Ainelo nõuab, et peaks tarbekorral võimaldatama öelda ka "p u r j i" (pro purjesid), samuti teljile, küljile, härjile, soojim (praegu soim) jne. Peaks lubatama tarvitada tarbekorral ka "neid uni", "neid tuli" jne.
Nende uuenduste poolt räägivad veel mag. Ernits, mag. Joh. Aavik, M. Lubi ja isegi ametliku keele esindajad prof. A. Saareste ja lektor Joh. V. Veski peavad neid võimalikeks.
Joh. V. Veski ütleb: Mõnes väheses piirkonnas võiks ju —ji— esineda, ta ei tohi aga välja tõrjuda niisuguseid rahvapäraseks saanud vorme, nagu "kuhil", "tühil" jne. Vormid "tulile", "vesile" jne. on iseenesest väga ilusad vormid, eriti ilukirjanduses, milliseid esinevat küllaldaselt näiteks O. Lutsu teoseis.
Vastu J. Ainelo ettepanekuile räägivad ainult õpetajad A. Kask ja E. Nurm, seletades, et niisuguseid uuendusi polevat vaja, lapsed ei saavat kätte.

Hugo Bernhard Rahamägi

[muuda]
  • Ei ole sealjuures sugugi mitte ainult nõnda, nagu püütaks kõigest väest vana usku kaitsta või ihu ja hingega olemasolevat usulist traditsiooni alal hoida. Julgelt sammutakse edasi ja võetakse sihiks religiooni uute külgede väljaarendamine või koguni uue religiooni loomine. Ei rõhutata mitte ainult akadeemiliselt: religioon, usund, on arendatav; nõutakse religiooni teadlikku edasiarendamist, praeguste usukujude ja ususisude kõrgemale tõstmist vabamatele, valgematele seisukohtadele. Rõhutan: nõudmine ei käi mitte ainult usu kujude, vormide, nii siis koore kohta; ta käib ehk enam just usu tuuma, materia, sisu kohta. (lk 6)
  • Nende ja hulga teiste sarnaste raamatute ja broshüüride mõju all tungib laiadesse ringidesse vaade, mille järele ühelt poolt inimese enese tahtest ja soovist religiooni uute külgede väljakujundamine või uue religiooni loomine oleneb, teiselt poolt aga religiooni, usundi, usu all kõike mõista võib, siia kõik subsummeerida võib, mida aga tahetakse. Ei pruugi sellepärast sugugi selle üle imestada, kui neosotsialistlised ringid vanasotsialistide esitajate viha usu vastu kõrvale jätavad, sotsialismi mingisuguse uue usu läbi elustada püüavad, või kui paljud neist sotsialismi ennast uueks, paremaks, kõrgemaks ja ülimaks ristiusu arenemisastmeks loevad: sotsialism tõlgitseda ristiusku täielikult! Ja mispärast ei tohiks ja võiks seda ka mitte teha, kui usundit nii kergesti metafüüsikaga, eetikaga, esteetikaga, erootikaga ühendusse viiakse, viimaseid usu asemele asetades. (lk 8)
  • Mis on õieti usundi olu? On see midagi kindlat? Midagi, mida kindlates mõistetes väljendada võimalik? Või võib igaüks isemoodi selle üle mõtelda? Või peab ta koguni omamoodi usust aru saama? On usundi mõiste lõpmatuseni veniv? Nagu kummi, mida igaüks oma moodi tõmmata või vaha, mida oma soovide kohaselt võib modelleerida?
Selle küsimuse vastamine on ülitähtis nii üldteaduse kui ka eriti just usuteaduse seisukohalt. (lk 8)
  • Aga ka usuteadlastele enestele on tähtis selgusele jõuda, milles viimselt usundi olu seisab. Seda näitab muu seas vaidlus selle üle, kas buddismi religiooniks arvata või mitte. Mina isiklikult ei või mitte lugeda juurehtsat buddismi religioonide hulka sõna täies mõttes. Nõnda nagu Buddha seda esitab, ei ole tema õpetus õieti mitte religioon, vaid küll praktiline elutarkuse õpetus. Alles Buddha õpetuse pärastine arenemine ja ühtesulamine olemasolevate usundliste elementidega Indias, Hiinas ja Jaapanis annab temale usundlise ilme. On aga usuteadlasi, kes buddismi religiooni ilusaks õieks peavad ja ka eurooplastele ristiusu asemele soovitavad. (lk 9)
  • Religioonil on palju põlgajaid ja vihkajaid olnud ja religiooni saavad ikka paljud vihkama ja põlgama. Põhjused selleks on mitmesugused. Haritlaste juures võime nimetada küll peapõhjusena seda, et nad usundi-vallas midagi tõelikku ei leia, siin tõsi-ilmaga kokku ei puutu; selle tagajärjel ei olla usundlistel tunnetustel, ettekujutustel mingisugust väärtust; neil puududa reaalne tagasein, tõsieluline alus. Kuigi usundlised tunnetused, mõisted ja laused mitte täpselt, adekvaatselt usundlist tõsiilma ei väljendaks, ei teeks viga, neid võiks ja tuleks ometigi arvestada, püüda neid täiendada; kuid mis asja täiesti katastroofiliseks muutvat, on see, et mitte- ükski religioosne mõiste ja tunnetus ei juhatada meid üks tas puhas missugu­sesse reaalilma või selle osasse, vaid kaduda udusse. Religioossed tunnetused ja mõisted olla ainult hädaabinõud, kargud, mida mõned inimesed, koguni rahvahulgad, nii hädasti vajavad; nende intellekt, tahe, tunne olla nõrk, haiglane, et iseseisvalt ja suveräänselt läbi sammuda tihtipeale hävitavast ilmatervikust. (lk 9-10)
  • Kuid see ei ole mitte ainult "haritlaste" huvides, kes religiooni põlgavad: selgusele jõuda usundlise tunde ja tunnetuse kandejõu ja ulatuse kohta. Just kõige usklikumad inimesed, suure usundlise kalduvusega varustatud inimesed, tahavad tunnetusliselt selgusele jõuda: kas on usuelus enesepetmisega tegemist või mitte? Kas on religioon inimlise fantaasia ja ihimliste affektide loomulik produkt või mitte? Kas on religioon metafüüsika, eetika või esteetika mingisugune, olgu hea, olgu halb, surrogaat, või mitte? Kas on religioon tagaseinale tõrjutud erootiliste tunnete varjundline refleks või mitte? (lk 10)
  • Väga võimalik, et üks jagu inimesi rahustub sellega, et religioon on ainult inimese ettekujutuse tegevuse loomulik pro­­dukt või inimese ihade, soovide personifitseerimine ja projetseerimine iseäralisse nõndanimetatud "usulisse" ilma; väga võimalik, et leidub neid, kes religioosseid tunnetusi ja mõisteid enam suupärasemateks ja seedivamateks peavad kui filosoofilist metafüüsikat; väga võimalik, et ikka neid leidub, kes usuilma seksuaalsete tunnete piksevardaks loevad — tõsiselt usundline inimene aga ei või ega ei saa ilmaski sellega leppida ega ennast sellega rahustada või trööstida! Tõsiselt usuliselt huvitatud inimene ja religioon ise nõuab tulist arvustust. (lk 10-11)
  • Esimene, lähem ülesanne, mis taotlemist ja täideviimist nõuab, on: korjata seda materjali, mis usuavaldusilma puutub. See tähendab: tarvitatakse kõige pealt meetodi, mida loodusteadus, mida iga teine teadus tarvitab, kui ta kõigepealt asju ja avaldusi ümbruses, looduses, maailmas noteerib, korjab ja kogub. Selleks tuleb kaks läbilõiget läbi usuelu avaldusteilma ette võtta: üks horisontaalne, põikläbilõige läbi ruumi; teine vertikaalne, püstläbilõige läbi aja. Tuleb vaadata, mis mitmesugustel aegadel ja mitmesugustes kohtades usuelu avaldustest olemas, milles usuilm peegeldub, nähtavale tuleb, missuguste mõjudega, tagajärgedega. (lk 11)
  • Need kaks läbilõiget, horisontaalne ja vertikaalne, ütlevad juba selgesti üht tõsiasja, nimelt et meie igal pool maailmas (nii siis geograafiliselt võetud) kui ka igal ajal (see on: ajalooliselt vaadeldud) kõige mitmekesisemate rahvaste juures, alates kõige primitiivsematega, kelledeks Austraalia neegrid loetakse, sellepärast et nemad kõige abitumad olla võitluses füüsilise elu pärast, lõpetades kultuurilisemate Euroopa rahvastega, leiame tahes või tahtmata vaimlis-hingelise elu iseäralised avaldused, mida teistest vaimu ja hingeelu avaldustest nende iseäralduste pärast eraldama peame ja nende iseäralduste tõttu isemoodi nimetama. Neid iseäralisi vaimlis-hingelisi eluavaldusi tähendatakse sõnaga religioon, usund, selle sõnaga neid avaldusi kokku võttes ja teistest hingeelu avaldustest eraldades. Mõeldav ju on, et rahvaid ilma religioonita, usundita olla võiks; kuid faktiliselt, tõsioluliselt seda ei ole. (lk 12)
  • Mõned liigrutulised teadlased on küll paar korda välja kuulutanud, et nemad ilma usundlise eluta algrahvaid leidnud. Näituseks arvas ühe niisuguse rahva leidnud olevat Howitt Austraalia neegritest hommikupool Melburni või Sproad ahtrahva Vankuveeri saarel, kuid pärastpoole, lähemal tundmaõppimisel osutusid need arvamised liigrutulisteks oletusteks, mis tõsiolulisele seisukorrale ei vastanud. Ümberpöördult, nimetatud rahvastel oli koguni väljakujunenud usuelu avalduste ilm, mida nad aga nii kõrgelt hindasid, et nad mitte kohe selle sisse iga eurooplast ei pühendanud. (lk 12)
  • Korjatud ja noteeritud tähelepanekud ja tõsiasjad ütlevad, et on igal ajal ja kõigi rahvaste juures olemas iseäraline vaimlishingelise elu avalduste ilm, religioosne, usundline ilm. Ta ei ole igal ajal ja igal pool mitte sama; rohke mitmekesisus tuleb siin nähtavale. See mitmekesisus ei ole ka mitte ühtlane, vaid muutub. (lk 12)
  • On kaks iseasja: ühelt poolt, eraldada terve rida ühtlase ilmega nähtusi ja nendele oma nimi anda, neid ühe sõnaga tähendada, üks tas puhas, kas need ühtlase ilmega nähtused sarnased või samased on, või ehk paistavad nad meile esialgul, et nad ühtlased, sarnased on; ja teiselt poolt, kohe alguses või koguni juba ette nende olu määrata, defineerida, mõistes fikseerida. Väga heasti on võimalik teatud, olgu see kas või kõige jämedamate välispidiste joonte ja tundemärkide, ehk teatud sihtide, otstarvete, iseäralduste kohaselt tervet avaldusilma, kõiki füüsilisi ja psüühilisi fenomeene gruppeerida, nimetada ja alles pärast seda tööd nende oluküsimust analüüsi alla võtta. Mitte ainult et seda nii teha võib, vaid see on teadusliku töö harilik käik. Alles ettevõetud kriitilise läbiharutuse kaudu selgub, kas meie uue sõnaga, uue nimetusega tõeliselt midagi uut, omapärast, omaette-olevat ära tähendanud oleme, või ehk oleme uue nime vanale, endisele juba olemasoleva nimega lapsele annud, sellepärast et tema uue kübaraga ja uues kuues meile esineb. On ju tõesti ette tulnud juhtumisi, kus kõrvaliste, mitte seni tuntud avalduste pärast uued nimetused antud vanadele, oluliselt tuntud asjadele. Otsused tehti ja nimetused anti mitte sisemise olu, vaid välispidise avalduse kohaselt. Kuid harilikult tuleb teaduses vähe niisuguseid eksimusi, kus uusi avaldusi uute nimedega ära tähendatakse, ilma et olu veel teatakse. Võtke näituseks elektrijõu nimetus, kusjuures meie ju veel ei tea, milles siis õieti elektri olu seisab. (lk 14)
  • Kas on tõesti kõigi nende nähtuste juures, mida meie ühise sõnaga "religioon" nimetanud, midagi omapärast, iseäralist, või mitte? On usuilm omaette olev ilm, või ainult millegi muu, olulisema nähtuse vari, refleks? (lk 15)
  • Religioossed elamused on kõige pealt iseseisvad, iseäralised nähtused, fenomeenid meie vaimlis-hingelises elus; religioon tugeneb kindlatele omapärastele hingeelamustele, või teatud omapärased hingeelamused on need, mis usundivalla sünnitavad. Need elamused on intuitiivsed, divinatoorsed elamused, milledes mitte meie ei taba transsubjektiivset, üleisiklist tõelisust. Küll on nad elamused, milledes üleisiklik tõsi-ilm, transsubjektiivne reaalsus, akosmiline olemine meid valdab, meisse tungib, kas meie seda tahame või mitte! Nõnda nagu päikese kiired maailma ja meie silma tungivad — vaatamata sellele, kas meie seda tahame või mitte, nõnda ka siin. Nad on müstilised elamused, tingimata. Kuid mitte igatlaadi ­­müstilised elamused. Müstika ja religioon ei ole mitte samased suurused. On olemas müstikuid, kes müstilistes elamustes ainult oma enese ülendatud, astendatud, võib ütelda ka "metafüüsilist mina" läbi elavad. Ka niisugused müstikud tarvitavad mõisteid: Jumal, valgus, igavene elu j. n. e., aga kõik see on mõistete tarvitamine hinge sisude jaoks, mis tekivad ja tõusevad ainult siit ilmast). Niisuguste müstikute juures on tähtis oma enese mina potentseerimine, kõrgendamine; tahetakse ühte sulada universumiga. Hegel väljendas neid elamusi järgmiselt: ma andun piiramatusele; mina olen temas, olen kõik, olen ainult see. On suur eksitus, kui neid müstilisi elamusi religioosseteks elamusteks arvata. Nad tähendaksid koguni religiooni surma. Ütleb ju üks seesugune müstik, Angelus Silesius, et ilma temata ei võiks Jumal silmapilkugi elada! Niisugused müstilised elamused ei ole muud midagi kui puhtad "minaelamused"; seal ei ulatu veel midagi väljastpoolt mina, transsubjektiivsest reaalsusest mina-elamus-piiridesse. (lk 16-17)
  • Milles seisab siis religioossete elamuste iseäraldus?
Selles, et inimene läbi elab sundimatult silmapilke, mil ta tunneb transsubjektiivse, üleisiklise ja väljaspool meelelist ilma oleva, üleilmse, akosmilise tõsi-ilma avanemist; kus inimese ellu astub midagi, mis suurem on kui inimese mina, aga mis suurem on ka kui ümbritsev meeleline ilm; kus inimese hinge puudutab keegi, kes tugevam, võimsam, püham, armastuserikkam kui inimene ja tema süda ja kes inimest oma poole üles tõstab. Meie elame teda läbi ühelt poolt küll kui irratsionaalset, transtsendentset, teiselt poolt aga ometigi kui immanentset, inimeses ja maailmas olevat; üheltpoolt transsubjektiivset ja akosmilist, teiselt poolt aga seda tahtejõudu ja kvaliteeti, milles ka meie "elame, liigume ja oleme". Religioossed elamused on jumalikkuse, jumaluse, Jumala enese läbielamused. Inimese harilik igapäevane, elu murtakse nagu läbi, ja läbi selle murtud või kõrvaldatud liniku leiame ühendust, kokkupuutumist ligioleva, meid ja ilma kandva jumalusega, Jumalaga. (lk 17)
  • Ka nende elamuste juures on sõna "Jumal" kõige pealt sõna, sümbool, mitte aga see, mis elamusi sünnitab. Kuid puhtreligioossete elamuste juures on sellel sümboolil oma teatud kindel nüanss juures. Nimelt kui meie religioossete elamuste puhul Jumalusest ja Jumalast kõneleme, siis rõhutame meie, et meil neis elamusis on tegemist mitte potentseeritud, kõrgendatud minaga, vaid ühe "Sina'ga", kes meie ellu astub, meie elule väärtuse, sisu, sihi, eesmärgi annab, meie elu väega ja armastusega ära määrab, meie elu pühitsedes. Ta on tingimata midagi muud kui minu enese isik või mind ümbritsev meeleline ilm. (lk 17-18)
  • Ristiusu olu kohta olgu siinkohal lühidalt niipalju öeldud, et selles usus religioossed elamused on tihedalt seotud Jeesuse Kristuse elu ja tööga. Ristiusus elatakse läbi, et Jeesuse Kristuse isiklus, üle aegade ja ruumi elav Issand, meid Jumala-Isa läbielamustele viib, läbielamustele, kus inimesed oma igapäevase maise ja patuse sise-elu teadvussisude kõrval, keskel ja sees Jumala, oma taevase Isa suurest pühadusest ja ilmotsata armastuse sügavustest täidetakse ja juhitakse.
Ristiusu edasiarendamise ja edasikujundamise katsed selles peapunktis, tema olus, tuumas ei tooks mitte enesega ühes midagi kõrgemat, paremat; ei oleks mitte ristiusu "uuem väljaanne", "moodne, vastuvõetavam usk". Küll võivad need katsed teatud inimestele ja aegadele "moodsad" ja "vastuvõetavamad" olla, kuid nad tähendaksid ristiusu alandamist, vesistamist, ümber- ja mahalõikamist. See vähendamis- ja vesistamisprotsess võib koguni nii kaugele minna, et ristiusult igasugune usundi kvaliteet võetakse. Selle tagajärjel jääks asemele ainult mingisugune ratsionaalne täheusk või kondiline mõistete kummardamine või asendline kuiv metafüüsika. (lk 18)
  • Siinkohal võiks veel üht küsimust üles tõsta: kas ei võiks seletada, mispärast üldse usudlised elamused olemas on? Mispärast on olemas omapärane, iseäraline usuilm? Mispärast on Jumal olemas?
Seda seletada või põhjendada katsuda on niisamuti asjata ja ilma tagajärgedeta, kui seletuskatsed küsimuste üle: miks on maailm? miks on elu? miks on vesi? Iga seesugune seletuskatse ei ole mitte selle kõige ülima mõistatuse selgitamine, vaid on iga kord tema tumestamine ja veel keerulisemaks tegemine. Viimast tõsi-ilma elatakse läbi, vaadeldakse, tabatakse intuitiivselt, mitte aga ei seletata inimese mõistusega, kes ainult väikese osa ilmotsata suurest ja sügavast maailmast moodustab. Sellest seisukohast on see, mida läbi elatakse kui valgust, selget olemist, inimese küsivale mõistusele pimedam ja sügavam kui öö, tarvitades Nietzsche sõnu. (lk 19)

Antisemitism

[muuda]
  • 60. ja 70-date aastate seaduste varal saivad mõned juutide liigid õiguse, väljaspool asumise-piiri elada, nimelt: isikud, kes kõrgema hariduse saanud; esimese gilde kaupmehed, kes asumise-piiris vähemalt 5 aastat seda seisust pidanud; käsitöölised, hambatohtrid, velskerid ja ämmaemandad; aga ka otstavku soldatid, kes mana nekruti-seaduse järele kroonut teenima pandud. ViimaSte 25 aasta jooksul on seaduseandmine ja ametnikkude tegevus nende "eesõigusliste juutide" vastu kahesugust sihti avaldanud: neile taheti veel iseäralisi keelatud maakondasi luua, ja teiseks, neid elamise või hingekirjas olemise paiga külge kinni köita. Senat tegi 26. aprillil 1896 a. otsuseks (mitmeaastastele varematele seadustele vastandiks), et juudi asunikkude järeltulijad ei või Siberis mujal elada, kui oma hingekirja paigas, seda tuleb neile eri asumise-piiriks lugeda. Sel kombel loodi Siberisse iseäraline rahvaklass: põlised sunniasunikud, kes oma esivanemate asupaikade külge kinni köideti. Need sunni asunikkude järeltulijatest, kellel õnnetus oli oma esivanemate pattu ära unustada ja muudesse Siberi linnadesse asuda, seal äri avada jne., kihutati ja kihutatakse halastamatalt kodust välja, paikadesse, kus nende esivanemad nuhtlusealustena hingekirjas olnud, ja kõik kaebtused selle üle jäeti senati poolt tähelepanemata.
  • Ka kõrgema haridusega juudid, kes sisemistes kubermangudes elamas, on mitmesuguste iseäraliste rõhumiste all. Nad tohivad näituseks igal pool Vene riigis liikumata varandusi omandada, aga nende perekondadel seda õigust ei ole. Perekonna elu on alaline muretsemine: juhtus perekonna-pea ära surema, siis võidi tervet perekonda kauaaegsest asupaigast minema ajada. Moskvas nõuti koguni, et iga kõrgema haridusega juut, kes oma perekonnaga Moskvas elamas, peaks igal ajutisel ärasõidul oma perekonnale iseäralist elamise luba paluma. Ülepea on Moskva valitsus juutide rõhumise peale väga osav. Mullu talvel ei lastud juudi soldatitel, kes haavatult Moskvasse toodud, naisi ja lapsi omakseid kaema; soldatid ise kihutati, niipea kui nad liikuda suutsivad, linnast minema. Passiseaduse varal on juudid sunni-asunikkudega ja kurjategijatega ühe astme peale seatud. Passiseaduse art. 29. juhatab üleüldise reeglina, et isikutele, kellel passi ei ole, aga kes enda kohta tõendusi tuua võivad, politsei kuni kuueks kuuks passi annab. Art. 74 määrab, et see art. 29. juutide kohta ei käi, vaid tema asemele tuleb passiseaduse art. 32 tarvitada, mis ütleb: "Reegel, mis art. 29 määrab, ei käi isikute kohta, kes kohtuotsuse põhjal politsei ülevaatuse all seisavad, või ses kerjamise eest sundusliselt asumisele saadetud." Neid saadetakse alalisesse elupaika ja karistatakse kohtu varal, ilma passita olemise ja elukohast ilma lubata äraminemise pärast. Sellest selgub juba valitsuse-ametnikkude ja politsei olek juutide vastu.
  • Mõnes linnas, näit. Kievis, on viisiks juutide peale, kellel "elamise õigust" ei ole, korralikku jahti pidada; neid püütakse öössel, kisutakse voodist välja ja tassitakse kõik — mehed, naised, lapsed — politseisse, kui nad jalamaid oma elamise õigust tõendada ei saanud. Kiievi ametnikud läksivad koguni nii kaugele, et "karbi korjandusest" — juutide pealt võetavast erimaksust, mis seaduse järele juudi heategevate asutuste ja koolide heaks minema peab — 10,000 rubla aastas politsei suurendamiseks nõudsivad, Kievis elavate juutide järele valvamiseks, s. o. juutide peale jahi pidamiseks. (lk 713)
  • nasi ja alevisi asumise keeld takistab põllutööle asumast, kuigi need tööd viimasel ajal iseäranis juutide poolt tähelpanemist leiavad. Juudid, kes põllutööle asuda tahavad, peavad nüüd kaugesse Argentinasse või Kanadasse minema, kus juba praegu suured juudi põllutööliste asundused on, mis Hersoni ja Ekaterinoslavi kubermangudes olevatest juudi asundustest (kus ka üle 30,000 juudi põllutööl) palju õitsevamal järjel on. (lk 713-714)
  • Kaukasias ei tohi juudid nafta-äri ajamist muidu ette võtta, kui igakord raha ja sisemiste asjade ministrite ja Kaukasia kodanliste asjade peavalitseja luba paludes. See kitsendus, mis ka väljamaalaste kohta maksab, püüab magusaid suutäisi "võeraste" eest, mille hulka Venemaal ka juutisi arvatakse, hoida. See mõte ei läinud aga täide, sest kui ühedele kitsendusi ette teha, see ei aja teisa veel tublimale tegevusele, ei anna teistele ettevõtmise vaimu. (lk 714)
  • Kõige raskemaks kitsenduseks, peale elupaiga valimise keelu, on veel rusumised liikumata varanduste omandamise ja rentimise asjus. Üleüldine reegel (seisuste sead. art. 780) on: "juudid võivad üleüldises asumise-piiris, kui ka mujal, kus neile alaline viibimine lubatud, igasugust liikumata varandust omandada, ainult mitte elanikkudega asutusi, mille omandamine tingimata ära keelatakse." Juba see pöhjapanev määrus teeb kitsendusi: seab liikumata varanduste omandamise õiguse elamise õigusega tingimata ühendusesse. Aga ka neis piirides kärbiti juutide õiguseid ükslugu. Samm sammult võeti neil liikumata varanduste omandamise ja rentimise õigust ära, — nii asumise-piiris, kui sellest väljas, nii väljaspool linnasi ja alevisi, kui ka linnades ja alevites. Tagajärjeks oli, et juutidel selles asjas peatselt mingid õiguseid ei jäänud. Juba 10. julil 1864. a. keelati "kõigil juutidel ilma erandita mõisnikkudelt ja talupoegadelt maid omandada, kubermangudes, mis Vilna ja Kievi kindralkuberneride Võimupiiris." 1865. a. seadus keelas, et juudid ega poolakad ei tohi neissamus kubermangudes ei ostmise, kinkimise ega pärandamise teel liikumata varandusi omandada, mida kroonu iseäraliste hõlbutustega Vene rahvusest isikutele annud. — Neid seaduseid, mis maaomanikkudele kui ka ostjatele väga tülikad, ei täidetud mitte kunagi täiel mõedul, sest elu ise nõudis neist üleastumist. (lk 714)
  • See kitsendav seadus pidi küll "ajutiselt" töötama, aga ta on juba 23 aastat jõuus. Ülepea näib, et kitsendavate seaduste juures sõna "ajutiselt" tähendab "alaliselt." (lk 714)
    • "Juutide seisukord Venemaal", Uus Aeg, 6. detsember 1905, lk 713-714

1905. aasta revolutsioon

[muuda]
  • Kui veikene Boeri rahvas Inglise ilmariigiga sõdis, siis seletati igal moel, et vapratele vabaduse-võitjatele on vaja abi anda. Aga abiandmisest ei tulnud midagi välja, ka siis mitte, kui mitmed maad Lõuna-Afrika sõjast otsekohest kasu hakkasivad saama; nii tegi Prantslane ennast Põhja-Afrika peremeheks, Ühisriigid võtsivad Panama kanali enesele jne., aga kui neil saagid käes, siis olivad ka õnnetumad boerid unustatud, kelle mõjul nad seda kõik olivad saanud. Ebatänu on maailma palk!
See lugu on maailma politikas ennast lugemata kordasi korranud. Ka meie suure isamaa ning kitsama kodumaa juhtumisi võib sellega võrrelda.
Ühise vaenlase vastu minnakse ühendatud jõuul, vaimustuses. Aga kui mõni üksik salk on oma seisukorra juba niisuguseks parandanud, nagu ta soovis, siis lüüakse endistest võitluse seltsimeestest lahku ja ühinetakse kas või endiste vaenlastega. Võitlema jäänud osa võib ise edasi võidelda ja nõrkuse korral hukka minna, — see pole enam nende asi, kelle käsi juba hästi käib.
Niisugust äraandmise tegevust ülistatakse vanameelsetes erakondades koguni politika tarkuseks, seda ei häbeneta avaldamast. Nendes Riia Saksa lehtede numbrites, mis enne postistreiki Tallinna jõudsivad, toonitati seda iseäralise valjusega, et sakslased ei tohi praegusest vabaduse liikumisest kauemini osa võtta, kui ainult sinnamaani, kus endine Balti sakslaste "ajalooline hariduse" valitsus tagasi saadakse; siis olla vaja sotsialistide ja alama rahva liikumise vastu pöörata [---].
Kas võib ülekohtusemat omakasu poliitikat enam olla?! Nad tunnevad sellest rõemu, et vanameelne võim, mis ka sakslastegi keelt ja usku rõhus, vabameelsete erakondade poolt järelandmisele on sunnitud ja sakslased seda paljalt pealt vaadates kätte saamad, mis nende südame suuremaks sooviks oli; aga võeraste võitluse vilja vastu võttes otsustavad "akkuratlised" saksad sedamaid: vaja on vana vaenlasega sõbrust sõlmida, see on meile kasulik; kuid vabameelsed, ehk meie küll nende abil oleme oma põlve parandanud, on ikkagi meie vaenlased, nende vastu hakkame seda julgemalt. Talumehele renti juurde, teumehele ühe hobuse asemel kaks kätte, vahelt võidetud rahaga tellime kasakaid ja asutame mustasada, kes rahutumaid maha tapavad!...
    • "Mahajääjatest", Uus Aeg, 6. detsember 1905, lk 1


  • Pea igast ilmariigi nurgast tulevad sõnumid, mis meile jutustavad, et terve Venemaa taevas mustade suitsu pilvedega on kaetud. Alatasa tungivad punased tulekeeled loitma ja heidavad helki ümberringi seisjate talupoegade metsikutele nägudele. Terve Venemaa määratu suur talupoja seisus on nagu kevadine jõgi oma igapäevase, vagusa elu kallastest välja tunginud ja nüüd hoovab ta üle maa, iga asja ära purustades, mis teele ette juhtub. Saadetakse küll kindraladjudantid välja, sellele hävitavale voolule sõjariistadega tammi ette tegema, aga sellest kõigest ei näi palju kasu olema.
  • Venemaal on mõisaid, mille hallid müürid ja vanad puiestikud tunnistavad, et need hooned on näinud aastasadasi mööda minevat. Nende perekonna kirjad ulatavad kaugele minevikusse ja sugukonnal, kellele nad koduks ja pärispesaks olnud, on Venemaa ajaloos suur tähtsus. Aastasadade jooksul on niisugustesse mõisatesse määratumal hulgal köiksugust kallihinnalist ja mälestuseväärilist kraami kokku kantud. Nendes on terved museumid koos ja ikka kogutakse uusi juurde. Mõisate juures on puiestikud, kus võimalikult palju võeramaa kasvusi omale kodupaiga leidnud. Kõige suurema vaevaga on kasvud võersilt siia toodud ja lõpmata hoolitsemisel on nad võera pinnaga viimaks kokku leppinud. Mõisnik on ise mõni kõrge riigiametnik, ta ei taha mõisa sissetulekust palju saada, sellepärast võldakse mõisas majapidamine, viimasel ajal iseäranis karjakasvatamine, kõige toredamini sisse seada.
Aga seal tabab mässu laene seda paika. See laene on mitmest sajast, ka tuhandest nälgas ja pool halasti talupojast koos. See hulk kihiseb, keeb, nagu sipelga pesa, ta hõiskab, naerab, ja kui viimaks mõisa ette saab, siis hävitatakse seal kõik ära. Kõiksugu kallid asjad, mille hind otse üles arvamata, tallatakse jalgadega puruks. Kristallist kunsttöö heidetakse vastu kivi, nagu ei maksaks ta kolme kopikutgi. Kallihinnalised kudumise tööd kärisevad võimsate käte all ühest otsast teise, siin ei ole ta rohkem väärt, kui vana teki tükk, mis näruotsijale, pool kop. nael, müüakse. Suur raamatukogu, mis sadandete aastate jooksul kokku korjatud ja kus tuhanded köited kõiksuguste vaimukangelaste mõtetega ja harutustega täidetud, visatakse laialt, just kui oleks need koltunud lehed, mis mujale enam ei kõlba, kui sõnikusse.
Peagi puutub vool ka mõisa müüride külge. Tuhandete käte kangutusel annavad hallid müürid järele ja mis veel üle jääb, selle sööb tuli.
Mõne tunni jooksul on siin kõik maatasa tehtud ja ainult suitsevad rusud juhatavad veel endise õitseva paradiisi sulle kätte. Nüüd puutub vool kõrvaliste hoonete külge. Kõige parem kari hävitatakse lühikese aja jooksul ära, põlised puud langevad üksteise järele ja suurehinnalised hoiuloomad lüüakse maha, just kui oleks nad rotid.
Ja kui päev teisel hommikul pilve piiril nähtavale tuleb, siis et leia ta muud eest, kui näeb seda, et vali, sügisene tuul ainuüksi üle äralaastatud paiga uitab ja tuha seest õhkuvat sädet üles otsib.
Aga siin on kõik kustunud — kustuvad ka viimased sädemed. Mille ülesehitamiseks aastasajad on ära kulunud — see hävines lühikese aja jooksul — mõne tunniga.
Hävitamise laene on hirmus, mis üle terve Venemaa ulatab. Talupojad, kes siiamaale suutsivad talve und magada, liigutavad endid, nad tahavad süüa, juua, üleüldse — nad tahavad elada.
Siin ei küsi enam keegi, mis minu, sinu, mis tema päralt on, vaid rahvas võtab sealt, kust saab ja kust saada on. Mõisate aitadest pannakse viljakoormad peale, mõisate metsad raiutakse maha ja tehtakse kord meelepäralist sooja tuba.
Terves ilmas sünnitab Venemaa praegune liikumine imestust. Rahvas, kellest arvati, et ta kõige usklikum on, et ta iga asja ette mõttes ennemini kümme korda risti ette lööb, hävitab nüüd korraga kogu Venemaa ära.
Nii see on. Just surnud usu pealetungimisega on inimeste mõtlemise ja arusaamise võim kinni peetud. Mis aitab seal paljas usk, kus igapäevane elu niisuguseks on tehtud, et üleüldse võimatu on elada. Inimesed olivad nälgas, neil et olnud riiet ümber, nad külmetasivad ilma kütmata viletsates onnides. Nüüd on rahvas ärkanud ja nad lähevad lihtsalt sealt võtma, kus nad varanduse mägesi eest leiavad. See ei näi sugugi nende usulisi tundmusi pahandavat ja nad ei kohku niisugusele teule minnes ka mitte risti ette löömast.
Sellest järgneb, et neile ainult niisugust usku õpetati, mis küll kuri sundija on, aga ka muud mitte misgit.
Puudus, nälg, need on, mis liikumisele Vene rahva hulgas edu annavad.
Aga — kas siis meil ka seda musta tonti karta on, mis omad tiivad üle terve maa laiali lautab.
Selle peale ei tohi ka kõige osavam ettenägija misgit kindlat ütelda, sest nüüdsel ajal sünnivad ruttu ja üle öö imelikud juhtumised. Millest täna veel teada ei ole, see mõte võib nagu nõiduse väel lühikese ajaga päevakorrale tõusta, suureks sirguda ja juba homme rahvahulgad eneste järele kiskuda.
Ja sellest kartusest ei ole meie maa mõisnikud ka poolesgi mitte vabad. Meie oleme maalt kirjasi saanud, milles kõneldakse, et mõisnikud ühes oma väärtasjadega kodust olla ära põgenenud.
Jah, isikud võivad küll kodust ära põgeneda, aga õitsevaid mõisasi ei saa nad mitte ligi võtta. Need jäävad siia ja jäävad saatuse hooleks.
Ja ähvardav hädaoht et olegi meist ei tea kui kaugel. Viimased sõnumid jutustavad, et põllutööline liikumine Peterburi kubermangusse jõudnud on ja Riia ümbruses on praegus mäss täiel hool käimas. Märkide järele võib otsustada, et ta viimaks ka meie maale jõuab ja hävituse laene siin oma koledused korda saadab.
Meil aga oldakse üsna rahulised, meie maa mõisnikud, kes ennast siiamaale valitsevaks seisuseks on armastanud nimetada, nähakse nagu pimedad, arusaamatad olevat. Nad lasevad ikkagi veel kasakate salgad mõisates viibida, sõidavad nendega mööda maad ringi ja kimbutavad üksikuid teedel liikujaid inimesi. Mõnes kohas olla ähvardava hädaohu mõjul inimestele ka sõbralikumalt vastu tuldud, aga kui paar soldatit seljataga tueks olivad, siis muutus mehe süda jälle kõvaks.
Nad ei taha, ei suuda seisukorrast aru saada, ja nende pilk et näe sugugi tulevikusse.
Ja ometi võiksivad nad palju teha, et üleüldine rüüstamise laene meie maale ei ulataks. Neil oleks tarvis ainult inimeseks hakata ja selle õiguse, et just nende heaks peab talupoja vaev ja higi minema, enesest ära heita. Vanad hallitanud õigused visaku nad enesest ära, sest need tued võivad igal silmapilgul murduda. Nad peavad lühikesest, omast kohast ka valusast eneseärasalgamise koolist läbi käima ja teiste inimestega ühesuguseks hakkama.
Võib olla, et nad ka vahest pärast sellele tarkusele tulevadgi, aga siis on ehk juba hilja.
  • "Must tont", 6. detsember 1905, lk 1

Joy Harjo

[muuda]
Joy Harjo, 2019.

Joy Harjo (sünninimega Joy Foster; sündinud 9. mail 1951 Tulsa linnas Oklahoma osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide kohalikku päritolu luuletaja, muusik, kirjanik ja näitekirjanik, USA esimene mitteimmigrandist poeet-laureaat.

Luule

[muuda]

Mäleta taevast, mille all sündisid,
tunne iga tähe lugusid.
Mäleta kuud, tea, kes ta on.
Mäleta päikese sündi koidikul, mis on
aja tugevaim punkt. Mäleta loojangut
ja taandumist öö ees.
Mäleta oma sündi, kuidas su ema nägi vaeva,
et anda sulle kuju ja hingus. Sina oled tõendus
tema elust, ja tema ema omast, ja tolle emast.
Mäleta oma isa. Temagi on sinu elu.
Mäleta mulda, kelle nahk sa oled:
punast mulda, musta mulda, kollast mulda, valget mulda
pruuni mulda, me oleme muld.
Mäleta taimi, puid, elusaid loomi, kel kõigil on omad
hõimud, omad pered, omad ajaloodki. Kõnele nendega,
kuula neid. Nad on elus luuletused.
Mäleta tuult. Mäleta tema häält. Tema tunneb
selle kõiksuse algupära.
Mäleta, et sina oled kõik inimesed ja kõik inimesed on sina.
Mäleta, et sina oled see kõiksus ja see kõiksus on sina.
Mäleta, et kõik on liikumises, on kasvamises, on sina.
Mäleta, et sellest tulebki keel.
Mäleta tantsu, mis on keel, mis on elu.
Mäleta.

  • Joy Harjo, "Remember", luulekogust "She Had Some Horses", 1983


We were running out of breath, as we ran out to meet ourselves. We
were surfacing the edge of our ancestors’ fights, and ready to strike.
It was difficult to lose days in the Indian bar if you were straight.
Easy if you played pool and drank to remember to forget. We
made plans to be professional — and did. And some of us could sing
so we drummed a fire-lit pathway up to those starry stars. Sin
was invented by the Christians, as was the Devil, we sang. We
were the heathens, but needed to be saved from them — thin
chance. We knew we were all related in this story, a little gin
will clarify the dark and make us all feel like dancing. We
had something to do with the origins of blues and jazz
I argued with a Pueblo as I filled the jukebox with dimes in June,
forty years later and we still want justice. We are still America. We
know the rumors of our demise. We spit them out. They die
soon.

Me hingeldasime, joostes vastu iseendile. Me
jõudsime esivanemat võitluste pinnale, valmis ründama.
Oli raske veeta päevi indiaani kõrtsis, olles hetero.
Lihtne, kui mängisid piljardid ja jõid, mäletamaks unustada. Me
tegime plaane, et hakata elukutselisteks - ja hakkasimegi. Ja mõned meist oskasid laulda,
nii me trummeldasime tuledes raja üles tähiste tähtede juurde. Patu
leiutasid kristlased, nagu kuradigi, laulsime meie. Me
olime paganad, kuid vajasime päästmist nende käest - napp
võimalus. Me teame, et olime kõik selles loos seotud, natuke džinni
selitab pimeduse ja paneb meid kõiki tundma, nagu tantsiksime. Meil
oli omajagu pistmist bluusi ja džässi päritoluga,
vaidlesin ühe puebloga, kui täitsin muusikamasina müntidega juunis,
nelikümmend aastat hiljem, ja me tahame ikka veel õiglust. Oleme ikka veel Ameerika. Me
teame kuulujutte meie surmast. Me sülgame need välja. Nemad surevad
peagi.


Selgete siniste akende teravad harjad
viipavad mulle
lennujaama teiselt korruselt.
Servad tantsivad Sandia eelmägedes
turvameeste selja taga,
kes kutsuvad mind oma püssipüügimasinasse.

Olen ohtlik naine.

Kui masin sumiseb, ütlevad nad,
et võtaksin ära oma vöö,
ja ma võtan selle ära nii kergelt,
et see pälvib tähelepanu
mehelt, kes lähedal seisab.
(Ehk ongi see surmav relv,
mis masina laulma pani.)

Olen ohtlik naine,
kuid relv pole nähtav.
Turvateenistus ei leia seda iial.
Nad ei kuule klõpsuvat
püssi mu peas.

The sharp ridges of clear blue windows
motion to me
from the airport’s second floor.
Edges dance in the foothills of the Sandias
behind security guards
who wave me into their guncatcher machine.

I am a dangerous woman.

When the machine buzzes they say
to take off my belt,
and I remove it so easy
that it catches the glance
of a man standing nearby.
(Maybe that is the deadly weapon
that has the machine singing.)

I am a dangerous woman,
but the weapon is not visible.
Security will never find it.
They can’t hear the clicking
of the gun inside my head.

  • Joy Harjo, "I am a dangerous woman" ("Olen ohtlik naine"), 1979


Maailm algab köögilaua ääres. Mis ka ei juhtuks, me peame sööma, et elada.

Maa kingid tuuakse ja valmistatakse sellel laual. Nii on olnud loomisest saati ja nii jääbki.

Ajame kanad ja koead selle juurest minema. Rinnalapsed närivad selle nurki. Nad kriimustavad selle all põlvi.

Siin saavad lapsed õpetust, mis tähendab olla inimene. Selle ääres teeme mehi, teeme naisi.

Selle laua ääres me peksame keelt, meenutame vaenlasi ja armsamate vaime.

Meie unelmad joovad koos meiega kohvi ja panevad käed me laste ümber. Nad naeravad meiega koos meie vaeste lagunevate minade üle ja kui me paneme end laua ääres taas kokku.

See laud on olnud vihma käes maja, päikse käes vihmavari.

Sõjad on alanud ja lõppenud selle laua ääres. See on koht, kus otsida pelgu õuduse varjus. Koht, kus tähistada kohutavat võitu.

Oleme sel laual sünnitanud ja seadnud oma vanemaid valmis matusteks.

Selle laua ääres me laulame rõõmust ja murest. Palvetame kannatusest ja kahetsusest. Täname.

Ehk lõpeb maailm köögilaua ääres, kui me naerame ja nutame, süües viimast magusat suutäit.



The world begins at a kitchen table. No matter what, we must eat to live.

The gifts of earth are brought and prepared, set on the table. So it has been since creation, and it will go on.

We chase chickens or dogs away from it. Babies teethe at the corners. They scrape their knees under it.

It is here that children are given instructions on what it means to be human. We make men at it, we make women.

At this table we gossip, recall enemies and the ghosts of lovers.

Our dreams drink coffee with us as they put their arms around our children. They laugh with us at our poor falling-down selves and as we put ourselves back together once again at the table.

This table has been a house in the rain, an umbrella in the sun.

Wars have begun and ended at this table. It is a place to hide in the shadow of terror. A place to celebrate the terrible victory.

We have given birth on this table, and have prepared our parents for burial here.

At this table we sing with joy, with sorrow. We pray of suffering and remorse. We give thanks.

Perhaps the world will end at the kitchen table, while we are laughing and crying, eating of the last sweet bite.


In the last days of the fourth world I wished to make a map for
those who would climb through the hole in the sky.

My only tools were the desires of humans as they emerged
from the killing fields, from the bedrooms and the kitchens.

For the soul is a wanderer with many hands and feet.

The map must be of sand and can’t be read by ordinary light. It
must carry fire to the next tribal town, for renewal of spirit.

In the legend are instructions on the language of the land, how it
was we forgot to acknowledge the gift, as if we were not in it or of it.

Take note of the proliferation of supermarkets and malls, the
altars of money. They best describe the detour from grace.

Keep track of the errors of our forgetfulness; the fog steals our
children while we sleep.

Flowers of rage spring up in the depression. Monsters are born
there of nuclear anger.

Trees of ashes wave good-bye to good-bye and the map appears to
disappear.

We no longer know the names of the birds here, how to speak to
them by their personal names.

Once we knew everything in this lush promise.

What I am telling you is real and is printed in a warning on the
map. Our forgetfulness stalks us, walks the earth behind us, leav-
ing a trail of paper diapers, needles, and wasted blood.

An imperfect map will have to do, little one.

The place of entry is the sea of your mother’s blood, your father’s
small death as he longs to know himself in another.

There is no exit.

The map can be interpreted through the wall of the intestine—a
spiral on the road of knowledge.

You will travel through the membrane of death, smell cooking
from the encampment where our relatives make a feast of fresh
deer meat and corn soup, in the Milky Way.

They have never left us; we abandoned them for science.

And when you take your next breath as we enter the fifth world
there will be no X, no guidebook with words you can carry.

You will have to navigate by your mother’s voice, renew the song
she is singing.

Fresh courage glimmers from planets.

And lights the map printed with the blood of history, a map you
will have to know by your intention, by the language of suns.

When you emerge note the tracks of the monster slayers where they
entered the cities of artificial light and killed what was killing us.

You will see red cliffs. They are the heart, contain the ladder.

A white deer will greet you when the last human climbs from the
destruction.

Remember the hole of shame marking the act of abandoning our
tribal grounds.

We were never perfect.

Yet, the journey we make together is perfect on this earth who was
once a star and made the same mistakes as humans.

We might make them again, she said.

Crucial to finding the way is this: there is no beginning or end.

You must make your own map.


It was way back, before there was a way back
When time threaded earth and sky.
Children were conceived, were born, grew, and walked tall
In what we now call a day.
There must have been two suns, a bright moon, somehow
We had more light than now, sheen
Of falling in love playing about Earth’s body
In a wild flicker which lit
Us up. We who were this planet and yearned for touch.
Every planted thought grew plant
Ladders to the stars, way back, before there was
No way back, Miss Mary Mack.
We used to sing along the buttons of her
Dress. Our babies are always
Our babies. Even back then when time waved through
The corn. We knew our plants like
Relatives. Their stories were our stories, there
Were songs for everything — I
Should say “are” songs for every transformation
They link between way back and
Now, the forever now, a time when a young
Mvskoke man and woman
Walked through the shimmer of the early evening.
They had become as one song.
They lay down when it was dark. I can hear their
Intimate low-voice talking.
How they tease one another with such gut love.
Earth makes a bed, with pillow
Mounds. And it is there as the night insects sing
They conceived their first child. They
Will look back as they walk East toward the sunrise.
The raw stalks of beginning
Will drink the light, root deeply dark into earth.
In the tracks of their loving
The plant-child emerges, first the seed head, then
Leafy, long male body and the white female
Flowers of tobacco, or
Hece, as the people called it when it called
To them. Come here. We were brought
To you from those who love you. We will help you.
And that’s how it began, way
Back, when we knew how to hear the songs of plants
And could sing back, like now
On paper, with marks like bird feet, but where are
Our ears? They have grown to fit
Around earbuds, to hear music made for cold
Cash, like our beloved smoke-
Making threaded with addiction and dead words.
Sing this song back to me, girl.
In the moonlight, tobacco plant had silver
Moon buttons all up her back.
We’re getting dressed to go plant new songs with words.
Our sun is dimming faster.
Mvto hece, mvto hvse, mvto e —
Kanvchaga, mvto ah


Nähtamatud kalad ujuvad selles kummitusookeanis, mida kirjeldavad liivalained ja veest kulunud rahn. Peagi õpivad kalad kõndima. Siis tulevad inimesed rannale ja maalivad unenägusid surevale kivile. Hiljem, palju hiljem kirjavad merepõhja Chevy veokid, kandes unenägijate järeltulijaid, kes lähevad poodi.

Invisible fish swim this ghost ocean now described by waves of sand, by water-worn rock. Soon the fish will learn to walk. Then humans will come ashore and paint dreams on the dying stone. Then later, much later, the ocean floor will be punctuated by Chevy trucks, carrying the dreamers’ decendants, who are going to the store.

  • Joy Harjo, "Invisible Fish" ("Nähtamatud kalad"), luulekogust "Secrets from the Center of the World", 1989


You can’t begin just anywhere. It’s a wreck.

                                                                                       Shrapnel and the eye

Of a house, a row of houses. There’s a rat scrambling

From light with fleshy trash in its mouth. A baby strapped to its mother’s back

Cut loose. Soldiers crawl the city,


The river, the town, the village,

                                      The bedroom, our kitchen. They eat everything.
Or burn it.

They kill what they cannot take. They rape. What they cannot kill they take.

Rumors fall like rain.

                                     Like bombs.

                 Like mother and father tears swallowed for restless peace.


                                     Like sunset slanting toward a moonless midnight.

Like a train blown free of its destination. Like a seed fallen where

There is no chance of trees or anyplace for birds to live.


No, start here. Deer peer from the edge of the woods.

                                                                        We used to see woodpeckers

The size of the sun, redbirds, and were greeted

                                          By chickadees with their good morning songs.

We’d started to cook outside slippery with dew and laughter, ah those smoky sweet sunrises.

We tried to pretend war wasn’t going to happen.

Though they began building their houses all around us and demanding 
more.

They started teaching our children their god’s story,

                                                               A story in which we’d always be slaves.

No. Not here.

You can’t begin here.

This is memory shredded because it is impossible to hold by words, even poetry.


These memories were left here with the trees:

The torn pocket of your daughter’s hand-sewn dress,

The sash, the lace.

The baby’s delicately beaded moccasin still connected to the foot,

A young man’s note of promise to his beloved —


                                                                              No! This is not the best place to begin.


Everyone was asleep, despite the distant bombs. Terror had become the familiar stranger.

Our beloved twin girls curled up in their nightgowns, next to their father and me.



If we begin here, none of us will make it to the end

                                                                                                               Of the poem.


Someone has to make it out alive, sang a grandfather to his grandson,

His granddaughter, as he blew his most powerful song into the hearts of the children.

There it would be hidden from the soldiers,

Who would take them miles, rivers, mountains from the navel cord place

Of the origin story.

He knew one day, far day, the grandchildren would return, 
generations later

Over slick highways constructed over old trails

Through walls of laws meant to hamper or destroy, over the 
libraries of

The ancestors in the winds, born in stones.


His song brings us to his home place in these smoky hills.


Begin here.


Martha Nussbaum

[muuda]
Martha Nussbaum, 2008.
Martha Nussbaum, 2010.

Martha Craven Nussbaum (sündinud 6. mail 1947 New Yorgis) on USA filosoof.



  • [Robespierre'ist:] Mind paelus tema dilemma: sa soovid kõigile vabadust, kuid oled sunnitud välja mõtlema, mida teha inimestega, kes sinu plaaniga kaasa ei lähe. Ma mõtlen sellele endiselt kogu aeg.
  • Ma pidasin oma Butleri ja Bloomi arvustusi ühiskondlikult kasulikuks tööks. Kuid suur osa minu kannatamatusest nende töö suhtes kasvas välja sellest, et ma keeldusin omaenda aristokraatlikust kasvatusest. Mulle ei meeldi miski, mis määratleb end grupisisese või eliidina, olgu selleks Bloomsbury rühm või Derrida.
  • Paljud minu õpilased hakkavad ametnikeks, ajapikku ka kohtunikeks ja lõpuks isegi seadusandjateks. Praeguseks on mul kolm kolleegi, kes on föderaalkohtunikud – ja kui ma nendega maha istun ja räägin, siis loodan, et saan ka nende seisukohti mõnes asjas muuta.
  • Parem on riskida sellega, et kriitikud mõistavad su väidetavatele läänlastele ja imperialistidele mõeldud "põrgusse", kui seista vestibüülis, oodates aega, mil see, mida me öelda tahame, kõigile meeldima hakkab. ("Sex and Social Justice")
  • [Tunnistajana kohtuasjas Romer v. Evans, 1993:] Platoni dialoogid sisaldavad mitmeid äärmiselt liigutavaid meestevahelise armastuse ülistusi ja hindavad seda armastuse vormi üldiselt mehe ja naise armastusest kõrgemaks potentsiaalse vaimsuse ja sõpruse tõttu.
  • [Ülikooliajast:] Lugesin Martin Buberit ja mõistsin, et peaaegu kõik suhted, mida Bryn Mawris täheldasin, olid olnud Mina-See tüüpi suhted, milles inimsust tegelikult ei tunnustatud.
  • Ehk peaksime üldse loobuma perekonnast kui sildist ja selle asemel küsima, millised on inimeste mitmesugused eesmärgid ja võimed sedalaadi ühendustes.
  • Iga sinu esitatud seisukoha puhul peab järgmine küsimus olema: "Milline oleks maailm, kui see idee tegelikult kasutusele võetaks?" [---] Tähtis on see, mis juhtub pikas perspektiivis. Sa lihtsalt ei tea kunagi ette, kus ja kuidas sinu ideaalid realiseeruvad.

Artiklid

[muuda]
  • Miks on olemas prostitutsioonivastased seadused? Me kõik, välja arvatud sõltumatult jõukad ja töötud, võtame raha oma keha kasutamise eest. Professorid, vabrikutöölised, ooperilauljad, seksitöötajad, arstid, seadusandjad — kõik teevad oma kehaosadega midagi, mille eest teised neile tasu pakuvad. Mõned inimesed saavad head palka ja mõned mitte; mõnel on suhteliselt kõrge kontroll oma töötingimuste üle ja mõnel on kontrolli vähe; mõnel on palju töövõimalusi ja mõnel väga vähe. Ja mõned on sotsiaalselt häbimärgistatud ja mõned ei ole. Erinevus seksitöötaja ja professori vahel – kes võtab raha oma eriti intiimse kehaosa, nimelt mõistuse kasutamise eest – ei ole aga erinevus "hea naise" ja "halva naise" vahel. Tavaliselt on see erinevus jõuka ja haritud naise ning väheste töövõimalustega vaese naise vahel.
  • Paljud kehalise palgatöö tüübid olid varem ühiskondlikult häbimärgistatud. Keskajal peeti laialdaselt madalaks võtta raha oma teenuste kasutamise eest õpetlasena. Adam Smith ütleb raamatus "Rahvaste rikkus", et on "mõned väga meeldivad ja ilusad anded", mis on imetlusväärsed seni, kuni nende eest tasu ei võeta, "kuid mille abil kasu teenimist peetakse, olgu siis põhjendatult või eelarvamuse tõttu, omamoodi avalikuks prostitutsiooniks." Sel põhjusel, jätkab ta, tuleb ooperilauljatele, näitlejatele ja tantsijatele maksta "üüratut" palka, et kompenseerida neile häbimärgistamist, mis on seotud nende annete kasutamisega "elatusvahendina". Tema arutelu näitab meile mõndagi häbimärgistamise kohta. Tänapäeval on vähesed elukutsed rohkem austatud kui ooperilauljad - ja alles 200 aastat tagasi peeti oma keha sellist avalikku kasutamist tasu eest omalaadseks prostitutsiooniks.
  • Rikas eliit on alati eelistanud õilsat amatöörlust. Kuid tõsiasi, et kirge väljendati avalikult keha, eriti naise keha abil, muutis lauljad, tantsijad ja näitlejad kuni viimase ajani heas seltskonnas vastuvõetamatuteks.
  • Üldiselt peaksime muretsema hariduse puudumise ja vaesuse pärast. Peaksime muretsema selle pärast, et naistel on liiga vähe korralikke töövõimalusi ning olemasolevateski on tervishoid ja tööohutus liiga vähe reguleeritud. Me peaksime muretsema, kui mehed sunnivad naisi seksuaalseteks tegevusteks, mida nad teha ei taha. Kõik need asjad on muretsemist väärt ja just nende asjade pärast mõistlikud rahvad muretsevadki. Kuid mõte, et me peaksime väheste valikutega naisi karistama, eemaldades ühe neistki vähestest valikutest, on groteskne, ilmselgelt selle liigameerikaliku uskumuse vili, et naised, kes otsustavad seksida paljude meestega, on roojased ja jälestusväärsed olevused, keda tuleb karistada.


Tema kohta

[muuda]
  • Marthat tunneb häbenematut huvi headuse vastu, millest ta nii šokeeriva tõsidusega kirjutab. Tema jaoks pole filosoofia midagi muud kui intellektuaalne tööriist inimkonna täiustamiseks.


Sappho

[muuda]

Sappho oli vanakreeka luuletaja ja pedagoog, antiikaja tuntuim naiskirjanik. Tema sünniaeg jääb vahemikku 630–612 eKr, surmaajaks dateeritakse sageli 570 eKr, ehkki see päris kindel pole. Ta sündis Lesbose saarel, arvatavasti kas Eresose või Mytilene linnas. Enamik tema kirjutistest on hävinenud.


Luule

[muuda]

"Kreeka kirjanduse antoloogia", 1964, tõlkinud Ellen Niit ja Valmen Hallap, lk 102-104

1. Üllas kirju trooniga Aphrodite
2. Tundub mulle taevaste väärne
25. Helde Kypris, mänglevad kaunid nümfid
93. Tõesti soov on mul surra nüüd
108. Mõrsja, su palg on veetlev
109. Neitsilik meel


1
Üllas kirju trooniga Aphrodite,
Zeusi tütar, seiklusteseadja helde,
palvet kuula, tühjusetunde kütke
mind ära heida,

käskijanna, nii nagu muiste, rutta:
kuulnud kaugelt ootavat hüüdu, kiirelt
valmis seadsid kullase vankri, tiidsalt
tõttasid teele:

õige kärmed varblased tõid su alla
kõrgelt taevast, lõikasid tiibe värtnad
helkjaid pilvi — mustavaid maid ja randu
taamale jättes.

Peagi jõudsid siia, ja naerval palgel,
taeva selgus üllamal näol, sa lahkelt
kuulda tahtsid, mis minu hinge vaevab,
miks ma sind kutsund,

millist hullu soovi mu põu küll peidab.
"Kelle peaks su lembuse teele saatma
Peitho? Kes on halb sinu vastu olnud,
ütle, mu Sappho?

Kui ta praegu hoidub su eest, siis varsti
sind ta jälgib; kinke ta põlgab praegu,
pea ent teeb neid; arm temas peagi süttib
vastu ta tahtmist."

Ilmu seegi kord ja mind lahti päästa
raskest piinast — täide et taas võiks minna
see, mis ihkab hing. Ise nüüdki mulle
liitlaseks hakka!


2

Tundub mulle taevaste väärne see, kes
nii su vastas istuda võib ja aina
vaikselt kuulda armsamat häält maailma
kõikidest häältest

ning su värsket naeru, mis, taevad hoidku,
nii mul hinge ehmuma sunnib õnnest,
et kui näen sind hetkekski vaid, ei oska
silpi ma öelda.

Katkeb hääl mul, jooksleb kui kergeid leeke
selga mööda — terveni neisse mattun,
pilk ei näe ja kõrvades äkki miski
voogab ja peksleb.

Niiskeks tõmbub laup, nagu haige vappun,
kõiki liikmeid haarab mul kuumav rambus,
kõrrest väetim endale tundun nõnda,
ootan kui surma.

Kõike siiski julgema peab, sest...


25

Helde Kypris, mänglevad kaunid nümfid,
tehke nii, et tervena siia saabuks
taas mu vend, et kõik, mida põu tal ihkab,
täide võiks minna,

et ta heaks võiks pöörda, mis teinud halba,
meile rõõmu, vaenlastel tuska tuues.
Oh kui ilmas vaenlasi meil ei leiduks
hoopiski mitte!

Las ta jälle tahta ja suuta õele
austust anda nii, nagu nõuab komme!
Mingu mõttest kõik, mis tal tulnud kanda,
hinge mis vaevab.

Kuulan rahva laimu ja etteheiteid —
just kui noaga lõikavad need mu hinge.
Vaevu vaikib üks, kui ju algab teine
õelamalt veelgi.

Võta kuulda mind, jumalanna, aita,
kui sind eal on köitnud mu laulud! Kata
tumma ööga möödunu — kõigest kurjast
pääseda aita!


93

- - -

Tõesti soov on mul surra nüüd.
Härdalt nuttes ta jättis mu siia ning

läks ja lausus veel minnes nii:
"Oh kui hirmus, mu Sappho, kuis
enda tahtmise vastu nüüd lahkun sust!"

Talle ütlesin nõnda ma:
"Lahku rõõmsalt, mind meeles pea,
tea, kui kiindunult sind olen hoidnud ma.

Või kui kaobki sul mõttest see,
las siis meenuda jälle kõik,
kuis nii rohkesti rõõme me näinud koos.

Palju pärgi sa endale
krookusõitest ja roosidest
otsa ette mu seltsis põimisid,

kõigilt kallitelt lilledelt
kõige kaunimaid õisi siin
ehteks õrnale kaelale lükkisid!

Kaunijuukselist pead sa küll
siin brentheionil lõhnaval
võida võisid, kuis eales sul ütles meel!

Puhkehetkil mu kõrval ent
pehmeil vaipadel kastsid suud
haljast peekrist..."


108

Mõrsja, su palg on veetlev, pilgeni su silmad,
arm on su hellund näole kallanud kauni paiste,
rohkesti austust sulle jaotas vist Aphrodite.


109

"Neitsilik meel, neitsilik meel, miks on sul rutt mind jättes?"
"Iialgi ma, iialgi ma teist korda ei või tulla."



  • "Vanakreeka kirjanduse antoloogia", 2006, lk 101-104

Tema kohta

[muuda]
Poetess Sappho on Alkaiose kaasaegne. Tema looming kuulub VI sajandisse. Naisluuletaja on antiikkirjanduses väga haruldane nähtus ja mõeldav on selline "vabadus" üksnes dooria ja aioolia aladel, kus naised ei elanud nii suletud elu nagu Joonias ja Atikas. Igipõlise kombe kohaselt koondusid Lesbosel naised meeste eeskujul sõpruskondadeks. Ühe sellise tütarlastegrupi juhiks näib olevat olnud ka Sappho. Siit saab ta ka põhiliselt aine oma luulele. Selleks on küllalt kitsa elamusliku piiriga armastuse ja sõpruse temaatika. Harva jätkub poetessil tähelepanu ühiskondlike nähtuste jaoks. Sappho luuleelamus, kuigi liialt väliseid seikasid kirjeldav, on siiras, vahel ka rahvalaululähedane ja naiivne. Luuletustega pöördub ta tihti palves jumalate poole. Leidub ka didaktilisi palasid, pulmalaule kaaslaste abiellumise puhul ja mütoloogilise temaatikaga luulet. Sappho kuulsus põhineb ta luule siirusel ja keele lihtsusel, kuid ka kujukal ilul. Värsivormid on tal mitmekesised. Sageli tarvitab ta temale omistatud nn. Sappho stroofi, mis on arvatavasti Alkaiose loodud. (lk 545) [kommentaari autor?]
    • "Kreeka kirjanduse antoloogia", 1964

Märkused:

1 Peitho — veenmise jumalanna
2 Laulu on peaaegu tõlke täpsusega ümber töötanud rooma poeet Catullus.
25 Kypris — 'küproslanna'; Aphrodite hüüdnimi tema Küprose saarel asuvate pühamute järgi.
Vend — on arvatud, et Sappho venna all tuleb mõista maapaos viibivat Alkaiost.
(lk 546)


  • "Vanakreeka kirjanduse antoloogia", 2006, kommentaarid Janika Päll


Edith Sitwell

[muuda]
Roger Fry, "Edith Sitwell", 1915.

Luule

[muuda]


"Mu südant sa armasta tunniks, kuid luid terve päeva -
Luukere vähemalt naeratab, sest tal on homne:
Kuid noorte südamed on nüüd Surma sünk aare
Ja suvi on üksildus.

Lohuta üksildast valgust ja päikest ta kurbuses,
Tule kui öö, sest et päike on kohutav
Just nagu tõde ja hämarduv valgus näitab vaid luukere nälga
Rahu järele, liha all kui suveroos.

Tule sa surmahämarast läbi, just nagu kord okstest
Nooruses läbi sa tulid, läbi varju kui õitseva ukse
Mis Taevasse viib, kaugel tänavast - sina, sündimata
Linn, mida kodutud näevad, vaesete öö.

Linnateid kõnnid, kuigi Inimese ähvardav vari,
Päikses Kain-punase servaga, kujumuutja -
On elegantne kui Luukere, küürus kui Tiiger,
Elutark, kõigega kohastunud kui Ahv.

Pulssi, mis südames lööb, paneb muutuma vasar,
Mis kaigub Pottsepa põllul, kus sünnib uus ilm
Meie luudest, raisakotka päevade lehkavaist jäätmeist ja kärast -
Sina ent oled mu öö ja mu rahu -

Eostuse, puhkuse püha öö, lohutav
Pimedus, milles kõik võrdsed on - õiglusetud ja õiged,
Rikkad ja vaesed ei ole enam kaks eraldi rahvast -
Nemadki vennad on öös."

Seesugust laulu ma kuulsin; kuid vaiki on Luu!
Kes teab, tegi häält sellist ehk kuhtunud valguse hõik,
Caesar, kes veeretab oma südamekivi,
või Atlase langev koorem.

  • "Tänavalaul" ("Street Song"), kogust "Street Songs", 1942

Tema kohta

[muuda]
  • Kõige ebakonventsionaalsem ja üldsusele kõige paremini tunt on Edith, kellele ei saa ette heita kompromisse publikuga – väljaarvat vahest ta ebakonventsionaalsuse tugevas rõhutamises, mida mõnikord vöiakse tõlgitseda edvistusena. Kultuursuselt on ta ehtne Sitwell, kes kujund enda ümber nägema kadund kultuuride parimaid mälestusi ning oskab neid nautida, kuid kes veel vähem kui vennad paindub nende mõju alla. Ta on individuaalne viimse detailini.
  • Sitwellide vastuvõtuõhtutel, kuhu pääsevad ainult eliit ja mõned huvitavamad noored, armastab ta juba riietuses rõhutada niihästi enda perekonna kultuurilisi traditsioone kui enda individuaalsust. Renessanss, barokk, isegi rokokoo – kõik olevikust küllalt kauged stiiliajajärgud toovad lisandusi ta kostüümidele, milles kuuldavasti need sugemed kombi­neeruvat vabalt, kuid alati kindla stiilitunde juhituina. Kõige enam näib ta hindavat bisarri majesteetlust – rikkalikke pikki lohisevaid kleite, diadeeme, hinnalisi, kuigi mitte liialdusse kalduvaid ehteid. Ning sama kalkuleerit kui ta välimus, on ta sõnaline esinemine. Ka siin tundub isik, kes harjund enda ümber levitama ebaargipäevsuse atmosfääri, kuid ühtlasi selgub ka ta võime täpselt arvestada kunstilisi effekte. Ei või olla juttugi sellest, et ta talitaks instinktiivselt ja juhuslikult, jumaliku inspiratsiooni armust. Ta oskab oma asju lavastada.
  • Arvustaja Gerald Cumberland kirjeldab üht sarnast avalikku esine­mist 12. juunil 1923. a. Londoni Aeolian Hall’is. Seekord luuletaja loobus enda isiku heitmisest vaekaussi. Printsiibiks oli luuletiste eneste võimalikult täieline mõjulepääs. Publik ei leidnud enda ees tavalist puldi, laua, veekarafini ja ettelugeja kombinatsiooni, vaid kummalise, Frank Dobsoni maalit eesriide, mil nähtus kolm primitiivset võlvkäiku, ning kahes käigus maskid, mille suude läbi häälekõvendajad küündisid kuulajate poole. Keskmise maski taga, mis kujutas hiiglasuurt suletsilmalist, lahtise suuga naist, asenes Miss Sitwell, kuna Osbert Sitwell seisis väikesema maski taga, et anda seletusi. Luulet saatis W. T. Waltoni lood muusika, mis pidi ornamenteerima sõnalisi arabeske. Cumberland kirjel­dab järgmiselt ettekande muljeid: "Miss Sitwell pooleldi rääkis, pooleldi karjus enda luuletisi – täiesti monotoonselt, rõhutades pigemini värsi­mõõtu kui rütmi, ning surudes hääles maha igasuguse ekspressiivsuse, väljaarvat mõnel üksikul puhul, mil see ootamatuse ning järsu reljeefsuse tõttu saavutas sügava tundemõju. Ta kaunitooniline, sügav, kajav ja selge hääl kuuldus vähemagi vaevata läbi muusika müra. Ainult esitamiskiiruse varieerimisega püüdis ta lisada sõnadele ilmekust; ta valitses täiuslikult sulavat rubato’t ning kuigi mul mõnikord ei õnnestund jälgida tema meetodi rakendust, ei kahtle ma põrmugi, et põhjuseks oli selle uudus ja julgus. Vahel ta kõneles tolle kihutava kiiruga, mida Bernhardt tar­vitas kakskümmend aastat tagasi vihase kire stseenides, vahel jälle rõhk langes raskelt mõnele sõnale, peatudes sellel ja andes talle staatilist emfaasi. Palju deklameerit luuletisi oli mulle tunt, kuid tema tõlgitsus avas kõrvaltähendusi, mis polnud senini olnud ilmsed. Veel tänini ma pole kaugeltki selles kindel, mida tähendavad mõned tema luuletised, aga kuigi ma ei mõista nende ilu, aiman seda siiski, ning tunnen enese selletõttu veelgi enam veedeld, külgetõmmat, ahvateld." Cumberland leiab, et publik ei osand hinnata esinemist: "Miss Sitwelli tööde tund­mine oleks aidand kuulajaid seda mõista; aga kuna neid ei tunt, hakati sageli plaksutama ebaõigel kohal, rikkudes pilti pildi järele põneva püüu tõttu kinnitada ja tõestada oma vaimustust. Mitte kõik need, kes käisid Aeolian Hall’is, ei kuulnud tuliliilia metallhüüdu ega näind ööpikulaulu helendavat purpursina."
Selle esinemisviisi mõte on ilmne: luuletaja püüab hoiduda igasugu­seist kuulajaisse mõjuda võivaist kõrvaltegureist ja redutseerib isegi hääle osa ettekandes alamäärani, loobudes tavalise kõne elavusest ja püüdes võimalust mööda jälgida luuletiste teadlikku formaalset struktuuri. See printsiip tundub sarnanevat Edith Sitwelli luule ühele tavalisemale põhi­mõttele, mis seisab formaalsete, sensuaalsete elementide ülirõhutamises ja loogilise külje hooletusse jätmises täielise mõttetuseni.
  • Aga juba algus on huvitav, kuigi ei või väita, et poetess oleks suut­nud hoiduda tugevatest mõjudest. Prantsuse sümbolistid ja parnassienid, eriti Baudelaire, näivad temasse jälgi jätnud. Ta luuletab "Uppund päikesist" ja joomareist ning süveneb spleeni nagu Baudelaire, kuigi algusest pääle tuleb lisaks tunduv dramaatiline joon, mida Baudelaire’il ei leidu. Ei või küll öelda, et Edith Sitwell baudelairelasena oleks ületand või isegi saavutand enda inglise eelkäijaid samal harrastusalal. Nii Swinburne kui ka viimasest märksa nõrgem Ernest Dowson ammutasid prantslasest rohkem ja lisasid temale enam kui noor naispoeet. Ainult mõne luuletise peaaegu haiglane, protestivaimuline julmus on väljendet küllaldase tera­vuse ja konkreetsusega, et kiskuda kaasa. Sõnastus püsib veel sümbo­listliku traditsiooni piirides, kuid ajuti võib see saada erilist jõudu, mis surub siis tugevasti meelde. Oluline on see, et juba tundub tahtmist epater le bourgeois ja et luuletajal ei ole kartust kas või vulgaarsuste ees, kui sellega saab paremini avaldada oma väljakutsuvat suhtumist aristokraatseisse traditsioonidesse, milles kulund tema lapsepõlv. Luuletises "Joomar" käsitleb ta mõrtsuka tundeid, kes purjus pääga tapnud enda naise ja nüüd seisab tema ees hüsteerilisis mõlgutlusis, kuna ohvri pärani silmad "veel vahivad üllatunult janust pussi, mis halastas tema pääle, kuid tema silmalaud ei liigu enam, kuigi roomav hirm veel närib valuna ta pääaju õõnsust". Teine luuletis kõneleb emast, kelle poeg tapnud alaväärse naise pärast, mille eest nüüd juba kõigub võllas. Trots viktoriaanliku pehmuse vastu on nende palade olulisim joon, kuigi veel ei ole jõut iroonilise üleolevuseni.
  • Megroz'l on õigus, kui ta võrdleb prostitueerit naise mono­loogi Duckie Francois Villoni La Belle Heaulmiere’iga. Mõlemi üldmulje on võigas, mõlemi realism äärmine, kuid inglannal puudub täiesti Villoni ajutine hardumine. Ta purjus refrään: "Houp-la! the world is gay!" tundub meeleheitliku väljakutsena. Värsimõõt on lõikav ja ärev, ja kaherealiste stroofide otsa liidet kordrida on ägedalt piitsutava mõjuga:

I was so young and debonair:
My gay feet trod the summer air,
Houp-la! the world is gay!
And now I gnaw my bones for bread
And lying on my naked bed –
Houp-la! the world is gay!
I wish I had a wealth of flesh
To sell for bread or gnaw afresh.
Houp-la! the world is gay!

(Olin nii noor ja lahke: mu lõbusad jalad
sammusid suvisel õhul – hopla! maailm on lõbus!
Ning nüüd närin leiva asemel enda luid
ja laman lagedal sängil – hopla! maailm on lõbus!
Oleks mul ometi palju liha,
et saaksin seda müüa leiva eest
või närida värskelt. Hopla! maailm on lõbus!)

Siin tundub lähedust sellele äärmise meeleheite traagikale, mille parimaid näiteid leidub „Kuningas Learis” või Marlowe „Edward II” ja „Dr. Faustuse” lõpus. Kuid juba on siin irooniat, milleks Marlowe polnud võimeline, kuigi Shakespeare'il esineb seda küllaldaselt tegevuses ja kõrvaltegelaste märkusis ning väga sagedasti ebateadlikult ka Leari enese kõnedes.
Veel mõnel üksikul juhul puhkes see traagiliste ekstreemide stiil Edith Sitwellil esile, kuni mingisugusel põhjusel muutus satiiriks ja satiiri ainult nõrgalt varjavaks burleskiks. Kuid vähemalt „Kuningas Sauli hullu­meelsuses” leiab Megroz tunnuseid, mis tol ajal oleksid luband oletada silmapaistva traagilise poeedi ilmaletekkimist. Byroni „Pimeduse” laadis, kuid omapärasema kujustikuga kui Byron kirjeldab luuletaja maailma hukku:

Oo lammund varemeteks valguslossid
ja murd und vikerkaared, nende kandled –
tolm matnud nende leekja muusika...
Pullkõrisena lõkkab hullustuli.
Saand ainsaks kuldseks leegi rattaks ruum –
tuhande kuu ja päikse surmapiin;
too punav hiiglaauk, mis olnud meri,
on allapaiskund taeva riismeid täis...

Kahjuks ei kordu see laad enam pea sugugi. Mis järgneb, on sihit loogilise maailma purustamisele algsugemeiks ja nende sugemete fantasti­lisele sidumisele mingisuguste mõistatuslikkude, kuigi huvitavate seaduste põhjal.
  • Vahe selle traagilise ja hilisema koomikasse kalduva stiili vahel on suur, kuid vaevalt suurem kui erivus veel täie mõistusega, uhke, kuigi alandet kuningas Leari sünguse ning temal hiljem alatasa esilemurduvate hullu naeru hoogude vahel. Isegi surev tänavanaine kuulutab Edith Sitwellil hullununa, et maailm on lõbus. See on inimese lõbusus, kel ei ole enam midagi kaotada pääle elu – ja seegi on nii väärtusetu, et ei maksa hakata selle pärast pääd murdma. Grotesk ja traagiline käivad siin käsikäes, kuigi viimane võib olla huvitavalt maskeerit. Siiski on juhuseid, mil pessimism ja metsikuks nihkuv alateadvus löövad parata­matult esile ja nurisevad kaasa läbi lõbusa viiulikontserdi. Edith Sitwell on kirjutand värsid, mille päälkiri sama müstiline kui Nietzsche kuulsa „Joobnud laulu” oma, kuid mis sisuliselt lähenevad vähemalt esimesel pilgul hoopis tugevamini mõttetusele. Neile aga, kes juba pisut harjund autori kummalise kujukeelega, suggereerib tema „Tume laul” tõelist ahas­tust. Kord juba „kõigi asjade tühjuse” tundmiseni jõudnud inimesel võib ka ahastus kergesti minna läbi iroonia, mis meeleheite hetkel män­gib absurdide kujutlustega. Tulemuseks on järgmine luuletis, mis siin tõlgit sõnasõnaliselt, kuigi kõlalised effektid sel moel kahjuks lähevad kaduma:

Tuli oli karvane nagu karu,
ja leegid nurrusid...
Tõmmu karu uidab oma ahelas
julmade inimeste vangina
läbi pimeda, karvase metsa..
ümmardaja õhkas: "Kogu minu veri
on loomalik. Nad arvasid mind istuvat
kodukassina;
ent läbi pimeda metsa uitlesin...
Oo, et mu veri sureks!"
Tulel olid karukarvad,
see kuulis ja teadis...
Pime maa, mis oli karvane kui karu,
urises samuti.

Läbi selle luuletise sõnalise ekstravagantsuse tundub vangishoit instinktide sõjahüüdu ja esialgset alistumist. Sümboolika on huvitav ja võiks anda tööd psühhoanalüütikuile. "Trios kolmele kassile ja ühele tromboonile" on energia veelgi tunduvamalt peitund eriskummalise taha:
Long steel grass –
The white soldiers pass –
The light is braying like an ass.
(Pikk raudhein – valged sõdurid mööduvad – valgus kisendab otsekui eesel).
Nähtavasti mingi tugeva sisemise revolutsiooni tõttu on fantaasia lõhkend ja valgund tavalisest astjast välja, ning autor ei püüagi enam seda tagasi suruda konventsionaalsesse loogikasse. Ta kõneleb hallutsi­natsioonide ja palavikuunenägude keelt ning tunneb naudingut asjade segiminekust, millest rahuldub ta vaimu kärsitu visklevus.
  • Ise ta väidab küll, et käsitleb oma kujukeelt hoopis teadlikumalt. Kuid kirjanduslikud eneseanalüüsid, mis temalt olemas, jätavad mulje, mis sarnaneb väga E. A. Poe The Philosophy of Composition nimelise essee omale – s. o. jääb küll veendumus, et osa neis kirjeldet kalkulatsioone võib olla aset leidnud loomingu kestes, kuid et kogu mõistuslik ümber­hinnang on siiski ette võet liigagi post factum, mil analüüsimiskirg seletab ratsionaalseks isegi selle, mis sigitet poeedi pühas deliiriumis. Ning isegi Edith Sitwelli teooriad sihivad lõpuks ikkagi Rimbaud "aistingute segunemise" ülempreesterliku hullumeelsuse pääle välja – mida inglise poetess mõnikord küll nähtavasti siiski oskab huvitavalt kontrollida. "Luuletaja teab, et igal meil asukohaks oleva maailma vaadendil, puutel, kõlal, lõhnal on oma tähendus; ning luuletaja kohuseks on tõlgitseda neid tähendusi." Tõlgitsemine ei sünni mõistuslikult, vaid müstikale läheneval moel meelemuljete sarnandamisega üksteisele ja ebamääraste assotsiatsiooniteede tarvitamisega. Et liiga pidev loogika võib tuua luulele kahju, oli ammu teada, kuid Edith Sitwelli maailma ümberlooming kannab nii fanaatiliselt kaootilist laadi, selles on nii palju müstilist lendu (vaata­mata mõningaile risti vastupidiseile stiilitendentsidele), et ta teoreetitsemiste suur tõsisus ei tekita enam hirmu.
Sellel kaosel on muidugi oma isikupärane ehitus, mis tuleb ikka jälle esile. Kuigi kombinatsioonid on fantastilised, on ürgrakukeste struk­tuur õige kindel. Kalkulatsioon võib siin olla kaasa aidand, kuid pääosa etendas vist siiski temperament. On olemas vähe temperamendikamaid poeete kui Edith Sitwell. Näib olevat vähe kahtlust, et ta ise kaasa joobub oma fantasmagooriate kirevast lendlemisest.
Kaks iseäraldust hakkab teda lugedes õige kiiresti silma. Üks on detailide äärmine teravus, teine sellevastu nende haruldane sidumatus, vähemalt kui tarvitada normaalse inimesa mõõdupuid. Kuid detailide käsitluses selgub õige pea mingi eriline, mujal väga harva esinev joon – see, et liikuv, voolav ja suur kinnistetakse võrdlustega, mis redutseerivad selle väikeseks, staatiliseks, käegatabatavaks. See rikub üldsidumust, kuid teeb üksiku pildi erakordselt konkreetseks, valgustades seda ühtlasi üsna ootamatust küljest. Üldise ekspansiivsusega ei taha see kuidagi so­bida – kuni lepid seigaga, et huvitav kaos on seeläbi muutund veelgi kaootilisemaks. Võte ei ole endast uus. Juba John Milton võrdles Vahe­mere saari kalliskividega ja merd emailiga, joonistades maastikke, mis tuletavad meelde juveliiri vaateakent. Kuid Miltoni puhul ei saa lahti muljest, et võimas, põhjalik poeet tahtis soliidsete võrdluste abil anda igale esemele kindlad, püsivad kontuurid. Edith Sitwelli puhul ei saa tekkida kujutlust sellisest kannatlikust tsiseleerimistööst Tema luuletisist tundub, et on tahet luua hulk väliselt kergeid, kirkaid, üllatavaid esemeid, et nendega üle pilduda lugeja mõttekujutus. Välise kerguse ja mängle­vuse taga võib siiski peituda plahvatusaineid, mis nõnda märkamatul kombel poetetakse lugeja ajju. Näiline konfetivihm võib tuua endaga hingelisi tormitsusi.
Nii siis: autor paiskab esile pisiasjade laavajõe, millega rabab pub­liku keeletuks. Vahele visatakse mõni sügavam motiiv, mis võib mõnel lugejal jääda tähelepanemata. Kuid vähemalt esialgu jääb mulje, kui tahaks poetess sundida kogu maailma temal korduvalt mainitavate jaapan­laste Kõrini või Hokusai lakkmaalide raamesse, et siis temaga hakata žongleerides mängima kõige jalustrabavamaid trikke. Keev, kääriv elu surutakse kokku ehtekastikese volüümi.
  • Luuletises „kõrgemast seksualismist” pajatab poetess imelikest merimeeste seiklusist ookeanil, mille imedel ei ole lõppu. Soovitav on riputada loogika selle lugemisel varna, kuid asjal ei puudu oma üsna eriline veetlus. Tõlgin siin esimese osa, jällegi proosas, et mitte kaotada kujukeele algupärasust:
Kuninganna Circe, taluperenaine laadal, kohtas kolm merimeest, kes kõmberdasid saal ning olid tulnud papagoisulelisest merest, hõiahoo! ning hakkasid puhuma igaüks oma pasunat.
Tuleme India merest, ütlesid nad, mis on kirgas nagu papagoi suled ja murdub vastu parfümeerit saarte kuldset liiva, kus puuvili on pehme nagu sireeni naeratus ja päike must otsekui nuubialane. Oleme kõrvetand hispaania kuninga habet….
Siis rändasime veelkord Lõunamere rannikule, kus jäämäed näivad taevakodadena, milles lehvivad vürtsikate hiite pehmeimad tuuled ja inglid lendavad paradiisilindudena: sääl püüdsimegi selle veidrasulelise poisi mängukanniks (ta ise nimetab end ingliks).
Seekord on ilmsesti tegemist ainult idülliga. Mujal muutub idülliline laad sageli varjat eleegiaks või tragöödiaks, kusjuures püsib sama disintegreeriv suhtumine asjusse. Elu, mida enam ei jätku tõsisemaks ots­tarbeks, saab kasutada ainult irooniliseks mänguks, miile taga võib küll peituda traagiline pessimism. Nii Pere Amelot’ lühikeses loos, milles rokokoo paitlevale sentimentaalsusele lisaneb mingi julmem joon. Tähed ja kuu on siin moondund lasteesemeiks, ja põrgu naerab sekka:
Tähed kasvavad kasteheinana igas õhu praos (varemetes lossimüür)… Isa Amelot oma valges öömütsis vahib läbi… ei näe mitte midagi.
Nagu raidkujud, mis rohelised kuu* vase hallitusest, liitub kaks varju tema varjuga, mis lossimüüri all näeb kuud rooma metallrahana. Öömütsist ta tõmbab välja kolm penni… Marie ja Angelique veavad noa läbi Pere Amelot’ selja… ta tukub rohus.
Laternaga mees korjab järgmisel hetkel kuu, mis kukkus Augustuse-aegse rahana, kui naer vapustas põrgu kaagutavat rohuliblestikku. Ning Avalik Kirjutaja, kes kirjutab tolle lossimüüri alla oma kirjatähti, näeb kolm rooma raha, mis mustund nagu ploomid – ning Pere Amelot sai nende pärast surma!
Tähed kasvavad väriseva kasteheinana igas õhu praos – lossimüür on lammund … Pere Amelot tukub oma valges öömütsis. Ta teab, ei ole olemas midagi.
  • Siia saabund andmete põhjal ei ole luuletaja esiotsa veel loond peaaegu midagi pääle selle kaootilise piltide, muljete ja fantaseeringute labürindi. Näib, et ta enda klounitsevas melankoolias ei leia olevat mõtet pidevamail toiminguil. Siiski on tema hiljutises „Maaeleegiate” kogus osalt juba midagi uut ja sidevat. Muidu näib elu ilma pilkava naljata talle õudne ja masendav. Ta näeb selles vähe pääle väikluse ning mahukate kodanlasmagude. Pärastsõjane aeg, üldine skepsis on tekitand ka temas pettumustunde, kuigi suur vitaalsus arvatavasti päästab ta sellest seisukorrast. Ta ei usu kiriklikku põrgut, kuigi mainib sagedasti põrguelanikke ja nende lõbusid. Keskaegne vägev põrguhaud oleks talle tere­tulnud, aga ant olukorras ei leia tema muud võimalust kui võidelda väik­luse põrguga, mida kogu elu täis. Ta ütleb seda ise: „Kaasaegne maa­ilm on vaid lühike laudpõrand üle pinnapäälse põrgu. Sest Dante põrgu on närbund, see on koolnud. Põrgu pole mõõtmatus; sääl ei ole enam kuradeid, kes naeraksid või nutaksid – ainult selle elu vigased kääbused, hirmsad pingutlevad masinavärgid, kes kükitavad labases liivas, naerdes hiiglaste murenemist.”
  • Ei ole kerge ülesanne määrata kindlaks Edith Sitwelli hilisema harlekinismi põhjusi, kuigi esitasime eelpool mõned oletused, mida täienda­vad viimased tsitaadid. Üsna ilmsesti aga on see joon saand üsna üldi­seks praegusel Inglismaal. Sõda ja alaline elutingimuste muutumine, osalt juba praeguse kiire tehnilise arengu tagajärjel, on õpetand võtma elu ja maailma relatiivsemalt. Relatiivsustunde kirjanduslikuks väljendu­seks on komöödia, mille ülesandeks näidata külmavereliselt elu absurdseid põimumisi. Kui autori isik ei ole külmavereline ega kaaluvalt vaatlev, vaid närvitseb ja hüpleb kaasa, võib komöödia kergesti muutuda farsiks. Kaasaegsest Inglismaast ongi üle käind filosoofiliselt süvendet farsside valing, millest mõni on õigegi silmapaistva väärtusega. Ei taha mainidagi Shaw’d, kelle „Tagasi Metuusala juurde” sisaldab farsi elemente. Aldous Huxley ja Norman Douglase küünilised elupaljastused ja mõõdu­puude ümbernihutamised on sama suuna erinähted. Teised, nagu Robert Graves, lõbustuvad groteskidest hüpoteesidest, selle järele kui kõik tõsi­sem filosoofitsemine osutund mõttetuks. Graves ongi kirjutand kirjandus-analüütilise teose „Luulelisest ebamõistusest”, milles kaitseb irratsionaalse ja groteski väärtust luules ja elus. Kui ei ole võimalik saavutada midagi püsivat, tahetakse vähemalt harrastada muretult mõistuslikku mängu, nagu meie kirjanikud Siuru liikumise aegu harrastasid aistilist emantsipatsiooni – vähemalt oma teostes.
Teatavat toibumist kaosest näib tõotavat näiteks Edith Sitwelli viimaseaegne kiindumus kadund kultuurijärkude rahulisse stiili. Isegi viktoriaanlikkude maamõisnikkude kohmakad ja võib-olla veidrad moed veetlevad teda oma korrapärasusega. Vanad polkad, masurkad, krinoliinid ja saamatu arkitektuur kajastuvad tema "Eleegias hääbund moodidele". Ka teised kirjanikud hakkavad jääma tõsisemaks, nagu Aldous Huxley, kes rändab ümber maailma, et ennast leida – Keyserlingi retsepti järele. Maailm hakkab võtma kindlamat suunda. Vahepääl aga on teht läbi revolutsioon, mille üheks tulemuseks Edith Sitwelli imelikult kirevad võrdlus- ja kujufontäänid.


  • I can believe things that are true and I can believe things that aren't true and I can believe things where nobody knows if they're true or not. … I believe that the greatest poets of the last century were Edith Sitwell and Don Marquis, that jade is dried dragon sperm, and that thousands of years ago in a former life I was a one-armed Siberian shaman. … I believe that life is a game, that life is a cruel joke, and that life is what happens when you're alive and that you might as well lie back and enjoy it.
  • Her tall figure, swathed in black, looking like some strange eccentric bird... she seemed like an ageing princess come home from exile.
    • Alec Guinness on her appearance at her official reception into the Roman Catholic Church in August 1955.
  • Each of them is inhabited by a bland demon, as the German metaphysicians used to call that which gets into a man and makes him creative, not so forcibly that it turns them away from criticism, but valid enough to give them the right to speak with the authority of artists.
    • Rebecca West of Edith and her two brothers, in The Strange Necessity (1928) Ch. 5

Juice Leskinen

[muuda]

Luule

[muuda]

Poliisinkin tiedetään mua mätkineen.
Ne oottaa mua pihalla baarikärpäslätkineen.
Voi jospa voisin jäädä tänne baariin nukkumaan,
kun multa ihmisoikeudet on näemmä päässyt hukkumaan.

Siis rüüpama, rüüpama kiirustame koiduaal
ja kui päev on läbi, kohe peale kallama.
Tahan olla tinavile igal esmaspäeval,
teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ka!

Ne jossain pohtii nytkin viinan hinnan nostoa.
Mä istun baaritiskillä janoten kostoa.
Vaan eipä taida kannattaa nenillensä hyppiä
on multa liian helppoa näet siivet nyppiä.

Siis rüüpama, rüüpama kiirustame koiduaal
ja kui päev on läbi, kohe peale kallama.
Tahan olla tinavile igal esmaspäeval,
teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ka!

  • "Baarikärbes", Eppu Normaali

Lingistik

[muuda]

Sõjaeelne

[muuda]

The film's message is encompassed in the final inter-title: "The Mediator Between the Head and the Hands Must Be the Heart".

(varem Sarah Särav) https://leht.postimees.ee/7559730/sarah-kruusmaa-idaeurooplane-olla-pole-habiasi PM 08.07.2022


Sõjaaegne

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kasutaja:Ehitaja/Liivakast&oldid=110638"